Välispoliitiliselt võttes oli Balti riikide jaoks lõppeval nädalal kõige rohkem mõtteainet pakkuv sündmus 16. maiks kavandatud Eesti, Läti ja Leedu välisministrite kohtumine USA värskelt ametisse nimetatud riikliku julgeoleku nõuniku John Boltoniga.
Selleks hetkeks, mil Vaba Eesti Sõna sel nädalal ilmunud on, tuleb mainitud kohtumisest küll juba minevikuvormis rääkida. Ometi oli osa selle olulise sündmuse eelloost välja joonistumas
– kahjuks aga mõnevõrra pahaendeliselt – juba enne Eesti välisministri Sven Mikseri asumist teele Washingtoni poole.
Tuleb arvestada sellega, et USA president Donald Trump kaldub oma põhiolemuselt isolatsionist olema, ehk on laias laastus teistest riikidest eemale hoidva välispoliitilise suuna viljeleja. Sellele lisaks suhtub Trump lausa erakorralise lahkusega Vene Föderatsiooni juhti Vladimir Putinisse, olles Putinit Ühendriikidesse hiljuti külla kutsunud.
Bolton on aga mees veidi teistsugusest puust, olles hiljuti lausunud: “Venemaa, Hiina, Süüria, Iraan ja Põhja Korea – need on riigid, kes sõlmivad rahvusvahelisi lepinguid, kuid valetavad enesele võetud lepinguliste kohustuste suhtes”.
Kui silmas pidada ka seda, et president Trump võtab Boltoni arvamusi ja nõu tõsiselt kuulda, siis ei jää muud üle, kui konstateerida, et Balti diplomaatkonna väljakujuneva suhte tähtsust
selle mõjuvõimsa isikuga on raske ülehinnata. Eestile on eluliselt tähtis saavutada ja hoida häid liitlassuhteid USAga. Esitan seda postulaadina, kuna lääneeurooplastele ei maksa eriti loota ega toetuda, mis puutub nende valmidusse ja võimetesse Baltikumi militaarselt kaitsta, kui peaksime nende sellist tuge millagi (toi-toi-toi, nagu mu ema mõnikord lausuda võis) tulevikus vajama.
Euroopa Liidu koosseisust peatselt lahkuv Suurbritannia – tolle riigiga jäävad Eesti otsesuhted muidugi püsima ka pärast Brexitit – on üks vähestest võitlustahtelistest riikidest meie maailmajaos, kes võiks olla valmis ning mingis ulatuses ka võimeline meile vajaduse korral appi tulema. Pealegi veel on eestlased võidelnud minevikus mitmel korral brittidega õlg õla kõrval. Ja London hoomab selgesti potentsiaalset ohtu, mis Venemaalt lähtuda võib.
Itaallastele ja sakslastele ei tasu aga üleliia lootma jääda, mõningate teiste Euroopa riikide hulgas. Ajakiri “Stern” avaldas äsja nukravõitu faktidepõhise artikli Saksamaa kaitsejõuetuse kohta. Sakslastel on relvi ja relvasüsteeme vähe, ning need lendavad ja vee all ringisõitvad sõjamasinad, mis juhtuvad sakslaste arsenalis siiski eksisteerima, on valdavas osas korrast ära ehk lihtsamalt öeldes sageli kaputt. “Schröderiseeritud” Saksamaa tahab pealegi veel Venemaaga kole hästi läbi saada ja kindlasti mitte Moskvaga tülli minna ning seda olenemata Vene režiimi tegelikust olemusest. Paraku pole brittidelgi asjalood just hiilgavad, mis puutub tankide, laevade ja sõjalennukite olemasollu ning selliste kaitsevahendite korrasolekusse.
Kui kõike seda informatsiooni nüüd vaekausil hoolega vaagida, siis oleks Eestil vaja tegelikult pugeda peaaegu nahast välja oma olulise liitlase Ameerika ees. Kuigi isegi USA on väga arvestatava osa oma mõõkadest atradeks tagunud ja oma (kunagi väga suure) soomusväe valdava osa Euroopast minema viinud, on just konkreetselt Ühendriikidel endiselt suhteliselt arvestatav võime olemasolevate lennukikandjate ja langevarjurite jms näol hätta sattunud liitlasele vajaduse korral appi tulla. Võibolla – äkki võibolla – leidub Washingtonis isegi piisavalt poliitilist tahet asuda konkreetselt NATO liikme Eesti heaks tegutsema, seda juhul kui situatsioon meie jaoks militaarses mõttes täbaraks kiskuma peaks.
