Sain kutse Eesti Kaitseväe Orkestri taasloomise 20. aastapäeva kontserdile Estonia kontserdisaalis 16. märtsil ja sellele järgnenud vastuvõtule Estonia Sinises saalis. Kaitseväe orkester taasloodi 1. veebruaril 1993. aastal. Esimest koolitust jagasid eksperdid Rootsi ja Soome sõjaväeorkestritest. Soome kaitsevägi kinkis orkestrile üle neljakümne muusikainstrumendi. Praegu mängivad lisaks 40 professionaalsele sõjaväemuusikule orkestris ka 15 muusikust ajateenijat. Kaitseväe orkester kindlustab muusikaga riiklikke ja sõjaväelisi tseremooniaid.
Kõrvuti marsi- ja kontsertmuusikaga on orkestri repertuaaris ka meeleolumuusikat, ja muidugi vigurmarssimisprogramm ehk tattoo. Or-kestri esinemiste arv küünib aastas 200-ni. Esinetud on ka rahvusvahelistel festivalidel USA-s, Kanadas, Venemaal ja paljudes Euroopa riikides. Orkestri peadirigent on kolonelleitnant Peeter Saan, tseremooniadirigent on kolonelleitnant Indrek Toompere.
16. märtsi kontserdi kavas oli muusikat Heino Ellerilt, Richard Wagnerilt ja Leonard Bernsteinilt. Kontsert oli suurepärane. Selle esimene osa lõppes „Tannhäuseriga“, laulsid RAM-i meeskoor ja solist. See oli nii võimas, et arvasin algul, et see oleks sobinud kontserdi finaaliks. Ja ometi oli kontserdi teine osa isegi veel parem, kui mängiti popurriid Queeni loomingust.
Mulle ei tule maale Kurenurmesse just palju kutseid, seepärast on väga kena, kui mõni vana sõber, nagu kolonelleitnant Peeter Saan, mind veel meeles peab.
Omal ajal, kui ma olin New Yorgi Eesti Maja mänedžer, oli mul võimalus võtta vastu mitmeid gruppe, kes tulid Eestist. Üks neist oli Tõnu Kilgas koos Katrin Karisma ja Urmas Lattikasega, kes tulid esinema seenioridele. Tookord oli mul võimalus tutvustada Urmast Mark Kostabile, kes viis Urmase ka oma galeriisse Sohos. Oli aasta 1994. Kui ma esimest korda kohtusin Eesti Majas New Yorgis kindral Einsel-niga, kutsus ta mu Eestisse Kaitseväe Peastaapi. Võtsin selle kutse vastu. See oli novembris 1994 ja veebruaris 1995 olin ma juba Tallin-nas Narva maanteel majas nr 8, kus tookord asus Eesti Kaitseväe Peastaap.
Mulle meeldib asju organiseerida. Alati, kui mul läks vaja Tõnu, Katrini või Urmase abi mingil üritusel, olid nad kohe valmis kohale tulema. Mina olin ka see, kes viis nad kokku Peeter Saaniga. Sellest kokkusaamisest kasvas välja nende ühine ettevõtmine – muusikakassett „Anna mulle suud, härra seersant!“. Hiljem anti sellest välja ka CD. Kasseti ja CD ümbrised on minu kujundatud.
Pärast seda, kui kindral Einseln pani mind ühte tuppa Heli Suvistega, sain ma tuttavaks ka Heli venna Väino Puura ja tema abikaasa Sirje-ga. Varsti laulsid nemadki kaitseväe orkestri saatel.
Ma mäletan, kui vaimustatud ma olin, kui esimest korda kuulsin kaitseväe orkestrit. Kuna raha oli tol ajal väga vähe, siis mängisid peaaegu kõik pillimehed ka mingis teises orkestris, ka ööklubides. Katrin, Tõnu, Sirje ja Väino aga laulsid õhtuti Estonias, neid kutsuti ka pidudele, pulmadesse ja muudele tähtpäevadele esinema. Mõtlesin, kui kaua niisugune asi kesta võib. Kui kaua läheb aega, et ametiühing sekkub ja tuleb inimeste kaitsele, et nad end lõhki ei tõmbaks nii kõvasti tööd tehes. Ja kui nad enam nii kõvasti ei raba, kas siis nende kvaliteet langeb? Vastuseks on Ameerikas väga tuntud anekdoot. Küsimusele, kuidas pääseda Carnegie Halli, kõige tuntumasse kontserdisaali New Yorgis, on vastuseks: „Harjuta!“
Õnneks on täna olukord muutunud. Ja Eesti Kaitseväe Orkester pole midagi kaotanud oma professionaalsuses selle läbi, et muusikud ei pea enam niimoodi ennastunustavalt tööd rabama. Küllap on siin kõige suurem teene Peeter Saanil, kes on orkestrit juhtinud selle algu-sest saadik. Kuulsin ka, et orkestri koosseis on olnud väga stabiilne.
On hea teada, et mõni asi siin ilmas läheb ajaga paremaks nagu hea vein.
Viido Polikarpus
