Jälle tuli talv Eestisse ootamatult. Autod pole selleks ette valmistatud, sõidetakse suvekummidega ja see on toonud palju õnnetusi. Kuid ilus on väljas ometi. Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates nägin puutumatut valget lumist Lõuna-Eesti maastikku. Ja meie kass istus juba mu rinnal, oodates oma KitKat´i. Mul ei jäänud muud üle kui tõusta üles, juua kohvi, anda koertele-kassidele süüa ja siis minna puukuuri ning tuua tuppa puud ning panna ahi kütte. Seejärel otsisin välja suusad, sest tundub, et talv lubab kaunist suusailma. Uskuge mind – Kurenurmes on igal aastaajal ilus.
Oma Ladale ei ole ka mina veel talvekumme alla pannud. See juhtub minuga igal aastal, et jään selle olulise tööga hiljaks. Seekord oli põhjus uues projektis, mis mind nii haaras, et mul polnud aega muuga tegelda.
Mõtlesin ühel päeval sellele, et Kurenurme tulin ma maalima ning et Heli isa oli üksik ja haige, siis ka tema eest hoolitsema. Seda võib nimetada ka eneseõigustamiseks, miks ma kogu aeg tahtsin maale minna. Kui ma juba olin hakanud maalimisega tegelema, siis otsustasin ma anda sisse dokumendid eelpensionile minekuks. Selge see, et minu eas ei ole inimene enam valmis elu suurteks üllatusteks. Ometi juhtus nii, et ma võin siin Kurenurmes veel täna oma elus uue lehekülje pöörata.
Olen siin juba ennegi kirjutanud oma uutest naabritest, kes tulid Kurenurme elama Austraaliast ja on nüüd minu uued naabrid. Nüüd töötangi koos Michaeli ja tema abikaasa Suzannega, et panna käima firma Energy Smart OÜ, mis tegeleb alternatiivenergiaga.
Ühed esimesed, kelle poole ma kirjaga loodava firma asjus pöördusin, olid Eesti saadikud europarlamendis. Neist oli Ivari Padar ainuke, kes mu e-kirjale kohe vastas ja küsis, kuidas ta aidata saaks. Praegu on meie ülesanne kirjutada projekte, külastada väljapanekuid, käia kohtumas inimestega, kes on sel alal kompetentsed jms. Palju abi sain ma ka Tunne Kelami büroost, kus Kaja Villem, kes on Kelami nõunik, kuulas mu tähelepanelikult ära ja mõtles kaasa, kellega selles olulises küsimuses peaks meie osaühing kohtuma. Kaja leidis, et Võrumaa Arenguagentuur oleks ilmselt kõige olulisem koht, kus meie küsimuses parimat nõu võiks saada. Helistasingi sinna, et teada saada, millal ma võiksin sealsete inimestega kohtuda ja anda ülevaade meie firmast. Kui olin oma jutuga ühele poole saanud, oli toru teises otsas natuke aega vaikne ja siis öeldi: „Tere, Viido!“ Olin rääkinud meie perekonnatuttava Ene Kergega. Ene ütles, et ta on juba kuulnud, et ma koos oma uue naabriga Austraaliast plaanin teha igasuguseid huvitavaid asju. Ene viiski mind kokku ettevõtluskonsultantidega.
Kuna Michael on jälle Saksamaal ärikohtumisel ja Ronald tegutseb firma kontoris Tallinnas, aga mina ei pääsenud maalt lume tõttu liikuma, siis otsustasin ma hoopis koogi küpsetada. Olen Kurenurmes elades õppinud tegema koduseid töid, et mu naisel elu lihtsam oleks, kui ta maakoju jõuab. Ehk ainuke asi, millega ma keeldun midagi ette võtmast, on nõudepesumasin, sest inimesena, kes asju segamini ajab, pole mul mõtet seda teha. Näiteks võin ma kogemata nõudepesuvahendi asemel sinna pesupulbrit panna või jääb mingi kahvel kuskile kinni ja lõhub ära mitte ainult nõud, vaid kogu masina. Sel ajal kui ma blenderit pesin, vaatas mu kass köögiaknast sisse sellise näoga, nagu ta tahaks öelda: „Ahaa, Energysmart! Hoiab elektrit kokku ja peseb ise nõusid!“
Olin endaga väga rahul. Ja paistis, et ka meie kassid olid minuga rahul vana blenderit ise õues puhastada püüdes.
Viido Polikarpus
