– Eesti on Euroopa Liidus üks väheseid riike, kellel on piir Venemaaga ikka veel süüdimatult valla.
– Isegi liberaalses Rootsis ei tuleks selline riigikeele mõnitamine kõne alla nagu Eesti koolides.
– Olukord on enam kui tõsine, sest paljude rahvus-kaaslasete kannatus on katkemas.
Eestlastel näib olevat omal maal peremeheks olemisest villand. Mis vahe on venestamisel ja venestumisel, küsib ajaloolane Andres Kraas (Isamaa) oma Postimehe arvamus-artiklis.
Kes ei oleks viimasel ajal kuulnud kaasteeliste kurtmisi, et ükskõik kuhu lähed, igalt poolt kostub ainult vene vadin, olgu see siis tänaval, pargis, poes, bussis, kinos, jõusaalis, spaas või kus iga-nes mujal. Tallinnas, Harju-maal ja Ida-Virumaal on eesti keel muutunud juba harulduseks. Neis paigus ei saa tihtilugu maakeelega avalikus ruumis enam hak-kama, sest suur osa teenindajaid ei valda riigikeelt. Kuna tegemist on juba pikaajalise nähtusega, siis on kuuldused venekeelsest Eesti Vaba-riigist laialt levinud ka piiri taha.
Eestlase emakeel on vene keel?
Läinud aastal kogesin seda Egiptuses, kus Eestis tegutsev turismifirma pakkus kohapeal Eesti turistidele teenuseid ainult vene keeles. Enam-vähem samasugune on olukord ka Türgis jt päikesepuhkuste sihtkohta-des. Paraku arvab ka enamik Muhamedidest ja Mustafa-dest, et eestlaste emakeeleks on vene keel.
Sain sellele kinnitust ühes viietärnihotellis, kus minuga senini ainult inglise keeles suhelnud peaadministraator läks oma austuse avaldamise märgiks üle vene keelele. Minu pahameelt märgates küsis ta ilmsüütult, et miks mulle ei meeldi, kui mind minu oma riigikeeles kõnetatakse.
Nimelt väitis see ametnik, et oli hiljuti käinud Tallinnas venekeelsel ametikoolitusel ja talle jäi mulje, et Eestis räägivadki kõik ainult vene keelt, ning ta polnud oma Eestis viibimise ajal eesti keelt mitte kordagi kusagil kuulnud!
Veelgi masendavamaks kujunes minu vestlus ühe intelligentse vene härrasmehega Helsingi-Tallinna laeval, kes sõitis Soomest Eestisse oma tuttavatele kül-la. Ta rõhutas, et lahkus Venemaalt, kuna ei suutnud taluda Putini režiimi ning tal oli elamiseks valida Eesti ja Soome vahel.
Vaatamata sellele, et talle Tallinn palju rohkem meel-dis, eelistas ta siiski põhjanaabreid, sest Eesti meenutavat liialt Venemaad, ja seda nii keelelt kui meelelt. Ta ei suutnud ära imestada, et meil lastakse vene keelel nagu vähkkasvajal vabalt vohada. Tema arvates kätkeb see endas tohutut julgeolekuriski ja talle jäi arusaamatuks, kuidas Eesti riik sel silmagi pilgutamata juhtuda laseb.
Usun, et samale küsimusele otsivad vastust paljud, eriti need, kes bussi, laeva või lennukiga Eestisse on sõitnud. Valdavalt on need sõiduriistad paksult venelasi täis ja kui tegemist on Euroopa Liidu siseliiniga, siis valgub kogu see inimmass segamatult, ilma piiri-kontrolli läbimata, mööda Eestimaad laiali.
