Õ̃htu saabudes hakkasid helendama heliloojate portreed laulukaare all. Autori fotod
Pidulised kesklinnas USA külalisega.
Raadiost kuulsin küll, et nagu ikka, nii ka seekord vihm ja laulupidu käivad koos. Aga vaadates päikselist päeva läksin vaatama, kust saaks joogivett, et Tõnis rongkäigu edukalt läbi teeks. Ühest apteegist saingi joogivee pärast 10-15 minutilist järjekorras seismist, kus enamus seisjatest olid rahvariietes.
Ostsin kolm veepudelit, mõeldes, et eks hiljem läheb endal vaja. Jõudsin tagasi enne, kui rotaallused olid hakanud liikuma. Tõnisele veepudelit ulatades märkasin, et vanemad Kanada mehed mulle otsa vaatasid.
Pakkusin ka teised veepudelid ära, mis tänuga vastu võeti. See pani mõtlema, kas ei oleks võinud tänaval kogunemise kohtades jagada rongkäigust osavõtjatele tasuta või ka raha eest joogivett. Arvestades seda, et kõik osavõtjad on teinud tohutuid ettevalmistusi ja läbinud edukalt konkursid laulu- või tantsupeole pääsemiseks. Meie sõber John Wood New Yorgist ei jõudnud välismaalasena ära imestada, et peost osavõtjad mitte ainult ei saanud makstud, vaid olid ka oma rahvariided tellinud oma raha eest.
Jätsime rotaallused rongkäiku ootama ja siirdusin koos Johniga Vabaduse platsi suunas. Alles nüüd taipasin mõelda, kuidas laulupeole saada. Narva maantee oli suletud transpordile, kuna sealt läheb rongkäik. Aga seal märkasime politseid, kellelt küsida.
Kaks politseinikku olid üllatunud ja jäid mõtlema. Arvasid ehk võtta takso Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgalt. Minu kaaslane John, kes ei ole kunagi olnud hea jalutaja, ja nüüd 74selt veel vähem, ohkas sügavalt ja tundus olevat mures.
Istusime Vabaduse platsil pinkidele ja hakkasime arutama. Kuulsime, et kaks naist arutasid sama probleemi. Nemad olid Kanada eestlased. Nüüd arutasime neljakesi koos. Järsku keegi mees, kes istus meie selja taga, andis hea nõu. Siinsamas Vabaduse platsi kõrval Estonia puiestee nurgal on bussipeatus, võtke nr. 5 buss. See sõidab täna laululava kaudu. Tänasime ja tegime nagu ta õpetas. Küsisin igaks juhuks bussijuhilt, kas see viib laululava juurde. Bussijuht ei teadnud! Nii palju ma mäletasin vanast ajast, et me vähemalt läheme umbes sinnapoole.
Küsisin oma naabrilt, vanemalt naiselt, kas tema teab. Tema vastas, et tema tahab koju sõita ja see buss sõidab täna läbi Lasnamäe väga teistsuguseid teid. Samas John märkas, et palju autosid on murule pargitud, me peame ligi olema. Olimegi Laululava mäepoolses osas Oru sissekäigu ligidal.
Saimegi laululava juurde, et vaadata rongkäigu saabujaid. Oli alles pidulistel energiat – kes saabusid pooleldi tantsides, kes kõndisid ussisabana üksteisest kinni hoides. Saabus ka üsna rongkäigu lõpus Rotalia meeskoor, aga Tõnist polnud. Olin mures, sest olin ise soovitanud tal väsimuse puhul lihtsalt kõrvale astuda. Vaatasin paar korda selja taha, kus John istus üksinda ja olin rõõmus, kui märkasin, et Tõnis järsku ta kõrval oli. Ta oli just enne laululava eest läbimarssimist ära tulnud. Ta arvas, et tema ei lähe mitte koos teistega lava peale. Tegelikult rongkäik lõppes teisel pool lava.
Ja oligi peo algus käes. Laulupeo tuli kanti kõrgele tuletorni. Oli ülev tunne, kui ühendkoorid 24 380 lauljaga alustasid: “Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal, vägeival vooludel üle me maa.” Lõpusõnade ajal süttis tornis tuli. Järgnes “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Laulumehed võtsid oma mütsid peast ja hoidsid seda rinnal, südame vastas.