Mida teevad aga meie valitsus ja meie välisminister minnes kohtumisele Boltoniga? Vasakpoolne – kui mitte just paduvasakpoolne – välisminister Sven Mikser otsustas uudistesaadete tegijatele ETV Aktuaalse Kaamera toimetuse näol selgitada, peaaegu riiukalt, et Jüri Ratase valitsus on Jeruusalemma suhtes teist meelt kui USA. Lisades siis, et Eesti Vabariik ei osalenud USA Jeruusalemma suuraatkonna avamisel, seda erinevalt Tšehhist, Ungarist, Rumeeniast ja Austriast, kuna USA suursaatkonna sellesse linna ülekolimine pole õiguslikult legitiimne.
Õnneks – erinevalt Donald Trumpist – pole John Bolton sisse võetud Vene Föderatsioonist ega tõenäoliselt ka Putinist. Juhuslikult juhtub Bolton ka luteriusku olema, mis võiks ju tähendada teatud Eesti poole hoidmist juba eos. Sellele lisaks on John Boltoni maailmavaade märgatavalt konservatiivne, erinevalt Eesti valitsusest ja Mikserist. Selles pole igatahes mingit kahtlust, et USA saatkond Tallinnas jälgib huviga meie minisrite väljaütlemisi rahvusringhäälingu kanaleis.
Minule isiklikult ei meeldi üks raas veresaun, mida Iisraeli sõdurid palestiinlaste kallal viimastel nädalatel toime pannud on. Ausalt öeldes ei näe ma vajadust selle järele, et Ameerika peaks olema Iisraeli pimesi veendunud toetaja. Tegelikkuses on see aga lihtsalt nii ehk meie ei saa sinna midagi parata. Reaalpoliitiliselt võttes tundub antud situatsioonis vastutustundetu Sven Mikseri poolt seletada otse eetris pikalt ja laialt enne kohtumist Boltoniga, kuidas Eesti on kangesti armunud EL dogmasse Iisraeli-Palestiina suhete suhtes, ja et Tallinn usub kohe väga-väga nö “kahe riigi” lahendusse, kui Bolton on korduvalt nentinud, et temale see kontseptsioon vastukarva on. Sven Mikser peab ometi ka sellest teadlik olema, et John Bolton ei salli EL silma otsaski.
Sven Mikseri kogemus välisministrina on pikk. Ometi ei tundu ta õigesti hindavat ega mõistvat EV geopoliitilisi vajadusi, olles siis sedavõrd Euroopa Liidu kummardaja, et on valmis –kannustatuna nähtavasti dogmast – kahjustama meie huve lihtsalt selleks, et ära teenida Brüsseli kiitust, juhul kui Brüssel meie koolipoisilikku moosimist ja meeldida soovimist üldse märkama peaks.
Praegune Eesti valitsus püsib ametis veel alla aasta. Mida rutem üks tragim kontingent praeguse valitsuse välja vahetab, seda parem. Aitab juba mitmesugustest enesevigastamistest! Kui Tšehhi, Ungari ja Rumeenia ei näi tundvat kohustust olla igas küsimuses EU käsulaudade orjad, siis võiks Eesti hakata samuti veidi selgroogu kasvatama ning arendama võimet omaenda peaga mõelda.
Viimaste nädalate jooksul on kolm seltskonda Eestis näidanud, et on tahtelised oma peaga mõtlema. Esiteks grupp inimesi manifesti “Eesti 200” taga. Siis ka mitukümmend ettevõtjat, kes panid lõppeval nädalal aluse mõttekojale riigireformi esilekutsumiseks. Kolmas futuroloogiliste teemadega tegelev ringkond on Riigikogu Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni liikmed, kes pakkusid välja raamdokumendi „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“. Kahjuks jäi see viimane olulise valge paberi esitlus silmnähtavalt riigireformi ettepaneku avalikukstegemise varju. Pole aga mingit põhjust, miks Eesti ei suudaks võtta riigireformi ja rahvastikukriisiga tegelemise käsile paralleelselt, eriti kuna need on teineteisest vastastikku suuresti olenevad teemad.
“Eesti 200” manifest ja inimesed selle taga kipuvad mind isiklikult veidi eemale peletama. Riigireformi tegelased, kes soovivad tõeliste libertaaride kombel teiste asjade hulgas “liigliha” paljudes küsimustes üleliia domineerivaks paisunud Eesti bürokraatia küljest elimineerida, jätavad endast aga õige selgesti mõtleva mulje.
“Eesti 200” manifest, “Rahvastikupoliitika põhialused 2035” ja Riigireformi Sihtasutuse käivitamise visanddokument on kõik kenasti Internetis mahalaadimiseks kättesaadaval, nende jaoks siis, kes on arvutiga ühendatud. Kuid kui mitte, siis esineb Vaba Eesti Sõnas tulevikus ilmselt põhjust nende teemade täiendavaks käsitlemiseks.
(Riigireformi Sihtasutuse tutvustus on artiklis “Ettevõtjate kingitus Eestile: riigireformi sisu ja tööriistad.”)
Jüri Estam
