Mul oli plaan kirjutada seekord meie prügimajandusest, sellest, kuidas veerand sajandiga oleme kõik muutunud prügikastisorteerijateks ja seda kõike tänu sellel, et seadustega ei suudeta piiri panna üleliigsete pakendite tootmisele. Mõistlik talupojatark inimene on muutunud prügiettevõtete teenindajateks. Eesti on praegu tõenäoliselt riik, kus on kõige rohkem prügikonteinereid inimese kohta.
Aga teisipäeva hommikul kell 5 äratas mind kohutav äikesekõmin ja meeletu vihmavaling katusele. Minu väikeses tõrvapapist katusega puumajakeses saavad kõik õuehelid tohutu võimenduse. Mu koer, kes kohutavalt äikest ja ilutulestikku kardab, tuli mu voodi kõrvale ning pidin ligi tund aega tal kätt rahustuseks turjal hoidma, vihmasadu aga ei lõppenud ega lõppenud. Lõpuks, kui end üles ajasin, siis nägin siit kõrgelt Raadi künkalt, kuidas Tartu all-linna kohal oli potisinine pilv ja äikesekõmakad aina käisid.
Nutiinimesena muidugi tegin lahti äikeseveebikaardi ja näha oli, kuidas äike lõi Toomemäel Kohtumaja kohal ja siis hirmsa pauguga Eesti Rahva Muuseumi taga. Kõige rohkem punakollaseid ringe vilkus aga Maarjamõisa kliiniku lähistel ja pikki raudteed Tallinna poole. Ja see taevane sõda aina käis.
Varsti ilmusid Tartu Postimehe veergudele ja sõprade Facebooki kontodele ka pildid üleujutustest Riia maantee raudteesilla all ja hoolimata uuest laiast äravoolutorust laiutas seal poole hektari suurune järv. Vaid maastikuautod suutsid sealt läbi sõita, teised uljaspead sikutati trossi otsas tagasi vetevoogudest välja. Proovis ka üks linnaliinibuss sealt suure hooga läbi sõita ja bussis olnud reisija lähetas video, kuidas bussiuste vahelt voolab pahinal sisse vett ja reisijad pidid jalad pinkide peale tõstma, kui tahtsid kuivaks jääda.
Vanemuise teatri lähedal, Kitsa tänava treppidest, vahutas alla mägijõgi, suvi läbi ehitustööde küüsis olnud Puiestee tänavast voolas ojadena alla vastset liivast teekatet. Vallikraavi tänav muutis Tähetorni taas muistseks vett täis kaitsekraavidega linnuseks, teelt uhuti ära ka rasked graniidist tänavasillutuskivid. Vana üleujutusala Pärmivabriku juures lainetas taas, seekord polnud aga vesi tulvamas Emajõest, vaid otse taevast. Paari tunniga sadas taevast alla 75 mm vihma.
Aga tõeliselt pani kukalt kratsima uudis, et Maarjamõisa haiglas, Eesti tähtsaimas ja kõige olulisemas kriisihaiglas on katkestatud operatsioonid. Sest kusagil lasi katus lihtsalt läbi ja vesi vallutas esimese korruse põrandad ja kohati ka seinad. Lõputute remontide ahelasse tuleb ilmselt kohe uus, hoolimata tublide töötajate kiirele veekoristusele ja päästeameti pumbaabile.