Laulu lõppedes astus rahva ette president Kersti Kaljulaid, kandes korporatsioon Filiae Patriae paela üle jaki ning pidas lühikese, kahe ja poole minutilise kõne, kasutades sisse tipituna paljude laulude sõnu. Muu hulgas ta ütles: “150 aastat tagasi ta toimus, meie esimene laulupidu…Laul teeb eestlase rõõmsaks, laul teeb eestlase julgeks, laul teeb eestlase vabaks… Olid ajad, kui sumisesime rohkem kinnise suuga… aga mõte me peas oli sama, kui laulsime koos – oli õnn, oli rõõm, oli naer, oli nutt… Okupatsiooniaja laulupidudel olid ka oma armid, võõrad laulud…Aga veeretati Viru valssi ja viire takka loojus päike. Jäime alles…” Vaadates laulukaare ees sebivate laste poole, küsis neilt, kas õnn tuleb pikutades… või tuleb ta sabast sikutades? Seejärel teatas president rahvale: “Laulge meiega. Meie dirigendid on ka teie dirigendid, sel nädalavahetusel on kogu võim nende käes!”
Pidu jätkus kolmanda lauluga “Kuulajale” Gustav Ernesaksa viisil Betti Alveri luulele. On ilmselt võimatu edasi anda või üle kanda seda tunnet, mis lauluväljakul rahvaga koos olles valdab. Minuteid kestva kooride vahetuste ajal laval hakkas kuulajaskond “lainetama”. Äraseletatult – rahvas tõusis ridade kaupa korraga püsti ja istus samas tagasi esimesest reast kuni kaugele taha Oru nõlval asuva Ernesaksa skulptuurini (talle oli tammepärg pähe pandud!).
Sümboolne oli kuulata laulupeo teadustajatena Maiken Schmidti ja Priit Loogi, kes osalesid peategelastena – Krõõda ja Andresena – äsja valminud filmis “Vargamäe”. Laulupeo esimene päev lõppes lauldes koos “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al… “
Pühapäeval, laulupeo teisel päeval, otsustasime Kajaga, et tuleme tema autoga ja juba varakult. Ilmateatest hirmutatuna pakkisime juba teist päeva kaasa vihmavarjud ja keebid. Aga ka pühapäev oli õnnistatud hea ilmaga. Meil oli plaan enne laulupeo algust lauluväljaku paljudest söögikohtadest omale lõuna valida. Jäime aga lõplikult laulupeo liikluse sisse. Kõik juhid olid rahulikud, keegi ei pasundanud nagu ma New Yorgis olen harjunud kuulma. Kui me Oru väravate juurde jõudsime, oli laulupidu juba alanud. Viie ja poole tuhande häälne lastekoor laulis Karl August Hermanni “Lauljate tervitust”.
Eemalt märkasime, et sissepääsu juures oli ootamatult palju rahvast. Leidsime oma järjekorra otsa üles ja märkasime suuri silte kirjaga, et piletid on otsas. Kahetsesime, et meil on ju üks lisapilet, oleksime pidanud selle ära andma, kui oleks aega olnud. Kõrval naine kuulis meie juttu ja hüüdis kõva häälega: Siin on pilet üle!” Kohe hüüdis vastu pikka kasvu mees, vaadates üle inimeste peade ja trügis läbi rahva meie juurde öeldes, et tal on ka naisele ja lapsele – kokku kolm piletit vaja. Kõrvalt naine õpetas, võta ära, küll sa kaks juurde leiad. Juba kostuski meie tagant hääl:” Mul on kaks üle, need on osavõtja piletid – ilma rahata!” Õnnelik perekond saigi laulupeole.
Tore oli kuulata ka puhkpilliorkestrilt torupillilugusid nagu “Orja torupillivalts”. Tuttavalt kõlas eesti heliloojate suvelaulude popurrii. Viie ja pooletuhande häälne lastekoor laulis Kadri Voorandi muusikaga Virve Osila tekstile “Õnn ei tule pikutades”. Lauldi, kuidas õnn ei kanna uhkeid kingi ega kalleid kasukaid; õnn käib paljajalu ringi mööda hinge asumaid… Oli aeg tulla lavale kuue ja pooletuhandesel mudilasel lauldes Riho Pätsi “Rõõmulaulu” eesti rahvaluule tekstile – “Kus me lähme, taevas läigib, kus me käime, põrand põrub…”
Kui jälle üle 22 000 laulja kogunes laulukaare alla lõpulauludeks, pistis Kaja mulle vaikselt kätte pabertaskurätiku. Laulude “Ta lendab mesipuu poole” ja “Mu isamaa on minu arm” täitus mu süda rõõmuga. Nägin, et Kaja oma silmi pühkis, aga minu rõõm oli nii suur. Mäletasin 1980. aastast seda nukkervalusat tunnet laulupeo lõppedes. See tunne oli kadunud. Nägin ja tunnetasin, kui rõõmus ja vaba oli rahvas mu ümber. Meie Ühendriikide sõber John ei jõudnud ära imestada, kuidas kõik inimesed tema ümber teavad nii paljude laulude sõnu ja kaasa laulavad. Ega jah, Ühendriikides pole palju laule, mida koos laulda. Hümn muidugi ja “God bless America” aga peale seda ei tea…
Laine Mets
järgneb
