“Elu on suurim ime, suurim kingitus, mis meile siin ilmas on antud” Sirje Kiini juubeliintervjuu

23. augustil tähistas 75. juubelit kirjandusteadlane Sirje Kiin. Floridas elavat juubilari intervjueeris Kirjanike Liidu poolt Maarja-Liis Mölder.

Maarja-Liis Mölder (MLM): Kuidas teha (kellegi loomingu kohta) kriitikat nii, et see päriselt edasi viiks?

Sirje Kiin (SK): Meie kriitikute põlvkonna aktiivsem tegutsemisaeg oli ju hoopis teises ajas ja sunnirežiimi oludes, mistap ka kirjanduskriitika roll ning missioon oli toona hoopis teine kui praegu vabas Eestis. 1970. ja 1980. aastatel oli minu põlvkonna kriitikute (Rein Veidemanni, Andres Langemetsa, Aivo Lõhmuse, Mall Jõgi, Linnar Priimägi jt) ülesandeks eeskätt kaitsta autorit, tõlgendada tema metafoorset keelt nõnda, et lugeja mõistaks näiteks vabadusse lendava linnu või valgusevarju kujundi sügavamat sisu, aga samas et tsensor ja valvas politruk ei saaks aru, millest me õieti üldse räägime. Sest rääkides kirjandusest, rääkisime tegelikult ühiskonnast. Kirjandus- ja ka kunstikriitika oligi toona pea ainus vorm ja võimalus, kus totalitaarseis oludes sai ühiskondlikest asjadest nö läbi lillede, läbi kujundite rääkida. Meie ei püüdnud autorit „edasi viia“, vaid kaitstes autorit, aitasime lugejal mõista autori kujunditesse peidetud sõnumit. See töö oli balansseerimise kunst väga peenel köiel kui mitte lausa katkeval õrnal niidil. Liiga alasti ei tohtinud kirjaniku sõnumit ju ka kiskuda, siis oleksid tsensorid ärganud. Seepärast kirjutasin toona näiteks niisuguse teoreetilisema artikli nagu „Ütlematajätmise kunst“, teised kirjutasid pauside tähendusest eesti luules vms.

Selle perioodi kriitika ning esseistika paremiku olen avaldanud raamatus „Hirme ja arme“ 1993, aga lisaks ka oma viimatises mahukamas koguteoses „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ 2019, kus leidub ka minu kirjandusartiklite bibliograafia.

Uues vabas Eestis olen kriitikat vähe kirjutanud, sest tegelen juba mitu aastakümmet kirjanduslooga, kirjanike biograafiate kirjutamisega.

Kriitikuid on meil ju üpris palju igas põlvkonnas, aga pikemaajaliseks arhiivitööks süvenemisvõimelisi või -tahtelisi kirjandusloolasi on väga väheks jäänud, neid on vaat et ühe käe sõrmedel lugeda…

Küsin ka vastu, kas kriitika peaks üldse autorit õpetama, teda kuhugi suunama või edasi viima? Ma käsitan kriitikat pigem kui tõlgendamise kunsti, sõna otseses mõttes sisuanalüüsi, ja kui see on tõesti hea,vaimukas, värske vaatenurgaga, asetab teose laiemasse konteksti nii kirjandusmaastikul kui ka autori loomingus, kui ta on veel ka tugeva teoreetilise baasiga, eks ta siis mõjub ju harivalt nii lugejale kui autorile.

Lihtsalt öeldes: hea arvustus on see, mis kutsub teost lugema. Niisiis eeskätt lugejale suunatud kriitika. Aga kui see avab ka autori jaoks mingeid uusi aspekte tema loomingus, on see ekstra lisaboonus. Autori õpetamine või suunamine ei ole minu arvates just hea kriitika esmane tunnus ega ta peamine missioon.

(MLM): Kirjandusteadlasena olete palju uurinud Marie Underi elu ja loomingut. Mida olete ta elutunnetusest ja mõttelaadist oma ellu kaasa saanud?

