Spordialade kuningannaks kutsutava kergejõustiku tänavusteks Eesti tähtedeks tuleks tunnistada vaid 17aastane kõrgushüppaja Karmen Bruus ja temast 11 aastat vanem kümnevõistleja Janek Õiglane.
Isegi Eestis seni tundmatu Bruus näitas end lausa komeedina, üllatades Oregonis MMil seitsmenda koha ja omaealiste maailma tippmargi 1.96 kordamisega. Ning jätkas tähelendu Kolumbias Galis, kus tuli 1.95ga U20 vanuseklassi maailmameistriks. Teine medal tuli sealt Eestisse veel, selle võitis Viktor Morozov kolmikhüppes. Aga Tartu neiust Bruusist edasi. Ta sai vaid mõne päeva Gali järel puhata, siis lendas Eesti koondises Euroopa meistrivõistlustele Münchenisse. Kus selgus, et koolilaps Karmengi on inimene, kel taluvuse piirid – 1.83 ei viinud teda seekord lõppvõistlusele (kus 1.96 andnuks ilmselt medali!). Ikkagi lõpetas naerune neiu suve oma rahva lemmikuna.
Janek Õiglane MMil teatavasti katkestas kümnevõistluse, kukkudes seejärel vaimselt madalseisu. Ent võttis end kokku ja naases tugevamana. EMil Münchenis kogus Janek 8346 punkti, mis andis talle pronksi, elu esimese suurte tiitlivõistluste (MM, EM, OM) medali!
Euroopa meistrivõistlustel tegid eestlastest hea etteaste ka maratoonarid, kes olid pikka aega töötanud selle nimel, et kolmekesi meeskonnavõistluses kõrgele kohale jõuda, heal juhul isegi medalile konkureerida. Lõpuks said Tiidrek Nurme (ajaga 2:12.46 individuaalselt 11. koht), samuti aegadega alla 2:20 jooksnud Kaur Kivistik ja Roman Fosti meeskondlikult kuuenda koha, mida võib suurte jooksuriikide ja Aafrika päritolu rivaalide seas pidada väga heaks.
Kergejõustiku Euroopa meistrivõistlused said nii Eesti kui paljude teiste riikide meedias kõvasti kajastust, kuigi sakslaste kohalik töö ka sel areenil teenis palju kriitikat (segadused tulemuste edastamisel, telerežissööride töö jne). Aga kerge polnud ka teiste riikide meedial ja eriti spordisõpradel, sest miskipärast koondati kaheks nädalaks Münchenisse enam kui kümne ala Euroopa meistrivõistlused ja välja kukkus see nii, nagu oleks mingi vaese mehe olümpia korraldatud. Paljud alad ei jõudnud sel loodetavasti katsetuseks jääval üritusel telesse, hajusid interneti- ja trükimeedias, spordisõbral oli peaaegu võimatu kõike jälgida, ja kuna nüüd on kõik läbi, siis polegi enam midagi oodata ega vaadata. Publikule see „olümpia“ küll tehtud ei olnud.
Eestlaste huvilt ja tulemuselt teine ala Münchenis oli sõudmise EM, kus tavapärane, ent poole võrra muudetud koosseisuga meeste paarisaeruline neljapaat võitles end kehva eelsõidu järel siiski finaali ja seal lõpetas eelmise MMi pronks viienda kohaga. Hästi läks Münchenis ka rannavõrkpalluritel Mart Tiisaarel ja Kusti Nõlvakul, kes jäid jagama üheksandat kohta, samuti esikümne lõpus või piiril oma võistluse lõpetanud krossijalgratturil Janika Lõivul ning maanteeratturil Tanel Kangertil. Aga võistlesid veel aerutajad, lauatennisistid ja teab kes veel.
