Kui asusin 1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat õppima, oli mu eriala valikul peamiseks motiiviks see, et tahtsin emakeelt paremini tundma õppida, tahtsin koduses imeilusas keeles kirjutamisest omale elukutse teha, tahtsin emakeele eluõigust kaitsta.
Olin armunud eesti luulesse, Juhan Liivi suursugusesse lihtsusse, Gustav Suitsu vägevusse, Marie Underi armastusse, Betti Alveri täpsusse, Artur Alliksaare sõnauperpallidesse, Paul-Eerik Rummo valusatesse vabavärssidesse – „Lõikehein, oh sõber, lõikehein“ („Hamleti laulud“).
Meie põlvkonnal vedas, sest tollases, veel suhteliselt lõdvalt poliitsurvestatud N. Eesti ülikoolis õpetasid meid enamasti suurepärases emakeeles iseseisva Eesti ajal hariduse saanud õppejõud, kes kandsid kõigele vaatamata edasi vaimset järjepidevust nii eesti keeles kui meeles. Veel 1970. aastatel sai Tartu Ülikoolis eesti keeles kaitsta teaduslikke väitekirju nii eesti keele kui kirjanduse alal.
Kuid ajad muutusid, venestamissurve ägenes tuntavalt Leonid Brežnevi valitsemisajal, kulmineerudes 1978. ja 1979. aastal vastavate NLKP ja EKP keskkomitee salajaste venestamisotsustega. Lasteaiad taheti järkjärgult viia üle vene keelele, soodustada kakskeelseid üldhariduskoole, ülikoolides tuli hakata üha enam aineid õpetama vene keeles. Humanitaarteaduste kandidaadi väitekirju ei saanud aga enam paljudel erialadel kaitsta Eestis eesti keeles. Mäletan näiteks absurdsust, kuidas Joel Sanga eesti keele eitust uuriv keeleteaduslik väitekiri, mis koosnes tuhandeist näitelauseist, pidanuks valmima ja olema kaitstav vaid vene keeles, kuhu eesti keele eituse vorme oli peaaegu et võimatu adekvaatselt tõlkida, sest slaavi ja soomeugri keelte ja mõttesüsteemid on niivõrd erinevad. Haridusministriks pandi venelanna Elsa Gretškina, kelle ülesanne oli ilmselgelt eesti koolisüsteemi venestamine. Ähvardavalt ägenenud venestamine oli peamiseks põhjuseks, miks kirjutasime 1980. aasta sügisel 40 kirja, kus on muhulgas öeldud: „Eestlased lõid omakeelse kultuuri saksa mõisnike ja tsaarivõimude (lisa siia sovetivõimude – SK) mõnitusele ja survele vaatamata ja seeläbi on eesti keel eestlastele kättevõidetud inimväärikuse sümbol.“
Me teame, mis järgnes. Kirja N. Liidus ega N. Eestis ei avaldatud, aga see levis rahva hulgas kui kulutuli. Vangi meid ei pandud, aga paljud osalenud said aastateks avaldamis- ja esinemiskeelu, mitmed jäid töötuks, mina sealhulgas. Üks luuletajaist, kes kirjale alla ei kirjutanud, põhjendas oma otsust sellega, et kui eesti keeles enam luuletada ei saa, tapab ta end ära.
1986 sain valmis luuletaja Kersti Merilaasi monograafia käsikirja, kuid ei saanud seda ei avaldada ega eesti keeles kirjandusteaduse väitekirjana kaitsta, sest pidanuksin selle tõlkima esmalt vene keelde ja lisama sadakond lehekülge sovetlike klassikute tsitaatidega küllastatud ideoloogilist sissejuhatust. Alles pärast nende nõuete täitmist võinuksin pöörduda kas Leningradi või Moskva ülikooli poole taotlusega tööd kaitsta. Tartu Ülikoolilt oli tollal eesti kirjandusteaduslike väitekirjade kaitsmise õigus ära võetud. Ma loobusin, sest ühiskondlikus õhustikus oli siis juba tunda suure vabanemise hõngu. Raamat ilmus kolm aastat hiljem eesti keeles „Eesti Raamatu“ sarjas „Eesti kirjamehi“.
