Nimeliselt võib Eesti Vabariik olla 92-aastane, aga üle poole sellest ajast oli ta pärast okupeerimist ja annekteerimist N. Liidu, vahepeal mõned aastad kui vallutatud territoorium ka Saksamaa valduses. Elas siiski edasi eksiilis, kuna Lääne riigid ei tunnustanud võõrvõimude anastamist.
Tahaksin sellel päeval rõõmu tunda selle üle, et eestlased pole mitte enam ainult mingi etniline mõiste, vaid oma riigiga maailma kaardile kanna kinnitanud rahvas. Ka olla natuke uhke. Aga nagu näen doktorant Tarmo Jüristo artiklist ”Eesti rahvusliku tahte triumf?” (Postimees 09.02.) pean vist häbenema, sest sellega olen paljastanud oma natsliku hoiaku?
Jüristo võttis kaitseminister Aaviksoo vabaduse saavutamise iseloomustusest väljendi ”tahte triumf” ja võrdles seda 1936. aasta olümpiafilmi ”Triumph des Willens” tiitliga. Just nagu oleksid Riefenstahl ja NSDAP selle sõnapaari ära patenteerinud ja sellele igavese needuse peale pannud! Kas on see teadlase tase, mingist kontekstist välja rebitud sõna varasema kasutuse põhjal märgistada selle kasutaja ja laiendada järeldus kogu riigi ja rahva peale? Kui keegi kasutab oma sõjamälestustes väljendit ”minu võitlus”, kas võib teda kohe tembeldada Hitleri pooldajaks?
Sellega seoses kerkib esile rida küsimusi. Jüristo taunib, et eestlased ei võta rahvusvähemustega suheldes positsiooni, kus mõlema poole argumendid oleks sama väärtusega. Mis argumentidest täpsemalt on jutt, ta kahjuks ei täpsusta. Kas on see väide, et Punaarmee 1944. aastal vabastas Eesti? Või et mingit okupatsiooni pole olnud ja Eesti astus NSVL-i vabatahtlikult? Või et Stalin polnud massimõrvar ja türann, vaid suur riigimees? Või et Nõukogude Liidu lagunemine oli 20. sajandi suurim katastroof? Ega autor täielikult ei eksigi, neid väited kiputakse tõepoolest Eestis eitama, milles eestlastel poleks põhjust näha midagi negatiivset?
Üks kommentaator küsib: kas autor keelustab ja võrdsustab saksa natsismiga rahvusliku enesemääramise kui sellise, mida ÜRO ühemõtteliselt tunnistab? Valdava osa eestlaste jaoks on Eestil mõte ja tähendus siis, kui see kehastab nimelt ”rahvusliku tahte triumfis”. Teine järeldab, et venelaste triumf Eestis eesti rahva üle kõlbaks suurepäraselt – siis ei tuleks autorile vist küll natsism meelde? Kokkuvõtteks jääb kirjutisest mulje, et autor esindab seisukohta nagu olekski Eesti riik sini-must-valgega üks suht mõttetu moodustis.Tema jutt on nagu antirahvusliku revanšismi avaldus.
Jüristo katsub selgitada, mida “tahte triumf” tähendab ning selle kasutust natsipropagandas. Sisuliselt nimetab ta selle lausega olulist või isegi valdavat osa eestlasi marurahvuslastest natsikambaks. Või on ta 21. sajandi Voltaire, kes väidab, et kuigi ta pole sellega nõus, on ta valmis surmani võitlema selle eest, et N. Liidul oli ja Venemaal on õigus eestlasi, ka teda likvideerida?
Jüristo kaitseks astus välja ajakirjanik Urve Eslas (Pm 10.02.), kes väitis, et olevat tahetud Jüristo suud sulgeda. Sellele reageeris Lauri Vahtre, küsides, et kui vasakpoolitseja avaldab oma (tigedat, eitavat, demagoogilist, sallimatut) arvamust rahvuslase kohta, siis on see sõnavabadus, aga kui keegi taunib sellesama vasakpoolitseja argumentide ebapädevusele ja loogikavabadusele, siis tõuseb otsekohe tohutu kisa sõnavabaduse hävitamise pärast? Kas sõnavabadus on mõeldud ainult Jüristole? Sellele lisan, et räägitakse kogu aeg dialoogist, aga kui keegi katsub dialoogist rääkijatega seda alustada, midagi vaidlustada, siis tuuakse kohe lagedale nende suu kinnipidamise soov.
Seejärel tegi Toomas Kiho Jüristole Jüristot ennast (Pm 12.02.). Seda kommenteeriti: kui Jüristo proovis tsitaatidega tõestada, et Eesti kaitseminister ja enamik Eesti rahvast on natsid, tõestas Kiho samal meetodil, et Jüristo on kommunist! Nii saab tegelikult paljutki tõestada, iseasi, kas taolisel meetodil on mõtet. Võib-olla jõuab sel viisil vähemalt Jüristole Kiho sõnum pärale?
Viimasena kaitses Jüristot Mart Ummelas (Pm 15.02). Jääb mulje, et kui nõukogude inimese loomisel tuli välja rookida rahvustunne kui fašism, siis arvavad rookijate järeltulijad, et Euroopa inimeste rahvuslus olevat natsism. Doktorant pole ka alati tarkuse ega professor pädevuse garant. Kopenhaageni ülikooli filosoofia professor Jørgen Jørgensen, kelle loogikaõpikut kasutasin filosoofia eksamil, oli ise Stalini austaja. Tema loogika kohaselt ei saanud N. Liit olla mingi ”kurjuse impeerium”, olí ainult sunnitud likvideerima mõningaid elemente oma ”headuse” kaitseks.
Suurvõimud võivad olla uhked oma triumfide, ka võimu laienemise ja väikeriikide anastamise üle. N. Liit tähistab uhkusega võitu Suures Isamaasõjas, prantslaste käitumist suunab ”la gloire de France” (Prantsusmaa hiilgus) ja britid on uhked, kuna nad ”rules the waves” (valitsevad meresid). Aga väikeriigid nagu Eesti, kes on löönud neist lahti, peavad olema madalamad kui muru? Kõigest hoolimata eelistan uhkusega soovida 24. veebruaril oma taas-vabanenud sünnimaale jätkuvat õnne!
Kohanemisprobleemid on tuntud ka pagulastele. Oli neid, kes panustasid ainult oma tulevikule võõrsil ja loovutasid rahvusliku identiteedi, aga enamik jäi ka kohanedes nii südames kui tegudes eestlasteks. On ju nii, et vajaduse korral, kui vastuhakkajatel avaneb võimalus vabaduse saavutamiseks, liitub nendega ka suur osa kohanejaid, nagu oleme näinud Eesti taasvabanemise kulgedes ja selle unistuse täitudes. Neil on siiski raske vabaneda vanadest kommetest, on liiga kaua teeninud võõrast võimu. Sirgeselgsemalt saab vabadust kaitsta uus põlvkond.
Vello Helk
