Kui siinkirjutaja 1949. aastal sooritas Aarhusi ülikoolis Taanis oma esimesed ajalooeksamid, oli kirjalike ülesannete hulgas hinnang briti katoliikliku ajaloolase Christopher Dawsoni (1889-1970) uurimusele ”The Making of Europe” (1932). Tema arvates oli keskaeg Lääne tsivilisatsiooni ühtsuse võti. See vaatekoht polnud tookord populaarne, keskaega nähti läbi mustade prillide. Vahepeal on aga toiminud areng positiivsema hinnangu suunas ja Dawsoni ajalooteaduses ignoreeritud teos ilmunud kordustrükis (2003).
See meenus lugedes arvukaid ja tihti vastuolulisi kommentaare Eesti ajaloo II köite ilmumise puhul, mis hõlmab meie ala keskajalugu.
Siin on püütud anda sellele perioodile koloriiti, heita rohkem valgust, aga palju oleneb allikate nappusest ja nende erinevatest tõlgendusvõimalustest.
Nagu konstateerib Alo Lõhmus: ”Kõige värskematele uurimisandmetele tuginev ülevaade kinnitab, et see ajastu polnudki nii pime, nagu varem ette kujutati.” (Maaleht 10.01.)
Siinkirjutaja pole isiklikult seda teost lugenud, vaid lähtub põhjalikust ja üksikasjalisest tutvustusest ajakirjanduses, alustades Erkki Bahovski üsna kriitilise sõnavõtuga, millele järgnes Alo Lõhmuse asjalik ülevaade Maalehes. Sirp pühendas teosele palju leheruumi, avaldades intervjuud Anti Selarti, Marek Tamme ja Linda Kaljundiga, kes püüavad selgitada tulemuste tausta. Viimasena on kasutatud Marika Mägi kriitilist artiklit.
Anti Selart ütleb, et XIII sajandi sündmustiku käsitlemine rahvusliku vabadusvõitlusena on anakronism, millega omistatakse keskaja inimestele ideed, mida neil ei olnud. Pigem võib üheks rahvusvaheliseks lähtekohaks pidada moodsat ristisõdade ajalugu, mis on rõhuasetused näiteks ristisõdijate motiivide käsitlemisel suuresti ümber tõstnud. See, et ei Eesti maakonnad ega „saksa” vallutajad olnud sisemiselt ühtsed ja omavahel alati solidaarsed, pole ajaloolastele kunagi teadmata olnud. Seepärast on loomulik loobuda vallutajate käsitlemisest ühtse „Saksa asja ajajate” leerina ja vallutatute tegevuses anakronistliku rahvusliku vastupanu nägemisest. Kuid kujutada rahvusliku ajaloona aega, kus moodsaid poliitilisi rahvusi ei olnud olemas (millega ei ole eitatud etniliste rahvuste olemasolu keskajal!), viib tahestahtmata tulemuseni, mis pole teaduslikult pädev.
Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi vanemteadur Marika Mägi leiab, et see uue ajaloolise rõhuasetusega Eesti ajaloo II köide pole mitte lihtsalt hüljanud rahvusromantilist vaatepunkti, vaid kohati on kohalikud elanikud selles taandatud lihtsalt statisti rolli. Ehk veidi utreeritult võiks väita, et esitatud kontseptsioon sarnaneb pigem balti-sakslaste loodule.
Selle kriitika põhjal jääb mulje, nagu oleksid autorid hüljanud vabadusvõitluse mõiste, kuna oli küll etnilisi eestlasi, aga neil puudus riiklik koostis. Kui seda pole, kas siis võib vastupanu võrrelda terrorismiga, umbes nagu praegu iseloomustatakse kolme riigi alluvuses olevate kurdide püüdlusi omariikluse saavutamiseks? Kas need olid eestlastest terroristid, kes saksa ja taani ülemvõimu vastu Jüriöö ülestõusu korraldasid – või lasid end ära kasutada – 1343. aastal?
Kui inimene kaitseb oma kodu ja piirkonda võõra vägivaldse pealetungi eest, kui võideldi õiguse eest oma omandit ise kasutada, kas see polnudki võitlus vabaduse eest? Riiklust ei olnud ka vallutajatel, see oli suurelt osalt eraettevõte ja neil oli samuti palju omavahelist kemplemist ja löömist. Organiseerimata vabadus on vist siiski vabadus?
Meenub Enn Tarveli sõnavõtt: ”Need väikerahva minevikuharrastajad, kes võtavad omaks mingi võõramaise rahvusliku vaatekoha, arvavad mõnikord heauskselt, et nad ongi nüüd teaduslikult objektiivsed.(…) Ei tule käpuli lasta võõramaiste – nõukogude (resp. vene), saksa, euro- või ameerika – ajalookäsituste ees, tuleb lähtuda oma rahvuslike huvide eeldusest” (TUNA 3/2005).
Küllap tuleb edaspidigi mitmesuguseid sõnavõtte. Lõpuks üks selgituskatse. Autorite hulgas on numismaatik Ivar Leimus, kes on tõestanud tookordse Eesti häid rahvusvahelisi kontakte. Ta kirjutab: ”Tegelikult muutsime lihtsalt vaatenurka, tõime konna perspektiivi kõrvale ka kure perspektiivi.” (Postimees 12.01.) Konnadel pole aga enda algallikaid, neil on olnud tegemist oma eksistentsi säilitamisega, ajaloo kirjutamine on rajatud kurgede allikatele. Nende perspektiiv jätab konnadele teatud eluõiguse, mis aga sõltub kurgede suvast. Oleks vaja võrrelda naabermätastega.
Võib arvata, et ristisõjast oli eestlastele kasu. Kui samal ajal leitakse, et kristlus oli Eesti alal nagu mujalgi Euroopas juba kanda kinnitamas, oli ristisõda siiski selle arengu, mis oleks ka võinud viia riigistamisele, vägivaldne kiirendamine ja rööbastest väljalöömine. Paistab olevat ajakohastatud euroopalik ja poliitkorrektne lahendus järjekordse ümbertõlgendamisega, mis ei jää viimaseks.
Vello Helk
