Äsja möödus 95 aastat esimese eestikeelse ülikooli sünnist: 1919 alustas Tartu Ülikool eestikeelsena ja on jätkanud seda edukalt tänaseni.
Värskes maailma parimate ülikoolide pingereas QS World University on Tartu Ülikooli humanitaarteadused parima 700 ülikooli hulgas 302. kohal (üldpingereas on Tartu Ülikool 379. kohal, Tallinna Tehnikaülikool 501-550. kohal).
Tartu Ülikool andis tähtpäeva puhul välja populaarteadusliku kogumiku „Rahvusvahelised rahvusteadused“.
Sellest loeme, et rahvuslik ja rahvusvaheline pole vastandid, et rahvusteaduste õpetamine toimub valdavalt eesti keeles, samas kui uurimistöö ja tulemuste tutvustamine toimub ka inglise keeles, mis tagab rahvusvahelise nähtavuse ja osaluse.
Meie, 1972. aastal lõpetanud eesti filoloogid ilmutasime oma ülikooliaastatest mälestusraamatu „Eesti keeles ja meeles“, kus kirjeldame humoristlikult, kuidas vaatamata nõukogude aja venestamiskatsetele ja militaarsurve absurdile anti ka sel ajal eesti keeles väga head, nõudlikku kõrgharidust. Praegu survestab eesti keele kasutust teadus- ja kõrghariduskeelena eeskätt inglise keel, mis paneb paljusid muretsema ja küsima, kui kaua kestab ülikoolides veel eesti keel, mis on rääkijate arvu poolest teatavasti Mandri-Euroopa väikseim teaduse ja kõrghariduse keel.
2014. aastal õpetati Tartu Ülikooli 158 õppekavast inglise keeles 14 ainet. 2013 oli Tallinna ülikoolis viis võõrkeelset bakalaureuse- ja 12 magistriõppekava. Tallinna tehnikaülikooli bakalaureuseastmes oli mullu kolm vene- ja kolm ingliskeelset õppekava. Magistriõppes on 17 ingliskeelset õppekava. Eesti maaülikool avas 2013 teise ingliskeelse õppekavana veterinaarmeditsiini. Need numbrid ei tundu kuigi dramaatilised, vaid üsna mõistlikud, kuid küsimus on, kust läheb piir, kust alates muutub ingliskeelne õpe emakeelele ohuks? Rektorite nõukogu andmeil oli 2010/2011. õppeaastal kaitstud 257 doktoritööst 78,6 protsenti ingliskeelsed, 16,3 protsenti eesti-, 3,1 protsenti vene- ja 1,9 protsenti saksakeelsed.
Inglise keel osutub emakeele suhtes arengutakistuseks esmalt näiteks terminoloogias, kuid millal võib ta muutuda lausa eksistentsiaalseks ohuks? Vastamaks sellele küsimusele, peame teadma, milline on eesti keele tänane olukord ja tulevik.
Selle üle pidasid läinud aasta lõpul Tartus aru Eesti Keelenõukogu korraldusel meie juhtivad keele- ja rahvastikuteadlased, konverentsi teema oli „Demograafia ja eesti keel. Eesti keel rändeveskis: oht või väljakutse?“ Asjatundjad diagnoosisid eesti keele ja diasporaa seisu maailmas, võrdlesid meie olukorda Läti ja Leeduga, ning esitasid huvitavaid prognoose, mis panid tagantjärele imestama, miks eesti meedia selle sündmuse täielikult maha vaikis või magas. Kas mitte sellepärast, et mitmed teadlaste andmed ja järeldused olid ootamatult positiivsed, mistõttu siit ei saanudki ühtki klikinäljast negatiivset pealkirja?
Rahvastiku- ja linnageograafia professori Tiit Tammaru ettekandest ilmnes, et eestlaste osakaal Eesti rahvastikus on jõudsalt kasvanud, kerkides 1989. aasta 60%lt 2011. aastaks ligi 70%le. Muidugi on see toimunud osalt tänu väljarändele, mis ulatus 236 000 inimeseni 1989-2011 (eestlaste osakaal väljarändes oli 46 500 ehk umbkaudu viiendik). Professor Tammaru asetas meie väljarände kogu maailmas toimuvate rahvastikuprotsesside konteksti: üle ilma kasvab jõudsalt väljaspool kodumaad elavate inimeste osakaal, eriti Euroopas, kus see on viimase 60 aasta jooksul ligi viiekordistunud. Teine Tammaru ettekande positiivne sõnum oli see, et Eesti rändesaldo on pärast 1992. aasta põhjalangemist jõudsalt paranenud, st väljarände ja sisserände vahel valitseb peaaegu tasakaal. Lahkumistempo on viimasel kümnendil enam kui kaks korda kahanenud, sisseränne aga kaks korda kasvanud võrreldes 1990. aastatega. Eesti eristub teistest Euroopa rahvastest demograafiliste, ka rändeprotsesside poolest kui „üleplatsimängija“.
