Tänavu suvel oli Eestis sugulastel külas Austraalias sündinud Astrid Romandi Bowler – organist, koorijuht ja ka haruldase, kõrges tornis asuva kelladekogu, kariljoni (carillon) mängija.
Kuna Eestis ei leidu kariljoni, ei olnud tal võimalik seal mängida, aga ta oli esinema kutsutud Venemaal Peterhofis ja Leedus, Kaunases asuvatesse kellatornidesse, mis on ka Eestile kõige lähemal asuvad kariljoni tornid. Austraalias mängib ta Canberras, kus tehisjärve Aspeni saarel asub Canberra Carilloni torn.
Astrid Bowler on läbi ja läbi eestlane, kelle vanemad sõitsid 1939. aastal Austraaliasse pulmareisile ja olid sõja puhkemise tõttu sunnitud sinna jääma. Astrid sündis Austraalias 25. jaanuaril 1941.
Astrid Bowler on maininud, et tema vanemad ei olnud muusikud aga isa onupoeg Jaanus Romandi oli Tallinnas Toomkiriku organist, mängides ka mitmes teises koguduses ja oli ka eluaegne laulja Eesti Riiklikus Akadeemilises Meeskooris.
Kariljoni mängimist õppis Astrid John Gordoni juures ning täiendas end Uus-Meremaal Timothy Hurdi meistrikursustel. Kariljoni mängitakse umbes sama moodi kui orelit, ainult et vilede asemel on kellad ja oreliklahvide asemel puust kangid, millel mängitakse rusikas kätega.
Lapsena Astrid õppis klaverit ja hiljem Sydney ülikoolis humanitaarteadusi, peaaineks ikka muusika. Kuna Astrid oli alati orelihäälest vaimustatud, otsustas ta 39-aastaselt õppida orelimängu, siis kui lapsed (sünd. 1966 ja 1977) olid vanemaks saanud. Elades sellal juba Canberras, leidis ta omale seal ka õpetaja ja võimaluse harjutamiseks Canberra luteri kirikus, kuhu jäi orelimängijaks 25-ks aastaks. Praegugi mängib ta orelit ühendatud kirikule ja eestlastele kiriklikel üritustel. Ka on ta mänginud lätlastele.
Astrid selgitab, et orelimängul on hulga rohkem tööd pedaalidega kui klaveril. Õppimiseks osteti koju harmoonium, millele pidi õhurõhu sisse pumpama. Alul teenisid lapsed tööraha, pumbates peale kooli pool tundi õhku. Hiljem tuli Astrid mõttele kasutada selleks tolmuimejat ja nii saigi põrandasse auk puuritud ja tolmuimeja pilli all tööle pandud.
Esimesed kokkupuuted kariljoniga olid Astridil Sydney ülikoolis, kus iga teisipäeva lõuna ajal mängiti kariljoni. See nagu kuuluski ülikooli õhkkonda ja siis ei tulnud mõttessegi, et see pole lihtsalt kellamäng vaid pill, millel keegi mängib. Sellest sain alles rohkem teadlikuks Canberras orelimängu õppides, selgitab Astrid.
“Austraalia teatrioreli ühingul, kuhu kuulusin, oli plaan paigutada uus teatriorel ühte vanasse ajaloolisse saali, milleks vajati raha, jutustab Astrid. “Riik andis igal nädalal mõnele ühingule õiguse tutvustada Canberra kariljoni turistidele, et teenida raha. Kui meie ühing selle õiguse sai, käisin nädalalõputi kariljoni näitamas. Oskasin küll kõike rääkida, aga ise mängida ei osanud, mis mind üksjagu masendas. Läksingi siis ühel pühapäevasel kontserdil mängija juurde ja ütlesin, et olin ülikooli ajal tema tudeng, olen õppinud orelimängu ja sooviksin väga õppida ka mängima kariljoni.” Praeguseks on Astrid kariljoni mänginud juba 25 aastat.
Canberras on kuus kariljoni-mängijat ja kuna Aspeni kellatorn kuulub riigile, maksab riik ka mängimise kinni. Iga kolme kuu peale tehakse plaan, millal keegi mängib ja see ongi Astridi praegune töö, sest ta on juba kaks aastat pensionil. Kuna kariljon on avalik pill, proovitakse mängida midagi, mis kõigile meeldiks, mingeid tuntud viise.
Kariljonimuusika noote ei saa aga lihtsalt muusikapoest ja suurem osa noote tuleb ise kirjutada. Astrid ütleb, et ta on terve programmi jao seadeid teinud ka eesti muusikast. Veel peab ta oluliseks nimetada, et on Korp! Filiae Patriae vil! ja kuulub Sydney Koondisse.
Ille Grün-Ots’a artikli põhjal Eesti Elus – VES
