Eesti rahva tulevikku mõjutavad faktorid on iive ja eluea pikkus. Üldiselt võttes on loomulik iive pärast taasvabanemist olnud negatiivne, ainsaks erandiks on minimaalse tõusuga 2010. aasta. Kui aga vaadelda ainult eestlasi, siis on alates 2008. aastast nende loomulik iive positiivne (2008: +595, 2009: +916, 2010: +1704). Võrreldes 1989. aastaga on Eestis elavate eestlaste arv kahanenud 2000. aastaks 963 281-lt 930 219-ni, ent eestlaste osatähtsus kasvas 2011. aasta rahavaloenduse kohaselt 61,5%-lt 67,9%-ni, seda osalt mitte-eestlaste väljarände tõttu 1990ndate alguses.
Keskmine eluiga 2009. aastal oli Eestis naistel 80,2, meestel 69,8, Taanis vastavalt 81,1 ja 76,9 ja kogu Euroopa Liidus 82,4 ja 76,4 aastat. Kokkuvõttes näitas see Eestis tõusvat tendentsi, 2008. ja 2011.aastal vastavalt 68,7 ja 71,2, Taanis tagasihoidlikumalt: 76,5 ja 77,8. Euroopa Liidu keskmine oli 77 ringis, kõige madalamad näitajad Lätis: 68,6 ja Leedus: 68,1. Neid andmeid tuleb võtta suuna näitajana, on mitmes tabelis erinevad. Taani eluaja pikkuse and-med vastavad umbes USA-le ning on Euroopa Liidus suhteliselt madalad. Hollandis ja Hispaanias oli see 2011. aastal 79,4.
Eriseisundis on Venemaa, kus pärast Nõukogude Liidu lagunemist lühenes tugevalt keskmise eluaja pikkus, eriti meestel. 2007. aastal oli meeste keskmine eluaeg ainult 58, naistel aga 72 aastat, viimaste andmete kohaselt on see tõusnud paari aasta võrra.
Madal iive on üldeuroopalik probleem, mille üle tuntakse muret ka heaoluühiskondades. Heaolu nautimist võib ju takistada perede kasv. Sisserändajate kaudu saab neid probleeme ainult ajutiselt leevendada-lahendada, sest kogemused on näidanud, et ka traditsiooniliselt suurperedega maadelt sisserändajad paari põlvkonna kestel võtavad üle heaoluühiskondade tavad, milles avalik hoolekanne asendab laste hoolitsuse oma vanemate eest.
Iive langus mõjutab rahva vanuse jaotuse näitajaid: kasvab vanemate osakaal. Normaalselt võiks arvata, et vingujad ja virisejad lühendavad negatiivse hoiakuga oma elu, aga üks Saksa uurija on konstateerinud vastupidist. Kuigi loendamatu arv teadustöid räägib positiivse mõtlemise tähtsusest hea tervise ja pika ning õnneliku elu tagajana, leiti selles uurimuses, et eriti vanemad inimesed, kes on oma tuleviku suhtes pessimistlikud, võivad olla eluga rohkem rahul kui nende optimistlikumad eakaaslased. Selgus, et kahel kolmandikul 65-96-aastastest sakslastest, kelle arvates elu sai vananedes minna üksnes halvemaks, olid tervisenäitajad tegelikult paremad (ERR 28.02.)
Eestis on mure suure väljarännu üle. Väljarändajaid on olnud alati, eriti kriisiperioodidel. Nende sihtkohaks on tihti olnud Uus Maailm – USA ja Kanada – kus nad aja jooksul on taas juurdunud. Ega neid alguses ei oodanud ka piimajõed ja pudrumäed, ei olnud kõigil loodetud õnne, aga saadi hakkama ja loodi alus järgmiste põlvkondade paremale edule. Pärast Teist maailmasõda said need riigid ka paljude eesti põgenike viimaseks eelistatud sihtkohaks, kus neil tihti avanes võimalus kasutada oma võimeid – üldiselt ilma vingumata ja virisemata.
Pärast taasvabanemist polnud Eestil loomulikult võimalik kohe rakendada neid uuendusi, mis vabas maailmas oli läbi viidud vahepealse poole sajandi jooksul. See areng võtab aega, aga seda on tõkestanud viimaste aastate üldine majanduskriis. Jätkuvalt suhteliselt madalad palgad ja kriisi tõttu süvenenud tööpuudus on sundinud paljusid otsima paremaid elutingimusi normaalselt arenenud välisriikides, kuigi ka seal on majanduskriis jätnud sügavad jäljed. Endistest sotsialismimaadest sisse rännanud tööjõude kasutatakse vahel ära neid ebaseaduslikult madala palgaga tööle rakendamiseks, sest isegi see madal palk on tihti kõrgem kui kodune.
Eesti pole mingi erand. Vaatasin Euroopa maade väljarände statistikat. Eestil veab, et saab lihtsamalt minna Soome, kust on kergem kodumaaga kontakti hoida ja keelega hakkama saada. Sinna on läinud suurem osa, umbes 70%. Väljaränne on suur ka nii Lätis kui ka Leedus. Lätlased ja leedulased eelistavad Suurbritanniat ja Saksamaad, Saksamaal elas 2008. aasta lõpul umbes 4 000 eestlast, 10 000 lätlast ja 20 300 leedulast – umbes 2/3 neist naised. Miljonid poolakad rändavad samuti välja, neist paljud Suurbritanniasse, kus nad on suurimaks keeleliseks vähemuseks, sealt on raskem kontakti hoida. 2011. aastal oli seal 625 000, Saksamaal 468 000 Poola kodanikku. Nad on praegu suurimaks grupiks isegi Norras: 67 500. Väljarännet pole tõkestanud Poola majanduse kasv, mis oli 4,3%, Suurbritannias ainult 0.7% – otsustavaks jäi palgavahe, mis motiveerib ka eestlasi.
Väljaränne on kriisiperioodidel olnud loomulik, aga seda on varem tasakaalustanud kõrgem iive. Praegu on see üle Euroopa madalseisus, on suurimaks probleemiks väikerahvastele, kes vaatavad murega tuleviku lavale, mille eesriide taga peitub nende eksistentsi jätkamise võimalikkus.
Vello Helk