Keeleteadlane Martin Ehala kõneles Eesti diasporaa kestlikkusest, sh väliseesti kogukondades. Ajalugu on näidanud, et väljarännanute diasporaa suudab keelt säilitada kolm põlvkonda, identiteeti ja kultuuritraditsioone aga tunduvalt kauem. Kuid nüüdseks on infotehnoloogia areng ja mobiilsus keele ja identiteedi võõrsil säilitamise tingimusi oluliselt muutnud: reisimine on kiirem ja odavam, internet võimaldab emakeelset teavet ja meelelahutust, suhtlemine kodustega on tänu skaibile jt püsivam. Martin Ehala rõhutas, et eestluse säilimine diasporaas on võimalik üksnes väga tihedate sidemete korral Eestiga, see eeldab emotsionaalset seotust koduste ja identiteediga. Kokkuvõttes saab eesti keelt väliseesti kogukondades säilitada praegu teise keelena siiski paremini kui kunagi varem.
Professor Birute Klaas-Lang võrdles Eesti diasporaa ja eesti keele olukorda kahe lõunanaabri, Läti ja Leedu olukorraga: Eesti diasporaa 200 000 (Eestis 1,3 miljonit elanikku), Läti diasporaa 400 000 (Lätis 2,06 elanikku), Leedu diasporaa 1,3 miljonit (Leedus 2,97 miljonit elanikku). Võrreldes naabritega on Eesti riik pööranud kauem tähelepanu eesti keele ja diasporaa arendamisele kui lõunanaabrid, meil on olemas eesti keele arengukavad, eesti keele ja kultuuri välisõppe ning rahvuskaaslaste programmid. Need kõik on kandnud head vilja: sel õppeaastal õpetatakse eesti keelt 30 välisülikoolis, õppijaid on umbes tuhat (2014). Eestist lähetatud lektorid õpetavad üheteistkümnes välisülikoolis. 2017. aastaks seatud eesmärk, et 2800 inimest osaleks eesti keele õppes ja eesti keele päevadel välismaal saavutati tegelikult juba 2002. aastal.
Viimastel aastatel on tugevalt intensiivistatud eesti keele õpetust Lääneriikides, tulemuseks paljud uued koolid: kokku on välismaal praegu 63 eesti keele õpetuskohta 3228 õpilasega (2013/2014), kaks aastat tagasi oli õpilaste arv ligi poole väiksem – 1700. Aastaks 2020 on seatud eesmärk jõuda enam kui viie tuhande eesti keele õppijani. Võrdluseks: Läti riik toetab kahe välisülikooli lektoreid Seattle`s ja Prahas ja kaasrahastab seitset lektoraati välismaal. Läti keelt saab õppida 22 ülikoolis, ent õpetuskohtade arv kahaneb. Läti keelt õpetatakse 97 õpetuskohas 21 riigis.
Leedu, kelle diasporaa on kõige suurem, on välja töötanud suurejoonelise Globaalse Leedu kava aastaiks 2012-2019, mille eelarve on 3,6 miljonit eurot. Praegu on väliskõrgkoolides olemas 40 leedu keele ja kultuuri õpetuskeskust saja õppejõuga, leedu keelt õpib 600 üliõpilast; Leedu rahastab kuut lektorit väliskõrgkoolides. Ettekandja küsis, kas poleks mitte otstarbekas ja vajalik luua analoogiline Suur-Eesti programm ka Eestile, et siduda meie suurenevat välisdiasporaad veelgi tihedamalt oma keele- ja kultuuriruumiga? Ta rõhutas, et iga eestlane on Eesti jaoks oluline.
Eesti Demograafia Instituudi teadlaste Leen Rahnu ja Allan Puuri ettekandest ilmnes mh positiivne tõik, et teise põlvkonna muulaste eesti keele oskus teise keelena kulgeb tõusujoones, ulatudes sõltuvalt vanusest 60-70% ni, parimad eesti keele valdajad on soomlased. Rahvastiku keelekoostise prognoos aastaiks 2010-2100 toetub ÜRO viimasele demograafiaprognoosile ja ennustab eestikeelsete osakaalu kasvu praeguselt 69%lt kuni 78%ni aastal 2100, seda juhul, kui eestlased sünnitavad keskmiselt 1, 9 last. Üldprognoos on, et ehkki rahvastiku üldarv Eestis jätkab tõenäoliselt kahanemist, eestikeelsete osakaal rahvastikus aga kasvab.
Vt lähemalt konverentsi ettekandeid siit: http://ekn.hm.ee/node/59
Sirje Kiin
