Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides koosolekutel tõsteti juba mitu korda üles ettepanek külastada Lakewood, NJ-s, asuvat Eesti Arhiivi.
Põhjusi arhiivi visiidiks oli mitmeid: esiteks, tahtsime uurida Eesti Kultuurifondi ajalugu ja arengut ning potentsiaalselt digitaliseerida materjale. Lisaks soovisime saada teadmisi Eesti-Ameerika arhiivindusest. Kolmandaks, kuna mina olen hiljuti USA pōhjarannikule kolinud, siis oli mul suur uudishimu Lakewoodi Eesti Maja oma silmaga ära näha ja kohaliku eluoluga tutvuda.
Alustuseks, et Eesti Arhiivi Ühendriikides hooned on hoopiski Eesti kiriku kompleksiga ühes asukohas ja Eesti Maja eraldi. Meie võõrustajad olid külalislahked Ave Blithe ja Airi Vaga, kes arhiivi ajalugu ja varasid tutvustasid. Jutuks tulid arhiivi algusajad, millele on raske täpselt aega määrata – võimalik algusaastate ajavahemik on millalgi 1919-1969. Arhiivis on hoiul väliseestlaste poolt annetatud, pärandatud, soetatud materjalid. Küsimuseks tuli, et kuidas otsustatakse, mis materjalid on jäädvustamist väärt ja mille jaoks pole arhiivis ruumi. Põhitingimused arhiiviväärilise materjalile Eesti Arhiivis Lakewoodis on Eestiga seostumine: kunstiteosed, raamatud, dokumendid, ordenid. Kõik, mis hoiul, kuulusid kunagi eestlastele või olid eestlaste poolt loodud.
Arhiiv ei ole ametlikult muuseum, samas on mõningad kunstiteosed seinale riputatud, et neid näidata, kunstnikke esindada, säilitada ja silmarõõmu pakkuda.
21. sajandil eeldatakse, et enamus informatsiooni on digitaalses vormis kättesaadav. Ajaloolise materjali digitaliseerimise teema tuli ka jutuks meie kohtumisel ja arvamusi oli mitu – ideaalselt oleks suurepärane, kui arhiivi materjalid oleksid digitaalselt sisestatud. See on aga investeering: mahukas töö, vaja oleks arhiivi töötajat/abilist, kes väga head eesti keelt valdaks ja kes oma ala spetsialist oleks. Kuna arhiivides on tegemist isikliku informatsiooniga, siis ei saa kõiki dokumente avalikult kättesaadavaks teha. Arvestades poliitilisi tingimusi ja mitmeid sõdasid 20. sajandil, mis sundisid inimesi ühest riigist teise põgenema, siis on väga raske leida selliseid, kellel polnud mingil eluetapil kokkupuudet vaenlastega, okupeerijate või vabastajatega – olenevalt millisest perspektiivist perioodile läheneda. Eesti on kuulunud mitme teise suurema riigi valitsuse alla ja meie kodanikel polnud sõnaõigust ja jõudu, et vastu hakata. Huvitava näite tõid arhivaarid, kuidas tänapäeval töökohad taustu uurivad ja midagi sellist avastada võivad, mis aastakümneid või isegi aastasadu tagasi sunniviisiliselt (oludest tingitud) juhtus ja mis tuleviku karjäärile otsustavaks võib osutuda.
Eesti Kultuurifondi ajalugu on täidetud huvitavate, prominentsete ja rahvarohkete üritustega. Minu ülesanne oli sorteerida vanu fotosid; piltidelt tundsin ära nii mõnedki Eesti kunstiinimesed: näitlejad, teatrilavastajad, kirjanikud. ENSVst oli raske lääneriikidesse reisida (kui mitte võimatu), eriti Ameerikasse. Vaid mõned kunstiinimesed said loa Eesti kultuuri New Yorgis tutvustada ja kultuuripäevadel osaleda. New Yorgi Eesti Kultuuripäevadel osalesid kuulsad kunstnikud nii Kodu-Eestist kui ka väliseesti kogukondadest üle maailma.
Minu jaoks oli uudne kohalike Ameerika eestlaste kaasalöömine erinevates gruppides. Mulle jäid silma New Yorgi Eesti Meeskoori suursugused kontserdid ja ballid.
Ühel fotol on New Yorgi Eesti Meeskoor lennuki ees (vt foto). Fotolt jääb mulje, et meeskoori seltskond oli eralennukiga tuuril. Ma ei oska seda väidet omalt poolt kinnitada, ja jään ootama vastukaja neilt, kes meeskooris ise osalesid või sellest seigast rohkem teavad. Üllatav oli näha Eesti Vabariigi sini-must-valget lippu 1978. aasta fotol Eesti naiste iluvõimlemis grupiga. Kasvades üles ENSVs oli Eesti lipp keelatud, seda enam poseerimine trikoodes naisiluvõimlejate taustal.
Arhiivis on rahvariideid nii hoiul kui ka esindatud.
Arhiivis on mannekeenidel seljas rahvariideid, mis meisterdatud 1810. aastal (fotol). Eesti rahvariiete loomine on aeganõudev projekt, kus igal detailil on omad tähendused: alustades kangaste kudumise, tikkimiste, vöö mustrite ja värvide valikuga, põllede, tanudega jne.
Vitriinis on nukud erinevate kihelkondade rahvariietes. Mingil ajal gaidid meisterdasid rahvariideid Barbie-nukkudele – pisikestele figuuridele detailselt. Kui rahvariiete valmistamine täiskasvanutele on mahukas töö, siis miniversioonide loomine pole vähem keeruline ettevõtmine.
Kokkuvõttes, arhiivi külastamine oli õpetlik elamus: saime sissejuhatava ülevaate Ameerika eestlaste tegevustest sel ajal, kui maailmas valitses külm sõda. Eesti inimestel olid Nõukogude Liidu võimu all piiratud igasugune läbikäimine lääneriikide kodanikega ja ühiskonnaga. Nüüd, aastaid hiljem, uurisime arhiivis, kuidas Eesti Kultuurifond tegutses, mis üritusi väljaspool korraldati, ja kuidas eestlust edasi viidi. Saime vastuseid mõnedele oma uuringutele, leidsime ettearvamatuid materjale ja mingi osa uudishimust sai rahuldatud. Selleks korraks, sest iga teadmine äratab uusi dialooge ja küsimusi.
Ave Kaegi
Autori fotod