(SK): Sellele küsimusele on pea sama võimatu vastata, kui küsimusele, kas Marie Under on Su lemmikkirjanik, et oled temale pühendanud nii palju – oma paarkümmend aastat oma elust? Mul pole kunagi olnud üht lemmikkirjanikku, neid on alati olnud palju, eri aegadel on mulle olnud olulised erinevad autorid.

Kuidas valib kirjandusloolane oma uurimise aine ehk autori? See on õnnelike juhuste ja huvide kokkulangemine. Näiteks Kersti Merilaasi elulugu hakkasin 1980. aastail uurima nõnda. Merilaasi värsket luulekogu arvustanud noor kriitik kutsuti ühte raamatuklubisse pidama kõnet Merilaasi juubeliaktusel, kuhu autor ise ei pidanud ilmuma. Aga ta tuli, istus esimeses reas ning hüüdis raamatute põhjal kokku kirjutatud kõne ajal mitu korda vahele, et ei-ei, nii see nüüd küll ei olnud!

Pärast esinemist jäin Merilaasiga rääkima, et fakte täpsustada, leppisime kokku ühes usutluses, mis kasvas tasapisi usutluste seeriaks ja lõpuks 1986. aastal valminud biograafia käsikirjaks.

Õppisin selle esimese pikema uurimistöö põhjal, et ei saa päriselt usaldada ei autori ega enda mälu ega ka mitte arhiivipabereid, eriti mitte neid nõukogude aja omi, ega ka mitte väliseesti allikaid, sest need olid tihti kirja pandud mälu järgi, mitte ei toetunud oma aja arhiividele, ajalehtedele vms. Usalda, aga kontrolli – kolm korda, võimalikult mitmest allikast! Käsikiri jäi toona seisma, sest olin 1980. aastail töötu dissident, poliitiliselt karistatud. Raamat sai ilmuda alles 1989 laulva revolutsiooni ajal nagu ka mu teised nn keeluajal kirjutatud raamatud.

Marie Underi elu ja luule uurimisega hakkasin tegelema 1980. aastate lõpus tema varasema perioodi uurija, vanema põlvkonna kirjandusteadlase Erna Siiraku palvel, keda nõukogude ajal samuti represseeriti ja keda seetõttu ei lubatud Rootsi arhiive uurima, aga vanuigi tajus ta hästi vabaduse tuuli, uskus, et mul avaneb ehk siiski võimalus Stockholmi Underi-Adsoni arhiivi uurima minna. Ta palus mul enne surma oma poolelijäänud uurimistööd jätkata. Võtsingi Siiraku marssalikepikese üle ja aeg töötas meie – minu – Underi kasuks. Juba 1990-1991 pääsesin esmakordselt Stockholmi, 1992 tegime koos Peep Puksiga Underist dokumentaalfilmi „Lauluga ristit“, kus usutlesime mitmeid Underi lähedasi Stockholmis, jooksimefilmisime sõna otseses mõttes surmaga võidu, sest Underi-Adsoni kaasaegsete põlvkond kadus väga kiiresti. Underi-Adsoni arhiivi Eestisse toomine võttis siiski veel mitu aastat aega, sest usalduse taastamine väliseesti ja kodueesti kogukondade vahel nõudis oma aja. Alles 1998 saime selle ühe eesti kirjandusloo suurima ja põhjalikuma arhiivi toodud Tartusse kirjandusmuuseumi tänu kadunud heale kolleegile Rutt Hinrikusele.

Nii et see oli pikk teekond. Järgnes võrdleva kirjandusteaduse doktorantuur Turu Ülikoolis, mu suurima monograafia „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt“ ilmumine 2009 ja doktoritöö kaitsmine Turu Ülikoolis 2010. jaanuaris. See oli omamoodi kultuurisündmus Eesti- Soome vahelistes suhetes, sest Marie Underi mahuka eestikeelse! monograafia kaitsmine Turus soome keeles soomekeelses ülikoolis oli ajaloos esmakordne. Marie Underi puhul huvitas mind eelkõige tema loomingu tähendus ja selle dramaatiline muutumine terve 20. sajandi jooksul, mil ta mõjutas nii keskse loojana meie kirjandust ja kultuuri.