2009 kaitsesin võrdleva kirjandusteaduse alal doktoritöö Soomes Turu Ülikoolis, sest seal oli sellel erialal tugev teadusmetodoloogiline keskus ja vastav professuur, mis kahjuks puudus mu alma materis Tartus sel ajal, kui doktorantuuri õppima asusin. Marie Underi monograafia ilmus Eestis eesti keeles, kuid Soome ülikool nõustus esmakordselt võtma kaitsmisele eestikeelse töö, vaja oli vaid ingliskeelset kokkuvõtet. Kaitsmisprotseduur ise toimus endastmõistetavalt soome keeles soome kuulajaskonnale. Nii avaldas Turu Ülikool oma lugupidamist eesti keele ja kirjanduse vastu, kuid samas pidas lugu ning austas oma emakeelseid kuulajaid.
Miks ma seda kõike nüüd meenutan? Sest ajad on jälle pöördunud. Anno 2017 kuulutas Tartu Ülikool välja mõtteloo professuuri, mille taotlejad peavad oma avalikult võistlevad venia legendi loengud pidama mitte eesti keeles, vaid inglise keeles. Vähe sellest, just eesti mõtteloo professuurina kavandatud ametikohast sai bürokraatlikult ametkondliku käitlemise tulemusena lihtsalt mõtteloo professuur, sõna eesti kaotati sealt eest ära, sest see olevat liiga kitsas, liiga rahvuslik, liiga suletud, meie mõtteloo õpetamisse olla vaja avaramat, rahvusvahelisemat vaadet. Oleks see vaid üksikjuhtum, võiks ju mõista otsustajate argumenti, et rahvusvahelised eksperdid, kes professori peavad valima, ei mõistvat eesti keelt. Aga see kõik toimub ajal, mil Eesti ülikoolides muudetakse üha enam magistriprogramme ingliskeelseteks, üha enam erialasid õpetatakse vaid inglise keeles. Emakeelse kõrghariduse väli jääb üha ahtamaks, terminoloogia ei saa areneda, üliõpilased suunatakse üha enam mitte emakeelse, vaid võõrkeelse kirjanduse lugemisele, sest emakeelset teaduskirjandust ilmub üha vähem.
Pealegi, kuidas saavad rahvusvahelised eksperdid valida õppejõudu, kes oleks parim kandidaat just meie mõtteloo alal, kui nad eesti keelest mõhkugi ei mõika. Muidugi on teadus rahvusvaheline ja peab olema väideldavkaitstav mistahes võõrkeeles, aga see kehtib ju metodoloogia, metoodika ja teooria kohta, mitte rahvusteaduste, eriti mitte humanitaarteaduste uurimisobjekti kohta. Keel ise, eestikeelne kirjandus ja mõttelugu, emakeelne filosoofia on meie rahvusliku eneseväärikuse vundament, meie kui iseseisva rahvuse olemise tuum. Sellel põhineb meie identiteet, minapilt ja iseolemine.
1. detsembril 2019 peaksime tähistama Eesti esimese emakeelse ülikooli sajandat sünniaastapäeva. Ma ei väsi küsimast igal aastal, kui kerkib taas vajadus kirjutada arvamuslugu eesti keelest: „Kas tõesti tahame nüüd, kui oleme suutnud oma emakeelset kultuuri ja teadust viljelda pea sada aastat, et eestikeelne kultuur (sh teadus) muutuks äsja avatud Eesti Rahva Muuseumi eksponaadiks?
Küsimus pole teoreetiline ega emotsionaalne, küsimus on eksistentsiaalne.“ (Kas siis selle maa keel peab inglise keelest kehvem olema? PM 2.11.2016)
Keel ja mõtlemine, keel ja mõttelugu on nii tihedasti teineteisega seotud, teineteisest eluliselt, vaimselt, kultuuriliselt sõltuvad nähtused, et praegu tundub, nagu tahetaks meie elavalt organismilt amputeerida pea. Teaduskeel ja luulekeel on emakeele tipud, mis hoiavad meie kultuuri kõrgkultuurina. Kui hakkame keelepead ennast maha lõikama, siis pudeneb ja laguneb terve keelekeha koost enne kui mõistame, et oleme ta ise vabatahtlikult vabas Eestis ära tapnud.
Sirje Kiin