Küllap võib mu jutt maailma suurte üleujutuspiirkondade elanikele tunduda natuke naljakana, et mis see natuke siis ikka ära ei ole. Aga olin just mõned päevad tagasi Viljandimaal toimunud Kotkajärve Metsaülikooli osalejatele rääkinud, et kuigi juuli viimane nädal ja augusti esimene nädal ongi meil kõige vihmasem, tormisem ja palavam, siis elame ikkagi parasvöötmes ja meil üleujutusi sisemaal ette ei tule. Meil on kõike parajalt. Tuleb tunnistada, et ikkagi tuleb. Ka ilma Soomaa viienda aastaajata ja teiste jõgede üle kallaste tõusmata. Kas saab süüdistada selles ehitusmeistreid, kes ehitavad liiga väikesed äravoolutorud või liiga nõrgad katused? Vaevalt. Sest projekteeritakse ehitis kannatama välja mingit veehulka ja lõpmatult suur varu ajaks ehituse liiga kalliks. Praegune vihmahulk on ilmselt üle selle piiri, aga seda tuleb ka ette kord viiekümne aasta jooksul.
Sarnast üleujutust meenutatakse Tartus 1978. aasta suvest, aga siis tõusis tartlaste tubadesse ikkagi Emajõgi. Mina mäletan suur suvist äikesetormi paduvihmaga 1980ndatest, ülikoolipõlvest, kui ühiselamu rõdudelt jälgisime pimedas piksenoolte jooksu pikki Emajõge ja kuidas siis Narva maanteel hakkas voolama otsekui Emajõgi oma ürgses sängis. Kaks armunud noort tantsisid selles ülepõlve ulatuvas vees, käest kinni hoides ja lauldes ning kui üks neist komistas, siis kukkusid mõlemad vette ja laine lõi ülepea kokku.
Aga meenub ka lugu meie kõige veerikkamast allikast – Aravete allikast, mille väljavool on 900 l/s. Aga sellist vett tuleb seal tõesti mitte sagedamini kui kord kolme aasta jooksul. Külarahvas pahandas kord vallavalitsusega, miks vald midagi ei tee, kui vesi koolimajani ulatus. Aga mida saab teha loodusejõudude vastu, kui see ühel hetkel meeletu vee meie peale saadab?
Küllap näitab ilm meile kätte meie kitsaskohad, et kui miskit veelgi ekstreemsemat juhtuma peaks, siis oleme oma liivakottide ja pumpadega valmis. Nii nagu viimastel aastatel Lätis ja muudes Euroopa maades. Ja ilmselt tuleb kiiresti teha ka korrektiivid meie kliimaministeeriumi üleujutusalade kaartidel.
Ma siiski ei usu, et tegemist on kliimasoojenemisest põhjustatud üleujutustega. Pigem peaksime vaatama Euroopa taevasse, vaevalt, et pidev rakettide lennutamine, suured maaviljelusest tingitud tulekahjud, naftatehaste põlemised jätaksid ka õhuvoolud muutmata. Ka ilmateadlased ütlevad, et vihmasajud on muutunud paiksemaks ja tugevamaks. Enne, kui sõjad ja pidev majanduslik ületootmine ei lõpe, pistame rinda uute kliimanähtustega. Ja ei sõltu see sellest, kas Eesti väikelinna kortermaja memme kartulikoori sõidab iga nädal kümnete kilomeetrite kaugusele ära viima suur roheline diiselkütust põletav prügiauto.
Aga veel sellest meeliülendavast vetemöllust Tartus, millest on osa saanud tegelikult ka Võru ja Viljandi jt väikelinnad. Mu peenarde vahele unustatud aiakäru oli pilgeni mõnusat vihmavett täis ja sama täis olid kõik aiaämbrid ja vihmaveetünnid räästa all. Nüüd ei pea ma tomateid ja kurke kastma väärtusliku kraaniveega. Seda mõnusat nestet jätkub nüüd pikaks ajaks. Ja kui te näeksite, kui lookas on tänavu õunapuud. Oksad kummarduvad maani ja kõik purgid saavad tänavu täis maitsvat moosi. Loodus tõttab kusagile. Põdrakanep, mille viimane õis avaneb tavaliselt septembris, on juba praegu täielikult viljunud. Peedid, sibulad ja kartulid on koristusküpsed. Kas tõesti tuleb talv tänavu varem?
Kristel Vilbaste, [email protected]
