31. detsembril lõppes Eesti juubeliaasta üle-eestilise „Eesti tantsib“ ühestantsimisega, mis pani samaaegselt jalga keerutama hinnanguliselt enam kui 8000 inimest. Lisaks 16 ühestantsimise linnale toimusid üle Eesti veel mitmed omaalgatuslikud tantsuaktsioonid.
EV100 algatuse „Eesti tantsib“ projektijuhi Raido Bergsteini sõnul tantsis Eesti eri paigus samaaegselt enam kui 8000 tantsusõpra. „Tegu on seni suurima tantsuaktsiooniga. Ühestantsimisest saadud rõõm puges kindlasti kõigile osalejatele põue ja annab jõudu, et üheskoos sama erksa sammuga edasi minna,“ rõõmustas Bergstein.
Avalik „Eesti tantsib“ ühestantsimine toimus 31. detsembril 16 linnaväljakul üle Eesti: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Rakveres, Jõhvis, Jõgeval, Paides, Kuressaares, Kärdlas, Võrus, Valgas, Põlvas, Raplas, Viljandis ja Haapsalus. Kell 15 toimunud ühestantsimisele eelnesid avalikud proovid.
Head pärnakad, kallis Eesti rahvas!
Elagu Pärnu, Eesti iseseisvuse sünnilinn!
Kohe saadame koos ajalukku Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva aasta ja võtame vastu eesti keelele pühendatud aasta. Juubeliaasta pakib end kokku, kuigi meie armsa vabariigi sünnipäeva tähistamine kestab veel mõnda aega.
Tänaõhtune pidu jõuab kõikidesse Eestimaa nurkadesse. Täpselt nii, nagu meie juubeliaasta on jõudnud Kurgja metsadesse, Tartu tänavatele, Virumaale ja Võrumaale, loodetavasti igasse Eestimaa koju. Usun, et kõik leidsid sellest aastast neid hetki, mida tähistada ja neid põhjuseid, mille üle üheskoos uhke olla.
Aitäh kõigile, kes on selle juubeliaasta teokssaamisse panustanud. Oli vägev!
Kohe-kohe algav aasta on eesti keele aasta. Kuulata ja öelda, vaielda ja nõustuda või mitte nõustuda on ikka kõige parem oma emakeeles. Viited Tammsaarele, Lutsule ja Kivirähkile on üheselt arusaadavad ainult meile endile. See on meie oma salakeel, mida maailmas mõistab
vaid miljon rahvuskaaslast.
On meie hool ja kohustus, et selle salakeele rääkijate hulk kasvaks, mitte ei kahaneks. Sellest võidavad kõik need, kes seda keelt omaks peavad.
Rõõm on, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini. Aga mure on see, et nii mõnigi üksikema, kes kasvatab puudega last, ei tunne seda. Nii mõnigi vanainimene oma eluõhtul – hooldekodus või oma kodus üksinda – ei tunne seda. Aastaid või ka vaid kord elus vägivalla all kannatanud ei tunne seda.
Kas need, kes nõrgemad, tunnevad ennast kaasavõetuna? Või tunnevad nad end mahajäetuna ses ajas, kus Eesti tõepoolest on jõukam kui kunagi varem? See on küsimus, mida sobib esitada ka sel piduõhtul.
Sest kõik nad on meie inimesed. Nii nemad, kes on asjade kuluga rahul kui ka nemad, kes tunnevad, et Eesti edulugu pole nendeni jõudnud. Nii need, kes arvavad, et just sellist Eestit me tahtsimegi kui ka need, kes arvavad, et sinna on veel lühem või pikem tee minna. Nii need, kes ühes või teises arvamusküsitluses väljendavad enamuse arvamust kui ka need, kelle arvamust jagavad vähemad, ent see-eest kõvahäälsemad. Nii need, kes räägivad kodus eesti keelt kui ka need, kes räägivad küll mõnes muus keeles, kuid kannavad Eestit oma südames. Neid kõiki on me Eestil vaja, kõik „nemad“ on tegelikult „meie“. Seda peame meeles hoidma ja kui vaja, ka üksteisele meelde tuletama.
Kui astume ootusärevalt uude aastasse, kas kõik nad on kaasas? Äkki on meie kõrval keegi kuskil väga kurb? Mida saame teha paremini? Veel enam – kas suudaksime millestki toredast ise loobuda, et keegi, kes on kurb, saaks olla pisutki rõõmsam? Küllap me õpime, õpime ka järgmisel aastal, kuidas ühiskonna kasvavat jõukust paremini kasutada seal, kus seda tõesti hädasti vaja on.
100 aastat tagasi, kui lõppes I maailmasõda ja algas vabadussõda, ei oodnud Eestit avasüli vastuvõtt iseseisvate riikide perre. Leidus meie iseseisvuse toetajaid, kuid see turvavõrk, millega täna harjunud oleme, see puudus. Seda turvavõrku näeme nüüd kuust kuusse, NATO ja Euroopa Liidu tippkohtumistel. Iseendastmõistetav muutub kergesti nähtamatuks. Kuid alati tasub aasta lõpus korraks kontrollida, ega see võrk rebenenud ei ole. Kas on teised või meie ise astunud samme, et seda võrku hapramaks muuta?
Meie uus aasta tuleb vaieldes, sest ees on valimised. See on tore. Vaidlemine on ühiskonna arengu eeldus. Mõtelda on mõnus. Tore on kuulata heas emakeeles esitatud kaunist ja hästi argumenteeritud väitluskunsti.
Sellist Eestit me tahtsimegi, kus oleks jõukust ja aega mõelda, julgust ja tahtmist öelda, hoolimist ja armastust, vaidlust ja otsustamist. Enesekindlust ise teha ja piisavalt usku, et hättasattunuid alati jõudumööda aidatakse.
Igal Eesti inimesel on selles kõiges, mida oleme saavutanud, oma panus. Absoluutselt igaüks on oma harjumuspärast elu elades kandnud meie sipelgapessa oma okkad. Igalühel on roll, igalühel on õigus, igalühel on vastutus, igalühel on võimalus. Olgu meil selline Eesti ka aastal 2019!
Head uut aastat, Pärnu! Head uut aastat, Eesti!