Reeglina pole tegemist mitte koduvenelaste, vaid nende suguvendade-õdedega, kusagilt kaugematest kraidest, keda nii riietusstiili kui kõnepruugi järgi on võimalik ära tunda. Selliseid uus-sisserändajaid kohtab Eestis pea igal sammul, mh ka jõusaalides, mis on täis vene keelt kõnelevaid turs-keid «kappe», kellest enamik silmnähtavalt ei kuulu meie kultuuriruumi. Käin ise re-gulaarselt trennis ning tean, millest räägin ja mida selline sotsialistlik internatsiona-lism endaga kaasa võib tuua!
Eesti on Euroopa Liidus üks väheseid riike, kellel on piir Venemaaga ikka veel süüdimatult valla. Ei loe isegi see, et Vene pool Narva silla remondi ettekäändel sõidukitele sulges ja jõe pealt Eesti piiripoid häbematult ärastas. Ikka liputame saba ja laseme venelastel läbi Eesti Venemaa vahet saalida ning Narva Vene kodanikel segamatult Ivan-gorodis tööl ja odava käraka järel käia. Jääb arusaamatuks, miks peab Eesti riik tagama Venemaa kodanikele Narvas elamise ja sealt Venemaale töölkäimise. Kas ei oleks märksa lihtsam ja ohutum, kui nad elaksid ja töötaksid oma kodumaal?
Venemaa ja tema koda-nikkonna ees lömitamine lööb Eesti päevapoliitikas, eriti sotside omas, välja igal sammul. Keeleseadust eira-tes on vene keel meie rahvusriigis siiani pea igas elu valdkonnas paralleelselt kasutusel – riigi- ja kohalikes omavalitsustes, nende kodulehtedel, hariduses, kultuuris, meedias, telefoniteenustes, kaubanduslikes teadaannetes, kinode sub-tiitrites jne, jne…
Eesti riik on olnud taas vaba 33 aastat, kuid pole ikka veel suutnud lõplikult ajaloo prügikasti heita tuhandeid eestlasi mõrvanud kuritegeliku režiimi sümboolikat, monumente ega tänavanimesid. Desoveti-seerimisele vastu punnimine, sh riigikeele ignoreerimine, on kestnud mõnede erakondade, poliitikute ning nn eestimaalaste seas kogu iseseis-vusaja ja see kestab jätkuvalt edasi. Sõja tingimustes ei suuda või ei taha riik peatada isegi agressorriigi kodanike valimisõigust ja neil lastakse riigikeelt oskamata rahu-meeli jätkata koolis laste õpetamist.
Enamikes vabades ja demokraatlikes riikides, nende seas ka liberaalses Rootsis, ei tuleks selline riigikeele staatuse mõnitamine kõne allagi. Nendes maades muulased mitte ai-nult ei oska vabalt riigikeelt, vaid suhtlevad selles pidevalt ka omavahel. Eestis tuleks selleni jõudmiseks lõpetada päevapealt umbkeelsetele igasuguste järeleandmiste tegemine ning asuda täitma juba 2008. aastast riigikeele kasutamisele kehtestatud nõudeid.
Need, kellele eesti keel on vastukarva ning kes soovivad haridust omandada mõnes muus keeles, võivad alati kolida sinna, kus see on võimalik. Eesti maksumaksja ei pea mitmekeelse hari-dussüsteemi tõlkekulusid omast taskust kinni plekkima. Kui tahame, et meie rahvus ja kultuur ka edaspidi olemas oleks, siis peame omas kodus käituma peremeestena, mitte allüürnikena. Eesti riik ei pea oma asjade otsustamisel ühegi võõrriigi kodaniku käest lu-ba küsima. Enesest mõistetavalt tuleb muulastele tagada kõik inimõigused, kuid mitte poliitilised õigused. Kui «külalistele» meie juu-res ei meeldi, siis võivad nad vabalt iga kell koju tagasi minna ja meie peame neid sellest võimalusest ausasti ette teavitama.
