Kui võrrelda Eesti jalg-, käsi-, korv- ja võrkpalli, siis suuremaid või väiksemaid helgeid hetki on teistelgi, aga viimasel ajal läheb igasuguse kahtluseta kõige paremini võrkpalluritel.
Eesti rahvuskoondis, keda juhendab rumeenlane Georghe Cretu, alustas Euroopa liiga alagrupiturniiri kolme kindla võiduga Valgevene, Luksemburgi ja Austria vastu. Järgmisel nädalal võõrustatakse neid kolme vastast Rakveres ja kui halbu üllatusi ei tule, jätkavad Eesti mehed Euroopa liiga Final Fouris. Eesmärk on kõrge: jõuda kontinentaalse liiga võitjana Maailmaliigasse kõige tugevamatega jõudu katsuma.
Väikse Eesti pürgimine Maailmaliigasse võimsate Brasiilia, Itaalia, Venemaa ja teiste kõrvale võib tunduda ambitsioonikas, aga tegelikult ei ole. Kui Iraan jõuab olümpiale, Soome mängib juba aastaid Maailmaliigas, siis miks mitte meie? Seda enam, et just lõppes Türgis Izmiris nelja meeskonna turniir, kus Eesti võitis 3:1 2007. aasta Euroopa meistri Hispaania ja 3:2 Kreeka ning kaotas 1:3 kodupubliku ning kohtunike toel mänginud Türgile. Nii Türgi, Kreeka kui Hispaania on Maailmaliiga meeskonnad.
Eesti jalgpallil kahjuks nii ülesmäge asjad praegu ei lähe. Selle suve tippsündmus oli Balti turniir, kus Eesti kaotas esmalt väga hambutut mängu näidates 0:2 Leedule ja viigistas siis 0:0 Lätiga. See tähendas Balti riikide karikaturniiril viimaseks jäämist ja fakti, et viimati võideti Balti karikas 1938. aastal, toonitamist! 78 aastat tagasi!
Balti turniirile järgnes kaks maavõistlust. Korraks nagu midagi positiivset välgatas, kui Joel Lindpere lahkumismängus alistati 2:0 väike, aga sitkete jalgpallimeestega riik Andorra. Oma tippaastail New Yorgi ja Chicago profimeeskondades koos mitme maailmatähega mänginud Lindpere sai ametlikus lahkumismängus olla platsil kauem kui ükski eestlane enne teda. Ja kui ta aplausi saatel lahkus, lõi just teda asendanud noor Frank Liivak värava. Teise värava lõi Andorrale Dmitri Kruglov, esimese Eestimaa venelasena saja koondisemänguni jõudnu.
Andorrast jagu saanud ja Joel „Juki“ Lindpere pensionile saadetud, proovis Eesti vutimeeskond Lissabonis hambaid tõelise hiiu, eesotsas Christiano Ronaldoga platsile sammunud Portugaliga. Eesti pidas kenasti vastu 30 esimest minutit, siis hakati neile sauna kütma. Poolaja lõpus löödi eestlaste puuri elegantse tehnikaga kolm palli, teisel poolajal veel neli ja 0:7 kaotus oli tõsiasi. Treener Magnus Pehrsson tõdes: täna tambiti meid maa sisse.
Jalgpallijutu siiski positiivseks lõpetuseks: ajakirjanik Gunnar Pressi sulest ilmus soe raamat Eesti jalgpallikoondise kartmatust võitlejast ja ekskaptenist, praegu kutselisest kalamehest Raio Piirojast.
Korv- ja käsipallis on uudist niipalju, et Siim-Sander Vene tuli Kaunase Žalgirise meeskonnas Euroopa ühe tugevama korvpalliriigi Leedu meistriks, Dener Jaanimaa aga Kieli meeskonnas maailma juhtiva käsipalliriigi Saksamaa meistrivõistlustel pronksile.
Eesti kergejõustik näitab Rio de Janeiro olümpia eel tõusvat keskmist taset, paraku mitte säravat ja olümpiamedalit lubavat tippu. Täiesti klassikaline Eesti jaoks on seis meie ühel alatisel trumpalal kümnevõistluses (Aleksander Klumberg esimene maailmarekordimees, Erki Nool olümpiavõitja jne), kus koguni viis meest (Kristjan Rosenberg, Maicel Uibo, Karl Robert Saluri, Janek Õiglane ja veteranieale lähenev Euroopa 2007. aasta sisemeister Mikk Pahapill) on täitnud Amsterdami EM-normi. Kes neist olümpiale läheb, pole veel selge.
Viimaste aastate Eesti parim sportlane, kahekordne olümpiamedalist kettamees Gerd Kanter pommitab praegu kodustel võistlustel (Teemantliigasse teda miskipärast ei kutsuta) 63-64 meetri kanti ning loodab lisada meetri-paar ning leida Rios medalit väärt stabiilsust. Teine kettamees Martin Kupper pole esialgu Rio normi 65 meetrit ületanud. Teda, odaviskaja Liina Laasmad ja kaugushüppaja Ksenija Baltat Teemant-liigasse aga oodatakse, neist kolmest on edukaim olnud Balta, kes hüppas Oslos 6.61 ja oli viies.
Ühest pehmelt öeldes hullust tahaks ka kirjutada. Tartu ultrasportlane Rait Ratasepp võttis ette katse teha 80 tunniga läbi viis täispikka triatloni. Ehk siis ujuda kõigepealt 19 kilomeetrit, siis sõita jalgrattaga Eestimaa teedel 900 kilomeetrit ja kõige lõpuks joosta ühtejutti 211 kilomeetrit. Miks, tahaksid vist paljud küsida.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
