Teadlased avastasid Jõgevamaal Kalana paekarjääris rikkaliku kivistunud vetikate leiukoha.
Kui Tartu ülikooli (TÜ) geoloogiamuuseumi varahoidja Tõnu Pani mõned aastad tagasi Kalana lubjakivikarjäärist värskelt lahti murtud paelahmakate hulgast ilusa mustriga kivitükid leidis, ei osanud ta arvatagi, milliste iidsete haruldustega tegemist oli.
Esialgu arvati, et tegu on lihtsalt põneva, mineraalide moodustatud kivimimustriga. Geoloogiamuuseumi viidud paetükke uurisid geoloogid mitu kuud, enne kui hakkas koitma teadmine, et kive ehivad sadade miljonite aastate vanused vetikad – ühed vanemad omataolistest, mis kogu maailmas eales leitud.
Kalana vetikate uurimisega tegelev TÜ geoloogia osakonna vanemteadur Oive Tinn rääkis, et vetikad on pärit Siluri ajastust ja enam kui neljasaja miljoni aasta vanused.
„Kui meri kihas sel perioodil erinevatest eluvormidest, siis maismaal tegi elu alles oma esimesi samme,” tutvustas Tinn seda ajastut. Eesti asus sel vetikate lokkamise ajal lähistroopilises kliimavöötmes – ekvaatorist lõuna pool madala mere põhjas.
Nüüdseks on kivististe uurijad mikroskoopide abil Kalanast pärit kividelt avastanud juba üle kümne rohe- ja punavetikaliigi.
Tinni sõnul on Kalana-sarnaseid Lagerstätte’sid ehk üliharuldaste ja erakordselt hästi säilinud kivististe leiukohti mujalt maailmast teada vaid üks ja see asub Põhja-Ameerikas. Sealtki on leitud Siluri ajastu vetikakivistisi, kuid eri liike on seal määratud poole vähem kui Kalanas.
Peale selle, et Kalana karjäär on omataoliste hulgas üks maailma liigirikkamaid geoloogilisi herbaariume, on sealt pärit paetükkidelt leitud ka maailma vanimad kivistununa säilinud vetikate eoslad. Tinn märkis, et kuna eelkõige leitakse maapõuest kivistunult elusorganismide kõvu osi, nagu näiteks limuste kodasid ning kalade ja loomade luustikke, on Kalanast välja tulnud vetikate ja isegi eoslate säilimine tõeline ime. „Kalana karjääri võib pidada omamoodi aknaks, mille kaudu saab piiluda Siluri ajastu vetikamaailma, mille kohta on seni väga vähe teada,” tähendas Tinn.
Kui Eesti geoloogide ja kivististe uurijate seas on Kalana lubjakivikarjäär olnud juba aastaid teada-tuntud koht, siis tänu sedavõrd suurel hulgal ja erakordselt hästi säilinud vetikate avastamisele on see kogumas ka rahvusvahelist tuntust.
Eesti teadlased pole seda meelt, et Kalana karjääris tuleks lubjakivi kaevandamine lõpetada. „Kaevandamine avab meile ju aina uusi ja uusi kivimikihte,” viitas Tinn.
Vetikad kui mineraliseerumata osadest koosnevad eluvormid säilivad vaid erandkorras. Selleks on vaja mitmesuguseid n-ö konserveerivaid tingimusi: kiiret setete alla mattumist, hapnikuvaegust ja teatud keemiliste elementide suurt kontsentratsiooni, mis kõik hoiavad orgaanilise aine lagundajad eemale. Söestununa võivad säilida nii puutüved, lehed, viljad kui ka õied.
VES/EPL
