Kirjanik Elin Toonale anti laupäeval, 22. jaanuaril Tallinna Kirjanike Majas üle Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) Visnapuu-nimeline kultuuriauhind. Elin Toona pälvis auhinna teistkordselt, 1966 pälvis Visnapuu preemia tema eestikeelne debüütromaan „Puuingel“.
Lugupeetud Visnapuu auhinna žürii, Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eesti Kirjanike Liit ja Luunja valla volikogu! Mul on tõsine au seista täna teie ees kui selle auväärse auhinna pälvinu.
Aastaid on möödunud sellest ajast, kui hakkasin vaatamata Inglismaa keerulistele oludele eesti keeles kirjutama. Ma olin vist neliteist, kui võitsin ühe noorte kirjandusvõistluse. Tänu emale ja vanaemale kasutasime iga võimalust, kui lubati koos olla, et säilitada minu eesti keelt. Ja vanaema soovitas mul kirjutada luuletusi. Olin seda teinud juba neljaaastasena, kui elasin Eestis, Haapsalus, oma lapsepõlvekodus, et ma ei segaks vanatädi Almat ja tema klaveriõpilasi.
Täna on minul hea võimalus tänada kõiki kirjandusinimesi ja sõpru, kes on mind üle aastate aidanud, toetanud ja inspireerinud. Ilma nendeta ei seisaks mina täna siin teie ees, ja võib-olla ei valdakski enam oma emakeelt.
Ma teadsin muidugi, et minu vanaisa Ernst Enno ehk ‘kadunud Ärni’ oli luuletaja, aga ma ei teadnud õieti, mida see tähendab. Ta oli surnud kolm aastat enne minu sündi. Aga ta lihtsalt „oli“ ja elas kogu aeg koos meiega, ta oli nagu teises toas.
Esimene luuletaja, kellega ma kohtusin, oli Arved Viirlaid Inglismaal. Olin siis teismeline ja elasin veel lastekodus. Viirlaid oli Bradfordi rahvatantsurühma juht. Ma ei teadnud temast rohkem kui seda, et täiskasvanud rääkisid temast hoopis teises, austavas toonis. Viirlaid läks koos perekonnaga Inglismaalt edasi Kanadasse.
Seoses mu esimese kirjandusvõistlusega kutsuti mind Londoni, kus kohtasin siis päris kirjanikku Gert Helbemäed. Tema oli Inglismaa eestlaste ajalehe “Eesti Hääl” toimetaja. Kui astusime emaga nende korterisse, nägin esmakordselt elus, kuidas normaalsed inimesed elavad. Seal oli terviklik perekond – isa, ema, laps, vanaema. Minu isa oli jäänud okupeeritud Eestisse. Helbemäe tütar Ene oli minuvanune, ta käis erakoolis, Prantsuse Lütseumis. Neil oli ilus korter, isegi vannituba ja köök. Helbemäe oli väga lahke. Aga minu kirjandusvõistluse essee pealkiri oli olnud “Meie elame inglise slummis”. Ma võõrastasin ümbrust ja ei tahtnud meist üldse rääkida.
Meil oli üks tuba katkise sohvaga, kahe voodiga, ühe lauaga ja gaasirõngas oli kummuli apelsinikasti otsas. Taipasin, et meie ei ela normaalselt ja pealegi kartsin, et minult küsitakse, kuidas koolis läheb. Täiskasvanud ikka küsisid seda alati ja ma pidin siis piinlikkust tundes vastama, et töötan kudumisvabrikus, et ma ei ole üldse korralikult koolis käinud, sest inglise klassisüsteem tõrjus põgenike lapsi ja noori, kes olid vanemad kui 11 aastat, kooliteelt eemale ja suunas meid vabrikutesse tööle. Minu vastusele järgnes alati vaikus ja kulmude kergitamine. Ema märkas mu võõrastamist ja keeras jutu kirjandusvõistlusest kõrvale. Seletas hoopis, et ma kirjutan luuletusi. Helbemäe tahtis neid näha.
Olen tihti rääkinud minu TEO RAJAST, mis algas Danzigi sadamas, suures hirmus. Ma kartsin, et mind tõmmatakse vanaema käekõrvalt, et ma ei leia teed tagasi koju. Et mitte eksida, hakkasin kramplikult meeles pidama kõike vähegi silmapaistvat: varemeid, kõveraid silte, püsti jäänud korstnaid. Sedasi tegin läbi kogu sõjaaja, kuni lõpuks hakkasin järge kaotama. Oli vaja hakata kõike märgatut paberile kirjutama. Nii ma olen kirjutanud oma raamatuid, aastast aastasse, ja olen seda rada käinud 77 aastat.
