Minu ema, õde Ene ja mina veetsime peaaegu iga suve maal onu Ärni Tasuja talus, Ahja külas Tartumaal. Mäletan hästi, kui augusti lõpul 1944 – kool ei olnud veel alanud, pidin minema kolmandasse klassi – ühel hommikul kuulsime kahuriplahvatusi.
Palusime onu, et ta viiks meid Tartusse, kus me elasime, aga kui saabusime peateele, nägime talumehi hobuste ja vankritega täis moona, lapsed ja naised otsas. Mõnel siga kastis, mõnel lambad ja lehmad köiega seotud vankri külge. Onu viis meid Ahja mõisa ja ütles, et edasi ei saa enam minna, ei tea, kas saab tagasi.
Siis istusime Ahja mõisa kraavis, mis edasi teha? Tartu oli 30 km eemal. Järsku ilmus kusagilt lahtine saksa sõja väe veoauto. Emal oli kaasavõetud ühes vanas, kummi ja portselankorgiga eesti õllepudelis puskarit, mida onu Ärni oma sigalas “pruulis”. Ema oli pudelisse lisanud köömneid, vist maitse või lõhna jaoks.
Ema kargas kraavist üles ja lehvitas pudelit. Auto jäi seisma ja juht tuli välja. Ema andis pudeli juhile ja küsis saksa keeles, kas ta saaks meid kaasa võtta. Autojuht tegi pudeli korgi lahti ja nuusutas ja ütles meile, et hüpaku peale ja koputage katusele, kui tahate maha tulla. Elasime Jaama tänaval ja auto peatus just meie maja ees. Palju hiljem sain teada, et saksa sõdurid peatusid Ahja koolimajas. Isa sai kusagilt jalgratta, meil seda ei olnud ja ta oli valmis meile järele tulema. Läks paar päeva, kui ema ja isa said kokku pakkida esemed, mida kaasa võtta. Emal oli aga juba varem valmis tehtud rukkileiva viilud praetuna, et nad kauem seisaksid. Mina mäletan, et terve kartulikott oli neid täis, aga kindlasti nii palju neid ei olnud. Ja siis isa viis meid raudteejaama ja saatis meid Keilasse, ta oli politseinik ja pidi veel Tartusse jääma.
Varem olla kokkulepe tehtud politseinike ja nende pereliikmete seas, et kui tuleb evakueerimine, siis me kohtume Keilas ning üks laev tuleb ja viib meid Soome. Isa jõudis meie juurde paar nädalat hiljem ja nüüd me ootasime seda laeva, mis kunagi ei tulnud.
21. septembri hommikul olid kusagilt saadud veoautod ning kolonn kraami täis ja rahvas nende otsas, sõitsime Tallinna sadama poole. Tallinnasse jõudes olid partisanid juba väljas ja tulistasid meid keldriakendest. Nad aga kohe neutraliseeriti, kuna politseinikel olid relvad kaasas. Keegi vist haavata ei saanud. Ja siis tuli kamp purjus kaabakaid, kes tahtsid autod meie käest ära võtta. Ka need aeti laiali. Sadamasse jõudes hakkas peale kole patareide tulistamine. Niisugust kära ma pole kunagi kuulnud. Ene ja mina peitsime ennast auto ratta taha ja karjusime hirmust. Nimelt üks vene luure lennuk oli tulnud sadamale liiga lähedale, kas ta alla lasti, seda ma ei tea.
Sadamas oli kolm sõja transporti ja üks laatsaretilaev “Moero”. Valisime kõige lähemal oleva RO-9 laeva. Tänu minu ema heale saksa keele oskusele, meil mingit probleeme ei olnud, et peale saada. Laev oli aga muidugi juba täitsa täis, nii sõdureid kui põgenikke. Magamiskohti enam ei olnud, sõdurid mõne armukesega olid juba voodis teki all. Saime pardale koha, kus sai vähemalt sirutada. Ja sinna jäime kaheks ööks ja üheks päevaks .Oli juba pime, kui laevad hakkasid liikuma. Sõit pidi minema mööda Läänemerd otse alla. Meie kapten tüüris aga meie laeva Rootsi vetesse. Nagu teate, “Moero” ja veel üks laev läksid põhja, kui vene lennuk lasi välja torpeedod. Paljud said surma, aga oli ka päästetuid tänu saksa sõjalaeva “Laplandi” päästmisele. See laev vist tuli Paldiskist.
Nagu mäletate, vene tankid olid juba Tallinnas 22. septembril. Järgmine päev oli väga ilus ja vaikne, mäletan, nagu oleks meri olnud sile nagu peegel. Grupp mehi veetis aega kaartide mängimisega, keegi oli kaardid kaasa võtnud, keegi mängis suupilli, mõned naised ümisesid kaasa. Muidu oli vaikus. Õhtupoole nägime horisondil laeva, mis kiiresti meie poole liikus. Ootasime jälle patareide tulistamist, mida aga ei tulnud. Teadsime nüüd, et see ei ole vene laev. Tuli välja et oli Rootsi rannakaitselaev, mis meid “lahkelt” Rootsi vetest välja saatis.
Järgmine päev olime Danzigis. Sadam oli täis laevu, mis olid sinna jõudnud varem. Paistis, et nad enam teist korda põgenikele järele ei lähe. Olime paar päeva koonduslaagris, barakkides, täis täisid. Varem olla seal hoitud vene sõjavange. Ja siis rongiga Berliini eeslinna Schönausse, Bugenhagen Strasse suurde koolimajja, kus olid klassid tühjaks tehtud ja kolmekordsed voodid sisse toodud.
Mehed ja vanemad poisid pandi kohe tänavaid puhastama peale pommitamist, aga varsti nad mobiliseeriti saksa sõjaväkke, ka minu isa ühe silmaga. Ta sai raskelt haavata, kui Eesti Politsei pataljon oli Venemaal 1942. aastal rinde taga partisane püüdmas ja üks miin plahvatas. Pärast lühikest õppust viidi nad üle Alfons Rebase Eesti Diviisi.
Ema tegi tõlkimistööd, peamiselt dokumendid, ilma tasuta või kompensatsioonita, kellelgi ei olnud Saksa raha ja okupatsioonimargad olid väärtusetud. Natuke raha sai ta, kui isa oli juba sõjaväes, nii et me saime rongipiletid osta, kui jälle põgenesime.
Berliinis elasime, kuni jälle ühel hommikul kuulsime kahurite müristamist. Liitlaste ülemus kindral Eisenhower oli andnud “ohjad“ kindral Žukovile, et mine ja võta Berliin. See oli Stalinile suur au vallutada Saksamaa pealinn. Jälle tuli venelaste eest põgeneda, seekord ilma isata.
Ema leidis isa Punase Risti kaudu, kui elasime juba põgenikelaagris, Schleswigis inglise tsoonis. Ta oli ameerika sõjavangide laagris ameerika tsoonis.
Lugesin ema päevikust, et isa vabastati vangilaagrist 9. novembril 1946 ja jõudis meie juurde Schleswigi 23. novembril.
Selline oli meie “minna ei taha, kuid jääda ei saa” seiklus.
Leo Viru
