Sa kandideerid tänavu esmakordselt Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esinduskogusse. Palun tutvusta end pisut lähemalt, kes ja miks?
Olen Tartu ülikooli doktorikraadiga kirjandus- ja kultuuriteadlane. Uurin eesti, aga ka võrdlevalt eesti, läti ja leedu kultuuri. Alates 2000. aastast olen oma elu ja tööd jaganud USA ja Eesti vahel, õpetan Ohio Riigiülikoolis (Ohio State University’s) erinevaid kirjanduskursusi, kus põhifookuses on Ida-Euroopa kirjandus ja kultuur.
Olen kirjutanud mitmeid teaduslikke uurimusi, 2021. aastal oli mul au saada oma viimase nelja aasta teadustöö eest Eesti vabariigi teaduspreemia. Olen avaldanud lasteraamatuid ja kaks romaani. Mu värskeim raamat on romaan „Tere, Aleksander“ (2021), mille peategelane, 95-aastane Iia, teeb 2066. aastal oma elust kokkuvõtteid. See on ökoloogiline utoopia, arenguromaan ja armastusromaan – võib ka öelda, et see on kõnelus, jutuajamine lapselapselaps Aleksandriga. „Tere, Aleksander“ sai hiljaaegu Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia, peatükk romaanist on tõlkimisel soome keelde.
Eestlasena on mul suur rõõm sellest, et peamiselt USAs üles kasvades on mu kolm last õppinud Eestit hoidma ja armastama.
Kellena Sa ennast tunned, kas eestlase või ameeriklasena või mõlemat või veel midagi muud?
Tunnen ennast eestlasena. Tõsi, mulle meeldib ka nimetus „trans-Atlantic scholar“, millega mind mõned aastad tagasi ristiti.
Mis Sind seob Eestiga ja eestlusega? Milles eestlus Sinu jaoks väljendub?
Eestiga sidemeid on mul palju – maa, keel, pere, sõbrad, ilukirjandus, muusika, toidud. Kõige rohkem ehk maa, omad lemmikpaigad. Neid on üle Eesti palju.
Hetkel seob kõige enam see, et mu poeg kolis tagasi Eestisse, küberturvalisust õppima. Nüüd kibelen kogu aeg Eestisse!
Kust Sa saad Eesti uudiseid? Milliseid kanaleid ja valdkondi jälgid Eesti meedias?
Eesti uudiseid jälgin err.ee kaudu, aga hoian pilgu peal ka Eesti päevalehtedel. „Sirpi“ loen alati huviga, ERRis hoian alati silma peal ka Novaatori teadusuudistel. Vahel õhtul peale tööd kuulan köögis söögivalmistamise kõrvale igapäevast uudistesaadet Aktuaalne Kaamera. Samas on ERR-i varasalvedes ka palju muud põnevat, mida sageli uudistele eelistan, näiteks kuulasin mõni aeg tagasi – ikka muu toimetamise kõrvale – pikka raadiosaadete sarja Arvo Pärdist, kus kõnelesid peale Pärdi enda ka kümned Pärdiga kokkupuutunud inimesed. Sealt sai kuulda palju huvitavat nii Arvo Pärdi kui tema aja kohta.
Kirjelda palun üht oma kõige meeldejäävamat, mõjusamat Eesti-elamust. Või ka mitut, kui üht on raske valida.
Eesti peale mõeldes tuleb sageli silme ette ujumine Saaremaa põhjarannikul, suvekodulähedases rannas, kus liivariba on pea olematu ja männimets algab kohe peale kitsast kivi- ja adruriba. Kui sealt siis õhtul merel ujuda, siis merel on veel valgust, kaldal aga paistab tume männimüür, rahulik, inimtühi. Tõsi, kesksuvel sellist pilti ei näe, siis on mere ääres iga nuka taga uus telkijate seltskond. Aga sedagi on tore merelt jälgida, kui kaugel kalda ääres siin ja seal mõni laps tasapisi vette sulistama suundub. Üksildaste õhtute vaikus on siiski kõige erilisem kogemus.
Mida räägid tavaliselt Eesti kohta kõige sagedamini oma USA sõpradele või töökaaslastele?
Viimased paar aastat on jututeemad kahetsusväärselt üksluiseks muutnud – võrdleme Covidi-olukorda Eestis ja USAs, nüüd siis jagan igapäevalt teateid, kuidas abistame Ukraina põgenikke ja kuidas kogutakse abi Ukrainale. Uskumatult suur ja siiras on olnud eestlaste toetus Ukrainale, seda on teinud südame soojaks.
Kuidas tutvustad Eestit neile, kes sellest midagi ei tea? Või teavad vähe?
Erilise originaalsusega ma selles osas vaevalt hiilgan, nimetan seda, mida me kõik: ilus loodus, meri ja metsad ja saared, toimiv ühistransport, kuuluvus Euroopa Liitu, IT-valla edukus, head koolid, tasuta haridus- ja tervishoiusüsteem, pikk merepiir, põhjamaine identiteet.
Aga huvitav, et neid inimesi kohtan üha harvemini, kes Eestist üldse kuulnud pole. Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga teatakse Eestit oluliselt rohkem.
Mida igatsed kõige rohkem Eestile mõeldes? Mis on Sulle seal kõige armsam? Mis teeb kõige rohkem muret Eestis ja/või seoses Eestiga?
Igatsen merd ja jalutuskäike kõrgete mändide all. Igatsen kohvikuid. Igatsen rahulikku ajaveetmist sõpradega, kellega jagan sama kultuuritausta. Üheks viimaseks lemmikkohaks on Arvo Pärdi keskus Laulasmaal. Sinna viib metsa vahel tore rada, koht ise on rahulik isegi siis, kui enne kontserti inimestest tulvil. Sealse kohviku metsavaade lausa kutsub rahulikult istuma, raamat või kirjutusvahend käeulatuses.
Muret valmistavad kõige enam üleilmsed vaevad, mis ka Eestit puudutavad: rassism, võõraviha, kliimamuutuse tume tulevik. Neil päevil teeb südame raskeks, et Vene sõjamasin on käivitanud üleilmse kaitse- ja relvastuskulude järsu tõusu ajal, kui ülioluline oleks väga jõuliselt panustada kliimamuutuse aeglustamisse.
Kas ja kuidas oled kursis Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides tegevusega? Ajalooga?
Tean, et tegu on auväärse organisatsiooniga. Olen rõõmus, et ühe viimase saavutusena käivitus taas Visnapuu auhinna väljaandmine. Auhindu võiks olla rohkem, sest neid, kes väljaspool Eestit eestluse edendamise eest meelespidamist väärivad, on palju.
Mida sooviksid ennekõike ära teha, kui osutud valituks Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides esinduskogusse? Mis valdkonnas tegutsemine Sind huvitaks ERKÜ töös?
Mind huvitaks töö kultuurivallas ja keskkonnateemadel, samuti kodu- ja väliseestlaste ühised ettevõtmised.
Miks on oluline hoida eestlust ka väljaspool Eestit?
Aga kuidas siis teisiti?
Usutles Sirje Kiin, PhD
