Hiljutine võimuvõitlus Keskerakonna sees on kutsunud esile probleeme Eestis. Ähvardasid ju kolm sellesse parteisse kuuluvat poliitikut omaenda erakonna sügisestel valimistel nö põhja lasta, kandideerides eraldi valimisnimekirjas koos veel mitme “kesikuga”, nagu naljahambad meil “Keski” kohta mõnikord ütlevad. Praeguseks tundub see santaažikatse ehk poliitiline manööver läbi kukkunud olevat, kuid mis jätkuvalt murelikuks teeb, on ultimaatumid, mida need venemeelsed naised Keskerakonna juhtidele esitanud on.
Näiteks nõue kinkida Eesti kodakondsus ühe liigutusega kõikidele (väidetavasti) “kodakondsuseta” isikutele, kes suurel hulgal siin elavad. Valdav osa “kodakondsusetutest” saaksid tegelikult võtta osa valimistest Venemaal, kui nad seda sooviksid, Eesti valimistest aga mitte. See annab eestlastele võimaluse hoida siinset poliitilist situatsiooni pooleldi kontrolli all, vaevalt üle noatera.
Kahjuks on suurem osa “kolme õe” nõuetest teada vaid Keskerakonna tipptegelastele. Isegi kui mässutõstjate Ivanova, Tšernogorova-Toomi ja Loone väljakutse seekord läbi ei läinud, jäävad need nö mõõgad meie peade kohale rippuma ka edaspidi. Seda ohtu saaks likvideerida vaid siis, kui võim läheks Eestis selliste poliitikute kätte, kes vene provokatsioonidele ei allu.
Keskerakondlasest peaminister Ratas on väliselt rahulik (ka kui siinkirjutaja teda tegelikult ei usalda), jättes Eestist pealispinnal stabiilse mulje. Sama ei saa aga ütelda paljude tema parteikaaslaste kohta, kelledest suur osa on eestlastevaenulike vaadetega, mõningatel puhkudel äärmusluseni välja. “Lääne Elu” kirjeldas olukorda oma 8. juuli juhtkirjas järgmiselt: “Keskerakonnast ei saa niipea Eesti parteid… veelahe, kus ühel pool… Reformi- ja teisal kremlimeelne Keskerakond, jääb kahetsusväärsel kombel püsima.” Õigemini jääb see kardetaval kombel püsima. See pole väike ja banaalne paleeintriig, vaid meie julgeolekut ohustav teemade pundar, mis pole ligi 30. a. vältel kadunud Venemaa aktiivsete meetmete hulgast. Valeotsuste tõttu, mis tehti Eestis 90. aastate algul, on “hallipassi” inimeste küsimus kujunenud krooniliseks hädaks, ja tuleb tagasi meid kummitama ka edaspidi.
Uudiste põua all me sel suvel ei kannata. Euroopasse saabus uuesti külla Ameerika president, ja kapitalismivastased jooksid Hamburgis amokki, kui sinna kogunesid G20 riigipead.
Donald Trumpi Euroopas viibimine kujunes suhteliseks segiolekuks, vähemalt ühe suure miinuse ja paari plussiga. Fakt, et USA president on talle omase bilateraalse ärimõtlemisega valmis müüma poolakatele, horvaatidele ja leedulastele ameerika maagaasi on areng, mida tervitada tuleb, eriti kuna hr. Trump ise ütles, et Euroopa olenemine ligi-monopolistlikus ulatuses Venemaa kütusetarnetest pole mõistlik. Tegelikult on need gaasi ostu-müügi trendid olnud juba iseenesest tasapisi paika loksumas, vähemalt Kesk- ja Ida-Euroopa osas, isegi vajaduseta, et Trump neis otseselt osaleks. Kahju on aga sellest, et rahvusvaheline meedia ja Eesti enda Rahvusringhääling ei paista taipavat, kuivõrd oluline on Poola ja Horvaatia presidentide käivitatud “Kolme mere” initsiatiiv, mis on otseselt mõeldud vähendamaks Ida-Euroopa riikide suurt sõltuvust Venemaa energeetikavõrkudest.
Mida võib läbimurdeks pidada on, et Washington andis nõusoleku õhutõrjerakettide süsteemi “Patriot” Poolale müümiseks. Ka selles kontekstis tundub Trump olevat rohkem müügimees kui inimene, kes tahab tunnistada, et Venemaa kujutab endast ohtu oma naabritele. Isegi Baltikumis võib just praegusel hetkel Patriot kaugmaarakette näha – paraku küll hästi ajutiselt – tänu õhutõrjeõppustele Tobruq Legacy 2017, mis toimuvad Leedus 11.-22. juulini. Õhutõrje on jätkuvalt Balti riikide kaitse üheks nõrgimaks lüliks, kujutades endast lausa lubamatut lünka. Sõnum Poolast tundub selge olevat: pole mõtet loota pikalt “tagastamata abile” ega teiste riikide võimalikele kingitustele. Balti riigid võiksid raketiostu taotluse koos esitada ja lihtsalt “pappi köhida” (raha välja panna) selle asemel, et lunida Eesti kaitsmist NATOlt, nagu meie kindral Riho Terras näiteks teinud on. Trump võis poolakate vaprust Varssavis temale omasel viisil superlatiividega ju üle külvata, millele poolakad aplausiga reageerisid, pannes Trumpi kõrvast kõrva naeratama. Kuid mis puutub relvahangetesse, siis tänapäeva tingimustes tundub olevat realistlik lähtuda kristlaste ammusest tõekspidamisest: Jumal aitab neid, kes ise endid aitavad.
Mis puutub Vladimir Putini ja Donald Trumpi kohtumisse, mida võiks ka vaadata jõuproovina kahe oma arust alfaisase vahel, siis üldine mulje – toetudes kümnetele rahvusvahelises ajakirjanduses ilmunud juhtkirjadele – on et ülimalt vilunud diplomaat Sergei Lavrov ja vana KGB rebane Putin tõmbasid USAl ehk amatööridest Trumpil ja Tillersonil naha Varssavis üle kõrvade, Donald Trumpi lahke kaasabiga. Kuidagi ei taha ununeda hiljutised fotod Valgest Majast, mil Donald Trumpi nägu lõi õnnest särama, siis kui Lavrov ja Vene Föderatsiooni suursaadik USAs Sergei Kisljak tal maikuus külas käisid.
Lõpetan USA spetsialisti Harry Blaney (“Rethinking National Security”) kommentaariga: “See, et Putin eitas sekkumist USA presidendivalimistesse möödunud aastal on järjekordne näide sellest samast pettusest ja salakavalusest, mida ta juba varem üles näitas, eitades vene sõjaväelaste viibimist Krimmis ja Ukraina idapoolses osas. Trump Putinile selles küsimuses aga vastu ei vaielnud”.
Jüri Estam
