Mulle ei meeldi mõtelda endast kui vanamoelisest inimesest. Kui ma peeglisse ei vaata, siis olen ikka samasugune, nagu olen alati olnud. Ma ei armasta eriti moodsat muusikat ja mul on tegemist, et oma mobiiliga sina peale saada. On asju, mida ma senini ei oska sellega teha. Olen ka tähele pannud, et mul on tekkinud samad omadused, mille üle ma viskasin oma vanemate puhul nalja. Ma mäletan, kuidas mu isa ei saanud tööle televiisoripulti või kuidas ta ei suutnud panna tööle videomakki.
Nii et kui ma ühel päeval nägin Maksimarketis iseteenindust, kus tuli ise oma kaup skaneerida ja maksta, siis astusin julgelt sinna ligi. Ma olen skannerite ja arvutitega ammune tuttav, kuigi nad muutuvad kiiremini kui miski muu. Seadsin siis sammud iseteenindusse koos oma käruga ja uurisin välja, mida ma tegema pean. Tegutsemise järjekord on alati oluline. Nagu mu vanem vend mulle kunagi õpetas: “Pea meeles, et on väga-väga tähtis olla õigel pool ust avalikus tualettruumis, enne kui sa oma püksid alla lased.“
Kui ma hakkasin lugema, mida ma tegema pean, astus mu juurde noor müüja ja küsis, kas ma vajan abi. Vastasin, et ei vaja ja et ma pean ise hakkama saama. Kõik tunduski lihtne – võta kaup kärust välja, skaneeri iga ese ja aseta siis külgriiulile. Asi laabus, kuni ma jõudsin allahinnatud kaupadeni. Skaneerisin ka need läbi, kui äkki jooksis minu juurde noor müüja ja teatas, et ma oleksin pidanud tema enda juurde kutsuma, kuna tegu oli allahinnatud kaubaga – märgistatud kaubaga. Seejärel käis ta oma võtmega läbi mõningad manipulatsioonid, viimane kanne kustutati ja ta sisestas õige märgitud hinna. Siis heitis ta mulle samasuguse pilgu, nagu olin mina heitnud oma isale, kui too ei saanud telekapuldiga hakkama.
Jätkasin edasi hoogsalt, kuni jõudsin mandariinideni. Mul oli kott, kus oli umbes kaksteist mandariini ja ma pidin arvutiekraanilt valima puuviljad. Seal oli kaks valikut. Olid väikesed ja suured mandariinid. Mina valisin suured ja hapud. Jätkasin salatiga, kui müüja oli jälle mu kõrval. Seekord ta ei mõistnud nalja. “Te valisite väikesed mandariinid, aga kotis on teil suured!“ Ta ütles seda nii kõvasti, et kõik kõrvalolijad, samuti vanemad inimesed, kes ka olid hädas oma ostudega, seda kuulsid ja heitsid mu poole kahtlasi pilke. Protesteerisin ja ütlesin, et skaneerisin suured mandariinid. Läksime skanneri juurde. Valisime mandariinide pildid ja nägime, et väikesed mandariinid olid pildi peal suuremad kui suured mandariinid!
Mea culpa! Muidugi hakkasin ma kõva häälega ennast õigustama ja kinnitasin, kui lollid pildid skanneril on. Müüjat minu kõva hääl ei heidutanud, ta küsis, kas ma lugeda ei oska.
Mitu päeva hiljem läksin ma jälle Maksimarketisse ja proovisin uuesti iseteenindust. Seekord läks asi märksa libedamalt. Olin kõike õigesti skaneerinud, kuni jõudsin märgistatud kaubani. Seekord tuli appi müüja, kes oli märksa viisakam kui eelmisel korral. Ta võttis allahinnatud kauba ja skaneeris selle ise läbi. Rääkisin talle, mis mul oli eelmisel korral mandariinidega juhtunud. Ta naeris ja ütles, et nad olid selle vea skanneril parandanud.
Kuna ma ei olnud kindel, kas kõik asjad mahuvad ühte kotti, võtsin ma ka teise kilekoti ja hakkasin asju ka sinna panema. Äkki hakkasid kõik masinad üürgama, nagu ma oleksin võitnud jackpot´i! Turvatöötajad jooksid minu juurde ja teatasid, et ma ei olnud veel koti eest maksnud! Ütlesin neile, et ma maksan kilekottide eest siis, kui ma tean, mitut ma vajan. Tundsin ennast jälle nagu
röövel.
Kui ma rääkisin oma naisele, mis minuga juhtus, siis ta naeris ja vastas, et tal on iseteenindusega samuti probleemid, aga teistsugused. Ta vajab lugemisprille ja ta peab need välja võtma, kui kasutab iseteenindust. Kassas ta neid ei vaja ja seal ei ole vaja ka rohkem küsimustele vastata, kui et kas sa tahad kleepse.
Minu soovitus on panna skanneri juurde suurendusklaas nende jaoks, kes seda vajavad, ja kindlustatagu, et kõik abistavad assistendid on vähemasti keskealised, sest nemad ei ole nii teravad inimestega, kes kuskil eksivad või vääratavad.
Viido Polikarpus
