Eesti Euroopa Liidu eesistujamaa rollis – mida see endaga kaas toob?

Euroopa Liidu suured pooldajad – selle sünnitajad ja ideoloogid ja need, kes Euroopa Liidust kõige rohkem kasu lõikavad – vaevalt varjavad läbi lillede, et nad soovivad sellest Teise Maailmasõja järgsest moodustisest uut megariiki või koguni impeeriumi kujundada, kui inimeselapsed neile selleks vaid vabad käed jätaksid.

NSV Liit aretas “nõukogude inimest” kümnete miljonite kaupa. Pikaajaline eesmärk oli, et nõukogude koolid ja teenimine sabapidi koos Stalini-Brežnevi-Gorbatšovi nn võitmatus armees “toodaks” eestlasi, grusiine, armeenlasi jt ümber vene keelt kõnelevateks nõukogude olendeiks. Euroopa Liidu ideoloogid näeksid hea meelega samuti, et eurooplasteks kujunemine poliitilise enesemääratlemise ja riigipatriotismi tähendustes vahetaks välja igasugused karused, tülikad ja tüütud ning ajale jalgu jäänud provintslikud identiteedid. Identiteet – kui nüüd mälu veidi värskendada – on mäletatavasti selliste omaduste hulk ehk komplekt, mis teeb ühe “subjekti” unikaalseks võrreldes teiste subjektidega.

Ingliskeelsed fraasid ja mõisted tungivad aina kiireneva tempoga eesti kultuuriruumi. Vt. Eesti Päevaleht: “Iivi Jõe-Cannon: kuidas meie äritegevus läheb üle inglise keelele ehk My Fitness, Time Out, development ja cash & carry on vallutanud tänavapildi”. Selles on midagi päris kentsakat ja tehislikku, et kontinentaaleurooplaste kohmakavõitu inglise keel jääb edaspidi Euroopa pidžiniks, ka pärast brittide lahkumist sellest suurest perest! India elanikele pole selline tunne võõras.

Komistasin hiljuti fraasi “eestihääbumine” peale, mis pole keeleliselt hästi õnnestunud, kuid võimaldab väljendada tunnet, mis kipub närima mingit osa eestlastest, kes endiselt mehitavad nö Eesti laevukest.

Küsin käesolevas arvamuslugude rubriigis ju aeg-ajalt, kas Euroopa Liidu projekti kuulumise mäng väärib eestlaste jaoks selle peale kuluvaid küünlaid? Kas eestlased, kui meie elukutselised ametnikud välja arvata, saavad sealt rohkem tagasi, ja lausa märkimisväärselt, kui seda, mida suurde institutsionaalsesse Euroopasse panustada tuleb? Või on see kõik lihtsalt veel üks suur eestihääbumise põhjustaja?

Kui uskuda ameerika mõttekoja Stratfor’i olukorrahinnanguid, siis Ida-Euroopa pole nimetamisväärseid eeliseid Euroopa Liitu kuulumisest majanduslikult küll saanud. Mõned Euroopa südamiku riigid on üpris jõukad, kui Eestit nendega võrrelda, ent meiesugused kaugesse kirdesse jäävad maad pole märgatavalt edukamaks kujunenud tänu lihtsalt sellele, et kuulume pro forma nendega samasse klubisse. EL pakub sealjuures vaid minimaalseid kaitseeeliseid, samas kui EL’ist lahkumine ilmselt kahjustaks meie julgeolekuolukorda. Nordstream 2 gaasijuhtme küsimuses töötavad Saksamaa ja Austria igatahes Baltikumi ja Ukraina huvidele kohe vastu.

Kas Eesti saab olema pooleks aastaks turvalisem paik, tänu eesistuja ameti pidamisele? Teisisõnu: võib-olla – kui Vladimir Putinile peaks raevuhoog ootamatult peale tulema – on Kreml äkki vähem maias EL Nõukogu eesistujariigile kallale tungima kui tavalisele EL liikmesriigile? Sellised mõttekäigud jäävad paratamatult retoorilisteks.

Oodata, et Eesti saaks Euroopa Liidu Nõukogu eesistujamaaks olemisest otsest kasu lõigata oleks ebarealistlik. Omi huve saab mõistlikus ulatuses küll natuke esile tõsta (loe: “Eesti Eli eesistumise eel: Läti õppetunnid”, väljaande Diplomaatia k.a. märtsikuu number). EL Nõukogu pole aga see asutus Euroopa Liidus, mis “käseb, poob ja laseb”. Seaduste algatamise õigus ja ka tegelik võim on koondatud ikka püsivalt ametisoleva Euroopa Komisjoni kätesse.

Oleks ebaaus sugereerida, et Eesti eesistumine jääb viljatuks ettevõtmiseks. Tuleb tunnistada, et Eesti kui suhteliselt nurgatagune koht ütleb paljudele teiste riikide elanikele suhteliselt vähe, vaatamata Arvo Pärdi loomingu tuntusele ja asjaolule, et Tallinna kõrtsid ja meie tütarlapsed meeldivad briti õlleturistidele. Mida paremini Eestit tuntakse, seda rohkem empaatiat meie suhtes loodetavasti kogetakse, võrreldes täiesti äraunustatud paikadega. Sellel on teatud “pehme julgeoleku” väärtus.

Siitpoolt seda kõike vaadates tundub, et Eesti ametnikud on võtnud  valmistumise EL Nõukogu eesistumiseks tõsiselt käsile. Selleks on valmistatud juba viis aastat järjest.

Eesti asetab suure osa rõhust oma eesistumise ajal digitaalse revolutsiooni teemadele, mis tundub omavahel öeldes kahe teraga mõõk olevat. Esiteks on Eesti kuulsus tiigrihüppe riigina mõnevõrra ülespluhvitud ehk midagi peaaegu kuulujutu laadset. Teised seda õnneks aga alati ei tea! Digitaalse revolutsiooniga käib tegelikult lõputult probleeme kaasas, kuid – sadagu kasvõi pussnuge – jääb see möödapääsmatult oluliseks tulevikusuunaks. Euroopa peab kas tegutsema või loovutama tehisintelligentsi mänguvälja Ameerikale ja Hiinale.

Kui ei kerki esile suuri kriise – maailm mõjub praegu küll kuidagi ebatavaliselt ebastabiilsena – peaks Eesti EL Nõukogu eesistumise ülesande adekvaatselt välja vedama. Pealegi veel on juuli ja august meist edelasse jäävas “suures Euroopas” lausa väljasurnud puhkuste periood.

Väikese Eesti vaatevinklist vaadates jätab EL Nõukogu eesistumise kohustus maru tähtsa ülesande mulje. Miskit vastutusrikast, unikaalset ja põnevat siis. Meid märgatakse ju!

Kuid samas: kui Eesti eesistumine just katastrofaalselt ei kulge, unustatakse kõik see küllaltki kiiresti, sest eesistumine roteerub poole aasta pärast järgmise EL liikmesriigi kätte, kelle peale koondub siis juba uus tähelepanu.

Jüri Estam