Nüüd olen kümmekond viimast aastat tegelenud Ivar Ivaski ja Juhan Viidingu biograafiate uurimisega. Miks just neid mehi? Juba Underi-uurimuses on mul mahukas peatükk Ivar Ivaskist, kes oli Underi jaoks oluline kirjasõber ja inspireerija ta eksiilielus. Pärast teose ilmumist palus mu hea sõber Ivar Ivaski lesk Astrid Ivask, silmapaistev läti luuletaja, et ehk kaaluksin ka Ivari eluloo kirjutamist. Pärast nõupidamist Jüri Talveti jt Ivaski loomingu tundjatega sain neilt julgustust, aimamata, kui mahuka üleilmse tippkirjanike kirjavahetuste võrguga pean hakkama tegelema ja neid üle ilma taga otsima. Sestap on see võtnud aastaid aega. Aga Ivask oli meie kirjanduse maailmamees, haruldane kolmkeelne luuletaja (saksa, eesti, inglise) ja kunstnik, kes väärib kindlasti biograafiat.

Juhan Viidingut oli mul au tunda väga lähedalt, sest ta oli minu esimese abikaasa Rein Ruutsoo lapsepõlvesõber, suhtlesime tihedalt perekondlikult paarkümmend aastat. Jüri Üdi/Juhan Viidingu luule ja kogu tema mitmekülgse geniaalse ande tähendus kasvab ju ajas, kuid tema eluloo traagiline lõpp muutis omakorda kõige tähendust. See on suur küsimärkidega lünk meie kultuuriloos, mis tuleb täita. Tunnen endal põlvkondlikku kohustust ka see elulugu lõpuni kirjutada.

Kõigilt neilt autoritelt, kelle elu ja loomingut olen süvitsi uurinud (põgusamalt mitmeid teisi eesti luuletajaid), on kindlasti midagi minusse jäänud.

On olnud üllatusi ja pettumusi, leidmisrõõmu ja põnevust, vaimustust ja imetlust. Vahel tunnen end nagu detektiiv, kes püüab leida kusagil maailma raamatukogudes või arhiivides peituvat salapärast kirjavahetust või mõista inimkäitumise sügavamaid motiive ning põhjusi.

See kõik on rikastav ja huvitav, ega ma muidu ei tegeleks ju aastakümnete kaupa sellise hobiga, mis mulle kunagi mitte mingit tulu ei too. Leiba olen ju eluaeg teeninud hoopis ajakirjanikuna Eestis, Soomes ja USAs.

MLM: Mitmes intervjuus olete välja toonud, et väikestes riikides, nt nagu Soome ja Eesti, on ühiskond oluliselt suletum. Inimesed ei tunne end üldse nii oodatu ja vastuvõetuna kui nt USA-s. Kuidas seda parandada?

SK: Eks ikka meie raske ja keeruline ajalugu on meisse sisendanud, meis kujundanud selle esmase enesekaitse instinkti, et võõrasse libahunti suhtume võõristavalt, sest meil on olnud võõrastega niivõrd rängad kogemused. Meie suletuse ja umbusu põhjused on mõistetavad ja seletatavad, aga nüüd, kus oleme väga vabad, võibolla väliselt vabamad kui me kunagi varem oleme olnud kogu oma pika ajaloo jooksul, võiksime end ka sisemiselt pisut vabamalt tunda. Ehk ei peaks mingi korporatsiooni või seltsi liikmeks astumiseks olema vaja mitut soovitajat või tundma esivanemaid viis põlve tagasi? Miks peakski üldse olema nii hirmus kinniselt korporatiivne, kui teame, et värske veri võib olla tervendav ja vabastav?

Samas on eesti kultuur olnud ju ikka väga avatud, sulatanud endasse ning kohandanud mõjusid nii idast kui läänest, alates laensõnade rikkalikust paletist ja lõpetades kunstivoolude ja kirjandusrühmituste vastukajadega. Meil on üks Euroopa rikkamaid tõlkekirjanduse traditsioone, kõrge tõlkekultuur. Kultuuris tähendaks täielik suletus soojussurma. Seda ohtu pole meil olnud ka mitte hullematel aegadel, meie vaim on ikka suutnud lennata vabalt üle riigipiiride ja läbi vanglatrellide.