Eesti kaootilist immigratsioonipoliitikat silmas pida-des tuleks Maarjamaal kõi-gepealt teha põhjalik inventuur, et selgust saada, miks, kui palju ja keda me oma kodus võõrustame. Peale selguse saamist aga tuleb üheselt öelda hüvasti kõigile neile, kel Maarjamaale asja ei ole. On täiesti absurdne, et Eestis lubatakse kolmandate riikide kodanikel, sh ka ukrainlastel, elada siin ajuti-selt niisama lihtsalt, ilma igasugust kaitset või varjupaika taotlemata.
Kindlasti tuleks ükshaaval üle vaadata ka kõigi siin elavate Venemaa kodanike ja kodakondsuseta isikute ela-misload ja lõpetada ilma tungiva põhjuseta nende auto-maatne pikendamine. Vasta-sel korral pole kaitsekulutuste tõstmisel varsti enam mõtet, sest need, kelle eest me ennast kaitsta üritame, on juba ammu riigis sees, mõ-ned koguni koos oma järeltulijatega juba okupatsiooniajast saati!
Kas tõesti on nõukaaegne ajupesu lõpuks oma eesmärgi täitnud ja venestamisest saanud venestumine? Kui enne käisid marionettpo-liitikud Moskvas alandlikult heakskiitu lunimas, siis nüüd lömitatakse Eestis elavate Vene kodanike ees. Pole oluline, kas selle eesmärgiks on Kremli-meelsuse põlistamine või kohalikel valimistel venelaste häälte noolimine, igal juhul on selge, et moo-naka-mentaliteedi jätkudes oleme varem või hiljem jälle kellegi pärisorjad.
Lisaks rahvuslike aadete reetmisele on praegune valitsus suutnud vee peale tõmmata ka ettevõtluse arengule ja inimeste toimetulekule. Majanduslangus ja inflatsiooni kasv ning toetuste kärpimine ja maksutõusud on saanud langeva iibega Eestis märksõnadeks, täpselt samuti nagu venestumine ning Moskva-sõbralike mi-nistrite ametisse nimetami-ne! Selle tulemusel on rahva usaldus riigi vastu langenud madalamale kui kunagi va-rem iseseisvuse taastamise järel.
Kannatus on katkemas
Olukord on enam kui tõsine, sest paljude rahvus-kaaslasete kannatus on kat-kemas ja osa neist plaanitseb Eestist lahkuda, nende hulgas ka terve hulk tuntud tegelasi. Kinnisvaraportaa-lides on massiliselt kodude müügikuulutusi, mille oma-nikud on otsustanud Eesti tolmu jalgadelt ära pühkida, et kusagil mujal uut ja paremat elu alustada. Kuna te-gutsen ühte otsapidi endiselt ka kinnisvaras, siis valdan teemat ja võin eeltoodut kinnitada.
Statistikaameti numbritest jääb ekslik mulje, nagu po-leks muretsemiseks mingit põhjust, sest Eestisse tuleb inimesi rohkem sisse, kui siit välja rändab. Tegelikkuses aga jäetakse rõhutamata, et sisserändajate hulgas on valdav osa pärit endistest NSVLi liiduvabariikidest, keda peale nõukaaegse mentaliteedi ühendab ka vene keele valdamine. Väljarän-dajad aga on enamasti eestlased, kel on valitsuse näkku sülitamisest villand saanud ja kes elu jätkusuutlikkusse Eestis usu on kaotanud.
Paadunud optimistina ta-haksin uskuda happy end’i. Kuid valitsuse puhul, kes lähtub põhimõttest: «Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi», saabub õnnelik lõpp pigem armastuses kui Eesti poliitilises konnatiigis. Sestap meenubki üha kirkamalt 1992. a. rii-gikogu valimiste loosung, mis nõudis platsi puhtaks löömist. Kui riigivalitsemine jätkub samas vaimus, siis saabki seesama lausung ole-ma järgmistel valimistel populaarsem kui kunagi va-rem. Seda muidugi ainult eeldusel, et Eesti riik senimaani ikka jalul püsib!
Andres Kraas, ajaloolane