Nagu mainisin, Gert Helbemäe oli esimene, kes minu luuletusi trükis avaldas. Teine oli Bernard Kangro ja “Tulimuld”. Kui ilmusin Lundi ühele kirjandusüritusele, kurtsin Kangrole oma vigast kirjakeelt ja veel piinlikumat eesti keelt, kui oli vaja rääkida. Olime pargis ja Kangro võttis mul käevarrest kinni, surus mu pingile ja noomis mind ägedalt ja isalikult, käskis kirjutada ja kirjutada, ükskõik kui vigaselt. Parandajaid olla jalaga segada! Ja ta hakkas mu luuletusi avaldama “Tulimullas”. Ka temale suur tänu!
Kolmas, keda tänan, on Hellar Grabbi. Kui kohtasin teda Londonis, olin juba eestlaste silmis reast väljas. Esinesin Inglise meedias, käisin teatrikoolis. Mul olid inglise sõbrannad ja mu eesti keel oli vilets. Siiski hakkas Hellar Grabbi minu lugusid “Manas” avaldama.
Järgmiseks tänan Andres Jüriadot, Jüri Estamit ja Raadio Vabadust. Kuulsin, et nemad tõesti higistasid, toimetades minu nn eestikeelseid saateid, et “tõlkida” need õigesse eesti keelde. Lõin siiski hambad risti. Õigekiri oli takistuseks. Aga mul oli tungiv vajadus ennast väljendada. Mu Teo-Rada oli veel pooleli, jätkasin visalt oma teekonda.
Kui ma 1990. aastal Eestisse tagasi jõudsin, võeti mind lahkesti vastu ja selle eest tänan ma Viiu Härmi ja Paul-Eerik Rummot ja Eesti Kirjanike Liitu. See oli minu esimene suurim samm kodutee suunas. Tõeline elamus! Olin tagasi sünnimaal, kuid toona ainult ajutiseks. Ma jagasin seda momenti Viiuga, kui tulime koos Haapsallu, minu endist kodu otsima. Õieti otsisime minu lapsepõlve vaadet köögiaknast. Sellistest kojutulekutest on kirjutanud kuulsad kirjanikud ja ma nõustun nendega. Moment oli magushapu!
Aga mul õnnestus siiski see koht ära tunda ja ära märkida. Koleda mudahoidla kõrval, mis laius meie kunagise kodumaja krundil, oli suur rusuhunnik ja sellel lamas jõuluõhtust kõrvale heidetud jõulukuusk. Ma kraapisin kuusele prügi sisse augu ja torkasin ta sinna püsti seisma. Ja ennäe, järgmisel tagasitulekul, see oli vist 1994. aastal, oli see kuusk juurdunud ja kasvama läinud. Ta on nüüd ilusam ja uhkem puu kui kuulus kuusk Rockerfelleri platsil New Yorgis. Ehk kunagi saab temagi niisama pidulikult ehitud? Muidugi ei ole see minu kuusk, ka mitte enam minu kodukrunt, aga jalajälg püsib ka seal, minu teorajal, tagasiteel koju.
Kui ilmus ingliskeelne raamat “Into Exile”, mis hiljem tõlgiti eesti keelde pealkirjaga “Pagulusse”, siis mõistsin ma, et püüdlus ennast väljendada, ükskõik kui vigaselt, on iga lõhestatud rahvuse tava. Seal tekib esimene mõra generatsioonide lahkuminekus. Juba pärast ingliskeelse raamatu ilmumist hakkasin saama kirju igast maailmakaarest, peamiselt kolmandalt, kodumaadest lahkuläinud generatsioonilt. Üks daam oli leidnud vanaema sahtlist viikingisõle, ja alles siis saanud aru, et vanaema olnud eestlane. Üks noor naine helistas ja hõiskas telefonis inglise keeles „Suur tänu! Nüüd lõpuks tean, kes ma olen!“ Ei midagi pikemalt.
Ma tahaksin tänada veel mitmeid inimesi, kirjanikke ja sõpru, kes on ka minu koduteed sillutanud ja jäänud minu kõrvale, nii siinilmas kui vaimses vallas. Nende abi on olnud võrratu!
Tänan Helga ja Enn Nõud pideva sõpruse ja toetuse eest Rootsis. Rootsis elas ka Arvo Mägi, kes õpetas minule ütluse, “topelt ei kärise”, sest tõesti kordan ennast pidevalt. Väga vajalik lohutus! Kõik mu sõbrad ütlevad sellepeale Amen! Kohtasin ka Kalju Lepikut ja Astat. Meie kirjavahetus ei lõppenud kunagi, ainult haihtus ära loomulikus vananemises, millest saan nüüd ise ka aru.
Kui esimest korda Eestisse jõudsin, tervitasid mind Rutt Hinrikus Kirjandusmuuseumis ja Jaan Kaplinski Tartus. Tartus hiljem ka Janika Kronberg, kelle parandused “Loomingus” on hoidnud mind veepinnal. Tallinnas oli lahke ja abivalmis Anne Valmas, kes töötas Teaduste Akadeemia Raamatukogus. Eriti suur tänu kuulub headele inimestele Haapsalu Keskraamatukogus, nendele, kes aitasid mul taastada oma mälestusi ja täiendasid neid konkreetsete andmetega. Tänan südamest Ilme Seppa ja kogu mu Haapsalu Raamatukogu pere, kes toetavad mind tänaseni.