Hästi on viimasel kuul läinud Eesti ühel armastatumal spordimehel rallisõitja Ott Tänakul (mõistagi ka tema kaardilugejal Martin Järveojal). Teist aastat Hyundail kihutav eksmaailmameister Tänak pole selle masinaga päris sõbraks saanud, noor soomlane Kalle Rovanperä on selle hooaja esimeses pooles Toyotal temast punktidega kaugele ette pühkinud. Aga nüüd on kaks viimast rallit võitnud ei keegi muu kui Tänak. Kõigepealt võidutses ta Rovanperä koduõuel Soome rallil. Julges minna üle mugavuspiiri ehk lihtsalt öeldes „pani hullu“ ja seekord ei läinud auto katki ega mees üle katuse. Võit Jyväskyläs oli Otile nii tähtis, et ta pühendas selle avalikult abikaasale.
Soome ralli järel jätkus MM-sari Belgias Ieperi ralliga. Nagu Soomes ei uskunud Tänak end ka Belgias võitvat, aga konkurentide ebaõnn ja ta enda kindel sõit lubasid Tänakul-Järveojal taas pjedestaalil alkovaba šampanjat pritsida. MM-sarja üldtabelis on küll Kalle Rovanperä 203 punktiga kaugel ees, Tänakul on 71 punkti vähem, aga ees on neli MM-rallit ja jagamisel 120 punkti. Teoorias võib veel kõik juhtuda. Järgmine ralli on juba paari nädala pärast Kreekas.
Tiitlivõistlusteks, täpsemalt kontinendi medalite jagamisel kaasa löömiseks valmistuvad Eesti võrk- ja korvpallimeeskonnad. Noorenduskuuri läbiv ja kontrollmängudes Türgilt ning Soomelt neli kindlat kaotust saanud võrkpallimeeskond mängis EM eelturniiril kaks korda Belgia ja Fääri saartega ning kindlustas lõppvõistluse pileti üsna hõlpsalt. Belgiale kaotati 2:3 ja 0:3, aga amatööridest koosnevaid Fääri saari võideti kaks korda 3:0 ning sellest piisas.
Korvpallimeeskond korjas igalt poolt kokku oma parimad uue generatsiooni pojad, tegi kõvasti trenni ja pidas rea kontrollmänge. Vastased olid tugevad – nii kaotati suurelt Saksamaale ja Iisraelile, samuti Leedule. Ka Lätilt saadi kaotus, ometi hakati NBA tähele Kristaps Porzingisele kõvasti vastu. Aga Tartus legendaarse treeneri Ilmar Kullami mälestusturniiril võideti Belgiat ning NBA mehe Jusuf Nurkiciga tugevdatud Bosniat ja Hertsegoviinat. Euroopa meistrivõistluste finaalturniir algab juba 2. septembril ja seal ootab Eestit Sloveenia eesotsas Luka Donciciga.
Võistluskarussellil jätkavad Eesti kaks tugevamat tennisisti Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi. Endiselt WTA 2. reket Kontaveit püüab taastada Covid-haiguse eelset vormi, osaledes mitmel madalama kategooria turniiril. Mängis WTA 250 turniiridel Hamburgis ja Prahas, WTA1000 turniiril Torontos ja Cincinnatis, aga veel endise särata. Kanepi sai Washingtoni WTA 250 turniiril teise koha, jõudis Torontos maailma eksesireketi Naomi Osaka võitmisega (Osaka andis teises setis loobumisvõidu) teise ringi. Eesti tennisehuvilised ootavad põnevusega septembris esmakordselt Tallin-nas peetavat WTA 250 turniiri, kus lisaks Kontaveidile ja Kanepile on lubanud osaleda ka Läti esinumber Jelena Ostapenko, häid tulijaid on veel.
Ning lõpuks – Eesti jalgpalliajalugu tegi Paide linnameeskond, alistades eurosarjas penaltitega nii Tbilisi Dünamo kui Jerevani Ararati ning kukkudes sarjast alles Brüsseli suurklubi Anderlechtiga mängides (kodus 0:2, võõrsil 0:3).
Enn Hallik
