Külmalaine ajal Chicagos. Foto: Jaan Karukäpp
Nagu lugeja ise teab, tabas USA keskosa hiljuti erakordne külmalaine. Annan sellest Rootsi lugejaile väikese ülevaate (artikkel on kirjutatud Rootsi Eesti Päevalehe tellimusel – toim). Kui võrrelda Stockholmi ja USA Kesk-Lääne osariike üksnes laiuskraadi alusel, s.t. +59º vs. +47º, siis võiks viimaseid kadestada nende arvatava sooja kliima pärast. On nad ju geograafiliselt Kesk-Prantsusmaa tasemel.
Tegelikkus on karmilt vastupidine. Euroopa on kuni põhja polaarjooneni (+67º) suhteliselt pehme kliimaga tänu Golfi hoovusele. USA keskosas seevastu valitseb mandrikliima nagu Venemaal ja Sise-Aasias – suved palavad ja kuivad, talved aga väga külmad, sest puuduvad mered, mis kliima äärmusi vähendaksid. Nii võib temperatuur osariikides nagu Minnesota ja mõlemad Dakotad langeda talvel -50ºC ligidale, ehkki kesksuvel ollakse üle +40ºC. Isegi lõuna pool, ütleme Iowa’s ja Illinois’s (koos suurlinna Chicagoga), on talv veel ränk, Iowas kuni -44ºC ja Illinois’s -38 ºC, lisaks ulatuslikud lumetormid. Kõik kokku võib seisund olla elukardetav. Eks sellega ole seal mõnevõrra harjutud, kuid sel talvel tabas USA keskosa külmalaine, mille põhjust tuleb sügavamalt otsida.
Juba jaanuari keskel ilmus ajalehtede ilmakaartidele suur, tumesinine (s.t. külm) laik, mis Kanadast üle USA keskosa üha kaugemale lõunasse liikus. Ja tõesti – kuu lõpul oli Chicagos keskpäeval veel vaid -25ºC. Põhja- Dakota ja Minnesota osariike ähvardas -34ºC, mis aga tugeva tuule tõttu tundus nagu -51ºC! Sellise temperatuuri juures on külmumine vähema kui minuti küsimus. Lisaks olid siin-seal rängad lumetormid. Ka USA idaosa kuni New Yorgini kannatas ebahariliku külma all. Meil New Jersey’s langes termomeeter 30. jaanuari varahommikul -18ºC juurde. Lund siin aga polnud. Muide, see on nii hea kui halb. Paks lumekate katusel aitab maja soojemana hoida, kuid hommikul tööle sõitjaid ootavad hanged maanteel. Nii et…
Rekordiline külmalaine, lisaks kohati tugev tuul, mõjutas kogu Kesk-Lääne elu laialdaselt. Mitmes osariigis deklareeriti hädaolukord, suleti ärid ja koolid. Isegi postisüsteem, mis igasuguse ilmaga on harjunud, suleti kuues osariigis, sest ülikülma õhu sissehingamine võib vigastada kirjakandjate kopsusid. Transpordisüsteem oli halvatud; umbes 2600 lendu üle kogu USA tühistati ja Chicagos katkes ka rongiühendus. Farmeritel oli tegemist, et oma karjasid külma eest kaitsta. Üks farmer Minnesotas süütas aasal suure lõkketule, et loomadele sooja pakkuda. Kohati oli raskusi maagaasi tagavaraga, sest nõudmine oli erakordselt suur. On ju gaas siin peamine majade kütteaine. Kui selle (või elektri) vool katkeb, on olukord tõsine, eriti vaestel ja kodutuil, kes kliima äärmuste all eriliselt kannatavad. Seekordne surmaohvrite arv piirdus õnneks (vist) tosinaga. Traagiline seegi.
Nüüd aga midagi ebaharilikku. Kesk-Lääne ekstreemse pakase ajal ulatus mööda Põhja-Ameerika mandri läänekallast soojem atmosfäärivöönd kaugele üles põhja, nii et temperatuur põhjanabal oli ligi 14 kraadi tavalisest kõrgem! Selle aluseks oli loodusnähtus nimega “Polar Vortex” (polaarkeeris). Nimelt ringlevad põhjanaba kohal kaks massiivset jääkülma õhuvoolu, üks umbes 10 km, teine aga umbes 50 km kõrgusel. Alumist tuntakse ingliskeelse nime all “jet stream”, sest samal kõrgusel lendavad reisilennukid. See pidev läänetuulte voog määrab atmosfääris kõrg- ja madalrõhu alade leviku, mis omakorda määrab meie igapäevase ilma. Teine, kõrgem stratosfääriline keeris ilmneb ainult
talvel. Mõlemad õhuvoolud eksisteerivad tänu suurele temperatuurivahele külma Arktika ja soojema parasvöötme vahel.
Lisateguriks kogu loos on kujunemas maakera üldine soojenemine, mis on oluliselt muutnud kliimat Arktikas. Kui viimase 50 aasta jooksul on keskmine globaalne temperatuur tõusnud kusagil 1ºC piirides, siis Arktika on soojenenud vähemalt kahekordselt. Põhjus on, et Põhja-Jäämere jääkatte vähenemine on kiirenev protsess – jää alt vabanev veepind ja maa absorbeerivad Päikese soojust üha enam. On selge, et atmosfääri soojusenergia kasv mõjutab aeglaselt, kuid kindlalt eelmainitud õhumasside stabiilsust. Jätan siin detailid kõrvale, kuid laias laastus on selge, et atmosfääri turbulentsus tõuseb. Ülalmainitud kahest suurest polaarkeerisest eralduvad väiksemad, mis võivad kaugel lõunasse tungida, samal ajal kui soojemad voolud ulatuvad Arktikasse. Seisame seega suuremate klimaatiliste muudatuste lävel.
On neid, kes globaalset soojenemist eitavad, nagu USA president Donald Trump, kelle arvates kliima soojenemine on “hiinlaste pettus”. Muidugi on sel alal palju üksikasju, mille üle teadlased vaidlevad, rääkimata “mehest tänaval”, kes temperatuuri üles-alla kõikumiste kohta ütleb, et näe, pole mingit kliima soojenemist! Siin aga ei tule unustada, et kliima soojenemine on statistiline mõiste. Kui arvutada temperatuuri lühiajaliste võnkumiste statistiline keskmine, siis ilmneb ikka, et Maakera temperatuur aastakümnetega pidevalt tõuseb.
Viimaks olgu selgitatud, et kliima soojenemine tähendab eelkõige energia kasvu Maakera atmosfääris. Sellest siis atmosfääri suurem rahutus, turbulentsus. Lihtne analoog: pange pott veega tulele ja vaadake, mis juhtub. Maakera skaalas tähendab see, et ehkki polaaralad jäävad ka tulevikus külmaks ja ekvaatorialad kuumaks, liiguvad erineva temperatuuriga õhumassid senisest üha energilisemalt ja ulatuslikumalt. Tagajärjeks on suuremad tormid, äärmuslikumad temperatuurid, senisest rahutum ja muutlikum loodus.
Raul Pettai