Seoses meie perekonna andmetega juhtus midagi tõesti erakordset. Ma ei teadnud ju rohkem oma perekonnast, kui seda, mida oli kuulnud kodus vanaema ja tädi Alma igapäevastes vestlustes. Meil oli vanaisa Ärni, isa vanemad Tambul, tädi Miili ja onu Borja. Ma ei teadnud isegi, kus ema ja isa elasid. Tahtsin kirjutada vanaisa Enno monograafiat, aga puudusid andmed. Mind ei lubatud 1990. aastal arhiivi.
Aga siis juhtus ime! Ühel päeval oli üks minule täiesti võõras daam läinud köögist eestuppa, kui nägi televiisorist, et jälle üks väliseestlane kurdab oma „kadunud kodu“ ja kuulis minu sõnu – “sest mul ei ole kellegi uksele koputada. Puuduvad andmed.” Paar kuud hiljem tuli minule Ameerikasse suur ümbrik Ennode ja Saulide sugupuudega. Selle daami nimi on Maire Reet Kõlu. Temal oli ametlik luba arhiivis sugupuid uurida ning see tänuväärne töö sai tehtud. Aitäh, Maire!
Pärast Eesti taasvabanemist sain siiski Tartu raamatukogu lugemissaalis uurida ajalehti ja vajalikke andmeid, et kirjutada elulooraamatu vanaisast Ernst Ennost ning memuaarteose „Ella“ oma armsast vanaemast, kes mind tegelikult kasvatas.
Niisiis algas minu rändamise TEORADA 1944. seitsmeaastaselt paanikas, kogu aeg hirmus, et mind rebitakse vanaema käekõrvalt ja ma ei leia tee tagasi koju. Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju! Kirjutan praegu oma uue romaani “Tähesadu” viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi.
See arusaamine jõudis minule pärale aastal 2017, kui Lähis-Ida põgenikekriis jõudis meieni ja pool maailma oli pagulastest üle ujutatud. Samal aastal võttis Eesti kirjanik ja kirjandusteadlane Epp Annus Ohio Ülikoolis õppematerjaliks minu raamatu “Into Exile” ja meie pagulasajaloo. Kahes klassis loeti minu raamatut ja me vestlesime üliõpilastega skaibis. Aasta hiljem oli mul võimalus nende ameerika noortega isiklikult kohtuda. Kui lõpetasin oma loo, tulid noored mitmest maailmakaarest mind tänama, neid oli iga nahavärviga, mõned olid just hiljuti USAsse jõudnud. Teadsin, et nemad võõrastasid samuti oma uut kodumaad. Just nii, nagu mina omal ajal, ja seepärast minu lugu puudutas neid.
Maailm on tõesti muutunud. Aga inimesed on samad. Ma soovin, et meie põlvkonna järeltulijad jätkaksid sama laiahaardelist rahvuse omapära salvestamist, ükskõik kust nad ka tulevikus ilmuvad. Maakera pole kunagi suurem ega väiksem kui ühe iseäralikult omapärase rahvuse elu ja tema lugu. Isegi kui keel on puudulik.
Nagu Bernard Kangro mind noorest peast manitses – keele parandajaid leiab alati, aga ennekõike on vaja kirjanikke.
Lõpetuseks tahaksin teile lugeda ühe minu noorepõlve luuletuse, mille Bernard Kangro avaldas “Tulimullas”. Arvan, et see sobib tänase loo juurde. Ka see on teatud teorada – noorusest vanadusse.
Ei või keegi öelda, et noorus on õnn.
Kas igatsus on rõõm,
kui näed enda ümber halle kogusid vastu päikest,
kui ise alles ootad oma enda elu äikest?
Otsid muud!
Ei päevatöö annab leiba, millest rahutust toita,
kui maailm alles magab, et homme koita.
Nii abitu on toorus,
Su tormine pimedus ja ahastav noorus.
Aeg … ja aastate rutt, kõige kibedam nutt.
Püüad anda vastust, tasuda sündimise piin ja jälge jätta oma käigust.
Siis alles tuleb rõõm, uhab kui tühi paat randa.
Vanaduses on elurõõm, kui ei ole enam nooruse kahetsusi kanda.
Elin Toona / Tulimuld
Ja nii see on!
Ja nüüd lõpuks pöördun uuesti ERKÜ ja Kirjanike Liidu poole suures tänutundes. Minu jaoks tähendab tänane Henrik Visnapuu-nimeline auhind pidulikku kodumaale tagasi jõudmise tervitust!
SUUR TÄNU!