MLM: Mis on teile hargmaisena täna kõige suurem väljakutse?

SK: Olen niiöelda kahte lehte elanud ligi poole oma elust, 1990. aastatel sõitsin pea iga nädal Soome ja Eesti vahet, mul oli toona kaks kodu, üks Turus ja teine Tallinnas. Ma ei tundnud siis, et oleksin Eestist ära, sest sain siin käia nii sageli.

Aga nüüd olen abielu tõttu ligi 20 aastat elanud Eesti ja USA vahel lennates. Vahemaa pikkus on üks väljakutse, sest elada teisel kontinendil tähendab väga kalleid lennupileteid, mida saan endale vabakutselisena lubada vaid kord aastas. Seoses pandeemia ja suure kolimisega Lõuna-Dakotast Floridasse ei saanud ma esmakordselt elus neli aastat järjest Eestisse ja see oli küll talumatu. Tundsin end 2020-2024 tõelise pagulasena, sundmaisena, mitte hargmaisena, nii väga tahtsin Eestisse, kus on mu arhiivid, mu töö, mu perekond – poeg ja pojapoeg, sõbrad, aga ma ei saanud siia tulla objektiivsetel asjaoludel. Nii pikalt Eestist eemal olles kasvab igatsus vahel lausa hingevaluks, tahaks nutta ja siis nutangi.

Muidugi on Eesti-igatsuse vastu mitu rohtu – tänumeel nende lähisõprade vastu, kes on jaksanud tihti sidet pidada, kirjutada ja helistada; Eesti lehtede ja ajakirjade lugemine, igapäevane Eesti raadio ja telesaadete vaatamine; teiste väliseestlastega suhtlemine, väliseesti organisatsioonide töös osalemine. Kanadas toimiv Kotkajärve Metsaülikool, kus olen 13 aastat õpetanud eesti kirjandust ja keelt, on olnud heaks Eestiigatsuse leevendajaks, sest Torontos ja Muskokas ongi teine väike, tore ja tegus Eesti ühiskond. Alates 2018 olen olnud valitud Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatusse ja tegutsenud Üleilmse Eesti Kesknõukogu töös USA eestlaste esindajana. See kõik ühendab ja teenib ju meie ühist Suurt Eesti Asja.

Eesti on suur ja eestlus on üleilmne.

Aga Eesti kui sünnimaa, kodumaa, mesilastaru on ikka vaid siin, see üks ja ainus. Armas.

MLM: Ütlete enda kohta parandamatu optimist. Kas optimistlik meel on inimesele pigem kaasa antud või ka treenitav?

SK: Võib olla nii seda kui teist. Meie väike pere Viljandis – isa Herman, ema Lilli ja kaks tütart Sirje ja Ülle – oli alati tegus, me polnud jõukad. Kes üldse oli Eestis jõukas 1950.-1960. aastatel? Aga kui ei saanud ühtmoodi, siis sai teistmoodi ja kuidagi ikka saadi hakkama. Nii et optimism või õigemini tegutsemistahe oli ehk tõesti mulle sünniga kaasa antud: alla ei anta, raskustest saab alati üle, iga asja vastu on rohi olemas, kui mitte täna ja siin, siis homme ja seal, teisal või teisel viisil.

Ja küllap see optimism on treenitav ka – psühholoogid ja psühhiaatrid ju selleks ongi, et aidata inimesel masendusest ja lootusetust seisust üle saada, august välja tulla. Aga oma tahe peab ikka ka olema. Saatus andis mulle ühe abielu, mis lõppes paraku 2003 abikaasa surmaga depressiooni ja alkoholismi tõttu. Ei mina ega parimad kliinikud Eestis ega Soomes ei suutnud seda inimest kahjuks aidata, kui tal endal enam tahet elada polnud. Ainult tema ise saanuks end aidata.

Elutahet peab olema.

Elu on suurim ime, suurim kingitus, mis meile siin ilmas on antud.