Jaak Treiman, “Võlulehviku tuules”, tõlk. Merike Pilter (Tallinn: Tammerraamat, 2018), 239 lk.
Praegune Eesti aukonsul Los Angeleses Jaak Treiman on kirja pannud oma perekonnaloo. Perekond tähendab tema vanemaid ja teda ennast; nende elulugudes peegeldub samal ajal ka Eesti ajalugu ja saatus.
Treiman on kasutanud oma vanemate ja enda mälestusi, ka vanemate kirju ja teisi kirjalikke allikmaterjale. Nagu teame, mälu võib petta. Kõige parem näide sellest on Treimani ema isa amet – ema mälu järgi oli tema isa olnud jaamaülem Venemaal. Aga küsimuslehel, mille iga Venemaalt Eestisse naasev optant 1920. aastal pidi täitma, on selgelt kirjas: elukutse – sepp. Autori ema vanemad olid Võrumaalt pärit, isa vanemad olid Võrust. Eesti Vabariigi ajal lõpetas ema kodumajanduskooli ja isa õppis majandusteadust Tartu Ülikoolis. Ema sõnade järgi Nõukogude okupatsioon 1940. aastal oli “hirmus aeg: inimene ei võinud olla, kes tema oli.” Isa ja ema abiellusid 1942. aastal ja Jaak sündis 1943. aastal. Põgenemine Eestist oli keeruline nagu paljudel, aga lõpptulemusena sattusid Treimanid Rootsi. Seal omandas ema oskused, millest arenes välja ema ja isa tulevane töö. Nagu ka mitmed teised eesti pagulased, tundsid nemadki end sõjajärgses Rootsis ebakindlalt ja otsustasid välja rännata Austraaliasse. Nende sõit viis neid läbi Ameerika Ühendriikide, idarannikult läänerannikule, New Yorgist San Franciscosse. Sealt mindi laevaga edasi Austraaliasse.
Üldiselt olid inimesed sel ajal abivalmid ja autor kirjeldab mitmeid juhuseid, kui neid aitasid kas pagulased või varem välja rännanud eestlased. Samuti abistasid neid mitmed abiandmisorganisatsioonid. Vanemate elu Austraalias keskendus tööle – oli vaja teenida elatist; rakendati Rootsis õpitud oskusi siidpaberist dekoratiivsete esemete valmistamisel – tehti kelli, palle,
võlulehvikuid (magic fan) jne. – mida kasutati jõulu- ja teiste pidupäevade dekoratsioonideks. Asutati firma Austraalias; ema töötas esemete valmistamisel ja isa käis otsimas kliente (poode), kes ostaks ja müüks kaupa edasi. Äri edenes ja varsti osteti maja, kus olid ka tööruumid ja auto. Aga peatus Ameerikas jäi meelde ja kui võimalus avanes, koliti tagasi Ameerikasse, juhuslikult satuti Los Angelesse. Siin taasavati firma ja tegutseti edukalt edasi. Järgneb lühike ülevaade autori haridusest – bakalaureusekraad ja seejärel juristi eriala omandamine University of Southern Californias. Tema hilisema poliitilise tegevuse jaoks oli tähtis magistrikraadi õpe rahvusvahelise õiguse alal University of Chicagos.
1980. aastal asutati Los Angeleses Baltic American Freedom League. Treiman oli asutajaliige, ta tegutses aktiivselt organisatsioonis ja seeläbi ka 1980. aastate poliitikas. BAFL koondas eesti, läti ja leedu aktiviste läänerannikul sel ajal, kui Ameerika president oli endine Kalifornia kuberner Ronald Reagan. See oli aeg, kui Kalifornia poliitika mängis tähtsat osa Ameerika poliitilises elus. Eesmärgiks olid konkreetsed küsimused, mis olid seotud Ameerika mittetunnustamispoliitikaga. Oli ka edusamme – USA Kongressi poolt väljakuulutatud Balti Vabaduse Päev 1982. aastal ja president Reagani vastuvõtt Balti delegatsioonile Valges Majas 1983. aastal. Järgmisel (1984) aastal viidi balti keelte raadiosaated üle raadiosse Vaba Euroopa, tõstes Balti riigid samale tasemele teiste Ida-Euroopa satelliitmaadega. Kõik see oli eeltöö hilisemale tegevusele; selle käigus õpiti tegutsema kui lobigrupp.
1986. aastal nimetas Ernst Jaakson, Eesti peakonsul New Yorgis, Jaak Treimani Eesti aukonsuliks Los Angeleses. Autor kirjeldab sündmust ja perioodi – tema seletus aitab lugejal paremini aru saada, mis tāhendab olla aukonsul ning mida tähendas Ameerika mittetunnustamisepoliitika.
Lõpuks kirjeldab autor abi, mis Los Angelese eestlaskond andis Eesti dissidentidele ja poliitikategelastele, kes külastasid Ameerikat. Samuti kirjeldab ta kohtumist Ameerika riigitegelastega, tähtsat kohtumist president George H.W. Bushiga Valges Majas 1990. aasta 4. aprillil, kui esitati Ameerika valitsusele Balti organisatsioonide arvamusi Balti olukorrast. Siin võiks lisada, et Bush mainis Balti küsimust kõikidel kohtumistel Gorbachoviga. Vaevalt ta oleks nii teinud, kui talle ei oleks kogu aeg Balti küsimust meelde tuletatud Balti organisatsioonide ja Ameerika kongressi liikmete poolt. Balti organisatsioonidele oli vastumeelt Bushi poliitika, mis rõhutas rahulikke lahendusi, sel ajal nõuti käredamat poliitikat. Muidugi, kuna kõik lõppes hästi, võime tagantjärgi ehk öelda, et Bushi poliitika oli õigustatud, aga ega lahendus Balti küsimusele ei olenenud ainult Ameerika poliitikast.
Raamat tegeleb ühe perekonna eluga läbi kolme tähtsa sündmuse Eesti ajaloos ja saatuses. Eesti iseseisvus, selle kaotamine teises maailmasõjas ja taasiseseisvumine, kui kommunistlik kord ja Nõukogude Liit lagunesid. Autori vanemad elasid läbi kõik kolm, poeg kaks nendest. Kaks nendest lõppesid Eestile õnnelikult. Kõik kolm olid olulise maailmaajaloolise tähtsusega. Võime esitada küsimuse: kas eestlased oskasid kasutada neile antud momente maailma poliitikas tegutsemiseks nii, et lõpptulemus oleks Eestile sobiv? Raamat käsitleb viimast sündmust ja autori pakutav vastus on positiivne; ta näitab, kuidas oldi valmis kasutama võimalusi, mida selle aja poliitika pakkus. Meie ei saa öelda, et üks inimene või üks tegur oli otsustav Eesti riigi tekkimisele või taasiseseisvumisele. Need saavutused on paljude väikeste inimeste paljude väikeste tegude tulemus. Väikesed teod – demonstratsioonid, deklaratsioonid, lobitöö – kõik mõjusid. Autor kirjeldab oma tegevust sel keerulisel ajal. Tema vanematele ja temale oli antud võimalus olla, kes nad olid ja tegutseda nii, nagu nad soovisid. See andis elule mõtte. Kas saaks elult rohkem soovida?
Olavi Arens
