• Valimisloosung: “Eesti eest!”
• Ideoloogia: Eestimeelselt rahvuslik. EKRE (mõningateks) programmilisteks seisukohtadeks on suurema otsedemokraatia kehtestamine ning demograafilise kriisi ja inimeste väljarände peatamine. EKRE väitel liigub Euroopa Liit endiselt suurema tsentralismi suunas, millele tuleb vastu seista. Eesti rahvuse säilitamiseks näeb EKRE ette mitmesuguseid toetusi noortele peredele, kodumaalt lahkunud eestlaste tagasirändega tegeleva agentuuri loomist ja Euroopasse ning muidugi ka Eestisse massilise sisserännu peatamist.
• Iseloomustus: EKRE kasvas välja Arnold Rüütli juhitud Eestimaa Rahvaliidust, mida minevikus ka “kolhoosi esimeeste parteiks” hüüti. Eesti süvariik (kui kasutada Trumpi-ajastu leksikoni) ja eesti peavoolumeedia on suhtunud EKREsse üldiselt kui eesti poliitika “pahasse poissi” või isegi paariasse, eriti minevikus. 2015. a. valimistel sai erakond Riigikogus aga 7 kohta. Pärast seda ei ole suurtel väljaannetel ja Eesti Rahvusringhäälingul muud valikut olnud, kui ka EKREle lõpuks sõna andmine juba suuremas ulatuses.
EKRE on häälestanud end opositsiooniparteina, mis tähendab suuremal või vähemal määral vaenusuhetes olemist teiste parteidega, mis ilmneb aga eriti akuutselt sotside ja hiljuti moodustatud uue erakonna Eesti 200 suhtes. Kõige sõbralikumalt seltsib EKRE sageli Keskerakonnaga.
Kui vaadata EKRE valimislubadusi, siis neist kumab vastu üpris palju sotsialismi, mitte konservatismi (vähemalt mitte turumajanduslikus tähenduses). Näitena võib tuua ettepaneku luua riiklik kommertspank raha laenamiseks väärt projektidele. Mõttekoja Praxis poolt 2015. aastal arvamusliidrite hulgas läbi viidud uuringu kohaselt kasutas EKRE Riigikogu valimistel siis enim populistlikke lubadusi.
• Tuntud kandidaatide arv: Varem oli EKREl hästi “lühike pink” ehk piiratud inimressurss, ka partei eesotsas. Erakonna ohjad on endiselt suuresti perekond Helmede käes (Mart Helme ja tema poeg Martin ning Mart Helme abikaasa Helle-Monika Helme). Partei “ajudeks” lisaks Helmedele võib nimetada Henn Põlluaasa, hiljuti erakonnaga liitunud sotsiaalteadlast Jaak Valget ja EKRE perifeerial seisvat eruohvitseri Leo Kunnast. Üks EKRE taga (ja uuemal ajal ka sees) asuv “hall kardinal” lisaks Helmedele on Peeter Ernits, kellel on Eesti poliitika saagas vägagi intrigeeriv ajalugu.
• Tegevjuhid: Mart ja Martin Helme
• Peaministrikandidaat: Mart Helme
• Riigikokku pääsemise perspektiiv: praktiliselt garanteeritud. Kuigi “lühike pink” jääb endiselt üheks EKRE probleemiks, esitas partei valimiskomisjonile tänavu täisnimekirja (125 isikut). Viimane avaliku arvamuse uuring näitab EKREl 18 protsendilist toetust, kuid tegelikkuses võib see isegi veel suuremaks osutuda. “Hääli nad võtavad, ja mitte vähe” sotsiaaldemokraadist analüütiku Mart Soidro arvamus).
• Valitsuskoalitsiooni pääsemise perspektiiv: Seda on praegu võimatu realistlikult hinnata. Siiani kipuvad teised erakonnad reeglina keelduma koostööst EKREga. 2019 võib aga teoreetiliselt Eesti poliitilises elus üllatusi pakkuda.
• Valik olulisemaid valimisloosungeid: “Jõuka Eesti eest“, “Eesti perede eest”, “Hooliva Eesti eest”, “Terve Eesti eest”, “Haritud ja kultuurse Eesti eest”, “Eesti küla eest”, “Vaba ja õiglase Eesti eest”, “Iseseisva Eesti eest”, “Tugeva Eesti eest”. (Valimislubadustest mujal pikemalt).
• Kommentaar: Vaatamata oma suhtelisele nurkasurutusele, määravad EKRE seisukohad tihti tegelikult Eesti “poliitilise lahinguvälja” kontuure. Teised parteid pole veel suutnud otsustavalt paika panna 2019. a. valimiste peateemasid, vaid kipuvad sageli EKREle lihtsalt reageerima.
Mitmetes küsimustes näitab EKRE ennast julgesti konservatiivsena ja rahvuslikuna, võrreldes näiteks kahvatuma erakonnaga “Isamaa”. Paljud põlisrahva liikmed, kes on mures lokkava sisserännu pärast Eestisse (seda on Tallinna tänavail palja silmaga kergesti näha) kogevad EKREt ainsa olemasoleva kaitsevallina, mis aitab osaliselt seletada EKRE aastate jooksul pidevalt kasvanud populaarsust eestlaste hulgas.
Mitmed meediaväljaannetest ja osa poliitilistest vastastest on püüdnud EKREt lausa ebaeetiliselt mutta tampida. EKREl on osalt põhjendatud ja osalt põhjendamatu kuulsus kui lihtinimeste partei, millise imago vastu see erakond võidelda üritab (Vt nt valimispunkti “Haritud ja eestikeelse Eesti eest!”).
• Tsitaadid: “Vene armee võib praegu ükskõik, millisesse meie sadamasse lihtsalt sisse sõita. Meil pole midagi, millega nende maabumist ära hoida.” (Leo Kunnas)
“2016 a. Sirbi intervjuust nähtub, et (Eesti 200 juhi) Kristina Kallase ideaal ei ole Euroopa rahvusriigid, vaid hoopis pooldemokraatlikud Singapur ja Malaisia.” (Jaak Valge)
• Küsitavused: EKRE “juhtoinaste” – eriti Mart Helmele mõeldes – tegelik hoiak Putini Venemaa suhtes kipub olema mõnevõrra udune (sedastused tema suust, nagu “ei maksa Venemaad õrritada”). Seega tahaks selgust: kas EKRE võtab tulevikus eeskuju rohkem Ungarilt või Poolalt? Tänapäeva Ungari Viktor Orbáni käe all kipub sageli käituma Kremli ühe paipoisina samal ajal, mil suurem osa Poola eliidist näeb selgesti Venemaalt lähtuvat autoritaarset-ekspansionalistlikku ohtu.
