Eesti sünnipaev on iga eestlase jaoks erilise tähendusega sündmus, olenemata sellest, kus maailma nurgas sa elad.
28. veebruaril 2021 kogunesime jälle üle pika aja Lakewoodi Eesti Maja katuse alla, et tähistada meie kalli Eesti 103. sünnipäeva. Nii tore oli üksteist jälle näha!
Kuna läbi terve eelmise aasta oleme oma üritusi pidanud kärpima ja ainult valikuliselt saanud Eesti Maja uksi avada, siis seda enam oli selle aasta esimene üritus teretulnud.
Tom Vija ja Brianna DeShaw avasid meie aktuse lippude defileega. Piiskop Thomas Vaga kutsus meid üksteist hoidma ning meeles pidama veterane, kes meie rahva vabaduse eest võitlesid ja eestlastele nende vabaduse kinkisid.
Lakewoodi Eesti Ühingu esinaine Helica DeShaw soovis oma avakõnes meie kogukonnale õnne nii EV 103. aastapäeva puhul kui ka, juba ette, meie 30. taasiseseisvuse aastapäeva puhul. Meie eestlased oleme üks imeline rahvas, Helica innustas meid olema uhked meie riigi iseseisvuse, keele ja kultuuri üle ning jagas Sirje Kiini poolt välja toodud paeluvaid fakte eesti keele kohta: maailmas on 6000 keelt, enim räägitavaid ja edasiarenenumaid keeli on 300 – eesti keel kuulub nende hulka; kõrgharidust võib omandada 100 keeles, ka eesti keeles; arvuti tarkvara on tõlgitud 30 keelde, eesti keel nende seas. Lõpetuseks leidis Helica, et hoiame ühte, toetame teineteist ja katsume vaatamata praegusele majanduslikult raskele ajale oma Eesti asja siin Lakewoodis, tasapisi ja ohutult edasi ajada.
Esinejate külla kutsumine jääb praegusel hetkel küll veel ainult unistuseks ja eriti keeruline on muidugi praegu igasugune reisimine, AGA piirangud on eestlasi läbi aegade ainult loomingulistemaks kujundanud; et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Just sellise loova vaimu raames leidis meie LEÜ austatud liige proua Viiu Vanderer, et nüüd on täpselt õige aeg paluda videotervitust otse Eestist. Tänu tema ettevõtlikkusele saime edastada Riigikogu esimehe Henn Põlluaasa videotervituse Eestist ja videotervituse Eesti Washingtoni saatkonnast saatis ka asejuht Marko Koplimaa. Musikaalse, lustaka ning imearmsa aastapäeva tervituse saatsid meile ka Vōrumaa vanaproua Lonni ja Tartumaa Külakapell Lustre!
Lakewoodi Eesti Kooli lapsed – Mia ja Lisa Bucholz, Annika, Aili ja Aiki Simonson – olid Külli Rannamäe, Ülle Bucholzi ja Luule Prima käe all ära õppinud mitmed eesti isamaalised laulud ning nende esitus pani kõigi külaliste näod särama. Lapsed laulsid “Oma kodu isamaad”, “Lipuke”, “Mu koduke on tilluke”, “Eesti naljalaul” ja “Merelapsed”.
Nii lapsed kui ka täiskasvanud lapsed ootavad alati pikisilmi Andres Simonsoni etteastet, mis tundub kujunevat traditsiooniks siin LE majas. Härra Simonsoni kõnes on alati midagi üllatavat ning vahvat ja samas ka õpetlikku. Selle aasta kõne keerles Eesti ja Eesti lipu etümoloogilise tagapõhja uurimise ümber.
Võtkem näiteks meie riigi pealinn, Tallinn. Millest selline nimi? “Tall” tuleb muidugi ingliskeelsest sõnast pikk, ja eks me üks pikkade rahvus ole, nii et pole siis ka ime, seletab Andres, et meie pealinn sellise nime sai. Ja Eesti suurim järv, Peipsi, sai muidugi oma nime Pepsi Cola järgi. Nali naljaks, aga alati leidub naljade kõrvale ka informatsiooni, mis aitab väslismaal elavatel Eesti lastel oma ajalugu ja pärandit tundma õppida. Nagu näiteks, et Eesti on üks vähem asustatumaid riike maailmas, aga samas ka üks väheseid riike maailmas, kus nii president kui ka peaminister on naissoost.
Meie kavva mahtus veel teisigi esinejaid: Tom Vija luges luuletust, Ülle Bucholz esitas kolm isamaalist ning kaunist laulu ja otse loomulikult ei saa kohe kuidagi ilma ühislaulmiseta; seekord siis kõlasid kokku kõigi kohalolijate professionaalsed lauluhääled “Eesti lippu” ja Eesti ning Ameerika hümne lauldes.
Kulisside taga töötavaid inimesi on alati rohkem kui me oskame endale ette kujutada – aitah kõigile! Te teate, kes te olete. Ka kõik juhatuse liikmed andsid endast parima, et kõik ladusalt kulgeks.
Aga seekord tahaksin eraldi tänada Raivo Reinupit, kes on alati iga meie ürituse keskne figuur – peale selle, et ta aitab alati, kus iganes abi on vaja, on kõigi meie ürituste tehniline pool langenud tema õlgadele. Aitäh, Raivo!
Ja tõesti pole meil ka kunagi vist peetud pidu, millest meie Erik Must oleks saanud puududa. Ilma tema imemaitsvate eesti rahvussöökideta poleks Eesti Majal seda tõmmet, mis tal praegu on. Aitäh, Erik!
Niimoodi siis tähistasime meie Lakewoodis Eesti Vabariigi 103. aastapäeva ja nüüd loeme päevi järgmise kokkusaamiseni.
LEÜ nimel,
Merike Safka
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu