Ahto Kaasik,
Hiite Maja sihtasutuse juhataja
Tantsu- ja laulupidu on taig, mis ühendab ja tervendab meie rahvast. Ja mida enam on ühiskonnas vastuolusid ja raskusi, seda enam on seda pidu vaja, kirjutab Ahto Kaasik ERR portaalis.
Nagu pika põua järel saabunud vihm elustab maa, nii kosutas äsjane noorte tantsu- ja laulupidu “Püha on maa” eestlaste ühistunnet ja juuri. Oli suur pidu, mis ülendas, ühendas ja tervendas.
Ma pole kunagi laulnud üheski kooris. Eelistan regilaulu ürgset ja magusat väge. Kuid laulu- ja tantsupidu ülendas mindki. Mis siin salata, pidin korduvalt liigutuspisaraid pühkima, kui sain osa peo ilust ja väest. Peolt saadu kannab veel kaua.
Tänutundega kõigi korraldajate ja osaliste ees tahan jagada mõnd mõtet, mille see pidu sünnitas. Peo nimi, samuti paljugi selle sisus, vormis ja kujunduses viitab põlisele, millele tahan tähelepanu juhtida. Muljed on värsked, kuid nendega seotud mõtteil on olnud aega settida aastakümneid.
Annipaelad linnapuudel
Lisaks peo nimele annavad järgmise vihje paelad, mida enne pidu hulgi punuti ja Tallinnas puie otsa riputati. Meie rahvas on nõnda ehti-nud vaid pühasid hiiepuid. Kas teadlikult või vaistlikult sooviti tuua paeltega hiietunnet peo ajaks ka pealinna. Ja paelad pole ainus viide hiie-pühadele. Eks ole ju kuna-giste hiiepidude vaimus seegi, et peame tantsu- ja laulupidusid vabas õhus isegi vihma ja äikest trotsides.
Uku püha
Tänavuse suurpeo nimeks oli “Püha on maa” (laulupeo kunstiline juht Pärt Uusberg), kuid selle üheks meeldejäävaks nimetajaks sai Mari Kalkuni vihmaloits “Sata-sata” ja võimas äike. Pühapäevase (püha päev on põline maakeelne nädalapäeva nimi) laulupeo ajal vallandunud äikesevihm nii pelutas kui ka ülendas. Aga see tuletas ka meelde, et see on Uku püha. 2. juuli on rahvakalendris heinamaarjapäev, mida on Virumaal nimetatud ka Uku pühaks. On teatud, et sel päeval tuleb püha pidada, muidu hävitab Uku maal heina ja vees kalavõrgud. Põllu ja kalavee pühitsemiseks on tavaks teha 1. juuli õhtul tuld ja pühitseda seda nagu jaanituld.
Uku-Ukko on läänemeresoomlaste taevajumal, kelle rohkete nimede seas on Taevaisa, Vanajumal, Kõu, Pikne, Vanemb ja hellitav äikene. Saaremaal nimeta-takse kõuehäält tänini juminaks ja selle algupäras võib tunda ära jumala hääle.
Seega oli tantsu- ja laulupeo aeg väga hästi valitud. See oli õige aeg pidutsemiseks, tantsimiseks ja laulmiseks nagu hiiepühadel muiste. Nõnda pole midagi imestada, et Uku oma pühal pidutsejaid külastas ja vihmaga õnnistas.
Koorilaul või regilaul?
Laulupeokultuuri innukas maaletooja Johann Voldemar Jannsen õhkab 1857. aastal ilusate saksa koorilaulude järele ja kaebab regilaulude jäledust:
“”Aido raido, ellad wennad,” “Külla neiud, norokessed ” ja, “Terre ella ämma eita” ja muud nende sarnatsed, nimmetakse ka lauluks, agga ei sanna pitkust, ei öiget wiit, ei arro egga otsa; sanna sealt, teine teält kokko pandud, nago paigatud torropil, ja se peab laul ollema? Jggal mehhel ommad sannad ja omma wiis, teine körristab ees, teine kagutab järrele, saggedast kolm nelli kord üht ainust sanna se peab laul ollema? Seddasuggust laulo woib körtsi ukse ees ja külla kige peäl kuulda; agga ta panneb körwad ugama ja aiab, nago suitso wing, pea wallutama.” (Perno Postimees ehk Näddalileht, 2.10.1857, lk 110)
Kahe tuhande aasta vanune regilaul pidi kadakasaksluse ees taanduma. Möödus enam kui sajand, enne kui helilooja Veljo Tormis meenutas eesti rahvale taas, et regilaul on meie muusikaline emakeel.
Vahepeal tõrjutud regilaul tuleb tagasi ja ilmutab üha enam end ka koorilaulus. Äsjasel laulupeol jagus regilaule kuuele häälerühmale, kel igal oli keskmiselt neljast laulust üks vanema rahvalaulu töötlus (puhkpillorkestritel “Kui mina hakkan…”, mudilaskooridel laulumäng “Me lähme rukist lõikama”, noormeestekooridel “Väinämöise tarkussõnad”, neidudekooridel “Kiigelaulude” tsükkel, lastekooridel Mari Kalkuni regilaulu vaimus kirjutatud “Sata-sata”, segakooridel “Küla kuuleb”). Ja lõpuks, regilaulu laadis oli ju ka peo kaunis unelaul, Silver Sepa “Mu rõõm on lõputu”.
Meil on põhjust olla uhke, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on kantud UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja ja lisaks ka inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Kuid laulurahvaks saime me ammu enne ja regilaule lauldes, ajal, kui (regi)lauldi tööd tehes, teel olles, paremat ilma ning õnne loitsides, lapsi magama pannes, pulmi, varrusid ja pühi pidades.
Seetõttu tuleb küsida Kristjan Jaak Petersoni ainetel: kas siis selle maa rahva regilaul ei või lauluväljakul taevani tõustes üles igavikku omale otsida?
Kauaaegne laulupeoline Helen Arusoo jagas minuga oma ülevaid laulupeomuljeid ja lisas: “Ma ei saa aru, miks ei võiks paar regilaulu olla laulupeol täiesti ilma töötluseta. Isegi ilma Tormiseta. Lihtsalt. Näiteks “Joosi, joosi üle mäe…”. See on ilusamaid noortelaule, mis räägib omale kaasa otsimisest.”
Koorilaulupidu laenati 19. sajandil saksa kultuuriruumist ja oli osa toonasest popkultuurist. Sarnaselt muude keele- ja kultuurilaenudega oleme aga teinud sellest tööriista oma rahva ühendamiseks ja hoidmiseks. Laenatud asjad ei määratle meid, määratleb see, kuidas ja milleks neid kasutame. Aegamisi on see laulupeotööriist läinud aina enam meie nägu. Usun, et laulupeo eestistamine ja maarahvastamine jätkub edaspidigi.
Ühislaulu vägi
Laulupeo tähtsust ei ole võimalik alahinnata. Ja ma ei räägi koorilaulu võimsast edendamisest, ei räägi ka rahvariiete tava kiiduväärsest edasikandmisest, vaid kõnelen millestki märksa põhilisemast. Räägin laulupeo mõjust ja võimust. Räägin argiaskeldustest ülendavast jumalikust ühendusest, mille pidu loob.
Võimalik, et ilma laulupidudeta oleks 1918. aastal jäänud Eesti riik loomata ja vabadussõda pidamata. Ilma laulupidudeta poleks ka ilmselt olnud kutset, tunnet ja tahet oma ühist riiki taastada. Toonaste öölaulupidude ja rahvaloitsude ühendav vägi tegi imet. Tunne ja vägi, mida tantsu- ja laulupidu (taas)loob on märksa põlisem, isegi ürgsem kui selle vorm.
Etenduskultuur, sh tantsimine ja laulmine pealtvaataja jaoks pole maarahva kultuurile omane. Teisalt, küllap on ka vanasti kõrvalseisjad nautinud tantsu haaravat voogu, laulu ja pillimängu kõla ja sõnumeid. See haarab ja lummab.
Tantsupeo kava koosnes taas valdavalt autoritantsudest. Kuid tantsukeel, milles seda esitati, oli äratuntavalt põlise moega ja meile omane. Tantsupeo üldlavastaja Agne Kurrikoff-Herman märkis peo järel antud usutluses, et meile omase ürgse tantsukeele hoidmine on olnud uute tantsude loomisel kindel taotlus. Miks see on tähtis? Sest oma mõtteid ja tundeid saab kõige paremini ja kõige sügavamalt väljendada ja jagada emakeeles, sh tantsu-emakeeles.
Lugedes meie vanu hiiepärimusi, samuti pärimusi eluringi tähtpäevade (pühad needki) tähistamisest, võib tõdeda, et laul ja tants pole pelgalt meelelahutus ja ajaviide, vaid eelkõige taig ja rituaal, mis on seotud pühade aegade, pühade paikade ning kõrgema väega.
Laul, tants ja (pilli)mäng kui sellised on ürgsete loodususuliste rahvaste ühine pärand. See on kandunud ilmselt läbi kümnete tuhandete aastate ja jõudnud meieni, sest sellel on mõju, mõnu ja otstarve. Tantsu, laulu ja (pilli)mängu kogemine rõõmustab, joovastab, ühendab ja ülendab. See taig aitab luua elumõnu, mille varal püsivad pered, kogukonnad ja rahvad. Läbi kogemise ühendavad need taiad meid kõrgemate vägedega, aga ka esivanemate ja järeltulijatega.
Rahvarõivas kui nõiarüü
Tänu tantsu- ja laulupidude tavale on rahvarõivad oma kaunis mitmekesisuses jõudnud meieni. Suurpidude väes on püsinud rahvarõivaste valmistamise tarkused ja oskused. Seetõttu ei pea me oma rahvarõivaid vaatama vaid muuseumides, vaid saame neid ka maitsta ning näha elavate inimeste seljas ja soovi korral kanda isegi.
Seto lauluema Sarve Õie on öelnud, et kui sa paned rahvarõiva üll, siis see muudab sinu olekut ja hoiakut. Saan vaid sellega nõustuda. Rahvarõivaisse kätketud põlvkondade tarkus ja ilumeel, neis väljenduvad iidsed nõiamärgid ja kirjad on osa kaitsvast, õnnistavad ja hoidvast nõiarüüst. Ja näib, et sel rõival on vägi äratada ka meie sügavam olemus. Sest kuidas muidu seletada, et rahvarõivaid kandvaid inimesi vaadates tunduvad nad palju ilusamad ja elusamad kui tavarõivais.
Noorte kõned loovad paremat Eestit
Lõppenud peo lavastuses, kujunduses ja korrastuses oli palju õnnestumisi. Jäi mulje, et vähemalt vaataja seisukohalt oli läbi mõeldud iga viimsem kui pisiasi. Kiitust väärib ka mõte korraldada peo puhul noorte kõnevõistlus. Välja valitud kõned kirjutajate endi esituses mõjusid noore põlvkonna väärtusi kirjeldava programmina.
Laulukava vahele pikitud kõnede viimaseks oli seatud Sundari Lüllmanni imekaunis sõnavõtt maa ja kodu pühadusest, mille ta lõpetas liigutava üleskutsega armastada oma minevikku, olevikku ja tulevikku.
Sündari alustas oma kõnet eesti keele seletava sõnaraamatu osundamisega. See tundus üks väheseid maitsevääratusi ja pettumusi sel peol. Ja selles polnud süüd noorel kõnelejal. Mingil põhjusel on sõnaraamatu koostaja valinud sõna püha esimeseks kolmeks tähenduseks kristlikust sõnavarast pärinevad näited. Meie oma ja põline püha tähendusruum on sõnaraamatus jäetud kõrvalisena tahaplaanile ja nii jäi see kahjuks ka noore inimese kõnes.
Meie püha
Mis siis läks valesti? Läänemeresoome algupära sõna “püha” on eesti oma rahvakultuuri üks läbivaid mõisteid. Meie maastikul korduvad kindla ja tiheda mustrina looduslikud pühapaigad – hiied, pühad järved, jõed, lätted, mäed, kivid, metsad ja puud.
Rahvakultuuri uurija Mall Hiiemäe on öelnud, et hiied on osa eestlaste kodutundest. Ja tõepoolest, põliseid looduslikke (samas mittekristlikke) pühapaiku leidub kõikjal, kus meie esivanemad on varasemalt elanud ja töötanud. Sõnu “hiis” ja “püha” võib pidada maakeeles vaat et sünonüümiks. Eesti kaardilt vaatavad vastu Pühajärved, Pühajõed, Pühalaiud jms. Pole juhus, et looduslikud pühapaigad on meie vanimad looduskaitsealad, kus elu pühadust on hoitud mäletamata aegadest peale.
Samuti hoiab püha eluhoidva lõimena meie ajamaastikku. Meie rahvakalender on põliselt looduskalender, mille pühad päevad ja ajad korduvad koos looduse ringkäiguga aastast aastasse. Mitmedki pühad muudavad korraks pühaks ja puutumatuks ka kogu maa ja sellel asuva elu. Nii on meie rahvakalender maa pühitsemise meelespea ja käsiraamat.
Nõnda siis, kõneldes meie maa pühadusest, ei ole meil vähimatki põhjust laenata võõrsilt tulnud usundite mõtteid. Meie oma põline keel ja meel on põhjatult rikas.
Tantsu- ja laulupeo lätted
Pühapaikade uurijana pean tõdema, et pühad paigad ja pühad ajad on lätteks meie oma põlisele tantsu- ja laulupidude tavale. Koorijuht ja toonane kultuuriminister Laine Jänes (Randjärv) kõneles juba 2009. aastal Tartus Hiie väe tunnustamissündmusel, et eesti pidulike rahvariiete, laulude ja tantsude tava kuulub algupäraselt just hiiepaikadesse.
Rohked pärimused kõnelevad, kuidas esivanemad on kogunenud neljapäevaõhtuti ja pühade ajal, hiljem ka laupäeval ja pühapäeval hiiepaikadesse laulma ja tantsima. Kõige enam on olnud külade hiisi ja külade ühiseid pühasid.
Pärimused mäletavad ka kihelkondlikke hiiepühi, kuhu kogunes palvetama, laulma ja tantsima tuhandeid inimesi. Näiteks Helme hiide kogunes üle kihelkonna tuhandeid inimesi viimati 1943. a. kevadpühal. Meie kõige kauem püsinud kogukondlik hiiepüha on aga jaanituli. Kuni 20. sajandi keskpaigani peeti jaani- jm tulesid kümnetes hiiepaikades. Veel elab memmesid ja taate, kes oma nooruses on käinud hiietantsudel, mis on nüüdsete tantsu- ja laulupidude omamaiseks juureks.
Ei vaidle üldse vastu, et inimestel, rahvastel ja usunditel on erinevaid pühadusi. Erinevaid lätteid on ka tantsudel, lauludel ja pidudel. Oluline on vaid see, kellena me end määratleme ja kes soovime olla. Erinev võib olla ka pühaduse tunnetus ja mõõt. Meie põliste pühade lahutamatuks osaks on ülendav ja ühendav rõõm, mille süütab lauludest helisev rind ja tantsu löövad jalad.
Mesilane rahvusloomaks
“Ta lendab mesipuu poole”. Ma ei oska seletada, miks see laul nii paljusid puudutab. Küll aga võib tunda, et meile meeldib ja meil on väga vaja tunda end ühtse ja tugeva mesilasperena, mis annab meie olemisele turvatunde, sügavama mõtte ja eesmärgi. Nii sobiks kartmatu hundi kõrval meie rahvusloomaks ka töökas, vapper ja oma perega ühte hoidev mesilane.
Rongkäik – oma ja võõras, ikka oma
Paljud meist mäletavad Nõukogude ajast kohustuslikke ja sama vastumeelseid punarongkäike. Kuid me pidasime rongkäike ka enne sõda. Näiteks suunduti 1930. aastatel rongkäigus Rakverest Tõrma Hiiemäele jaanipüha pidama. Veel vanemad pärimused kõnelevad, et piduõhtul on mindud küladest tule äärde küll rongis, küll pargis, küll summas. On ka mindud kitsaid külateid mööda üksteisel käe alt kinni hoides ja lauldes. Nii on meie laulupeorongkäigul põline omamaine juur. Hoiame sedagi.
“Hurraa!” võiks keelata koos Georgi lindiga
Meil oleks aeg loobuda hurraatamisest. See venelastelt laenatud sõjahüüd on levinud mujalgi, kuid Eestis seostub see liigagi otseselt meie ajaloo ja terroririigi punasümboolikaga. Punasümboolika ümber võib keerutada erinevaid mõttekäike, kuid selge on, hurraa pole meie rahva oma.
Küll aga kuuluvad meie pühade juurde hüüded hõissa ja elagu. Need rõõmu ja ühismeelt loovad loitsusõnad võiksid kõlada nii rongkäigus kui ka piduväljakul. Näiteks suurpeo lõpul, kui laulu- ja tantsupeo juhid rivistati rahva ette ja ehiti tammepärgadega, piirdus asi vaid heeroldi loetud ametlikuvõitu tänusõnadega. Ometi oleks saanud kaarealune ja lauluväljak ühineda võimsalt hõisates tänuga. Kahtlemata olid tammepärjatud seda väärt.
Ma usun, et tantsu- ja laulupidu ei saa pidada käsu peale. Või kui ka kästakse, siis oleme õppinud looma seal seda päris oma tunnet. Nii on tantsu- ja laulupidude tava justkui meie rahva loodusjõud, mida toidab unustatud igatsus ammuste hiiepühade järgi. Me oleme tulnud rehetaredest ja saunadest linnadesse ja oleme toonud hiitest linna ka oma tantsu- ja laulupeod. Oma juuri ja pärandit saab ja peab hoidma, ükskõik kus sa ka ei elaks.
Armastus on kõige all
Ammuste lemmikute ja pisarakiskujate kõrval jäi seekord eriti hellalt hinge kõlama kaks laulu. Maili Metssalu “Mina ja meri” kõneleb hoolivusest ja armastuse igatsusest. See laul oli igas mõttes neidudekoorile loodud, nad laulsid hingest ja iseendast. Koorijuhi Külli Kiiveti juhtimisel said ja kõlasid noored hinged, meri, maa ja armastus jäägitult kokku. Väga ilus.
Ja nagu mitme teise Pärt Uusbergi laulu puhul, ei lähe enam kõrvust ära ka Hando Runneli sõnadele kirjutatud “Armastus on kõige all”. Selles mõttes, et see on kõige alus ja algus. Maakeeli võiks selle kohta öelda ka, et armastus on kõige ema. Asjade algus, põhi, tugi ja hoidja on maakeeli ema. Enamiku maajumalate nimedeski on ema: Maaema, Vee-ema, Tuleema, Tuuleema. Niisiis, kui kõnelda kõige alusest, kõneleme kõige emast. Muide, Pärt Uusberg kirjutas muusika ka 2013. aastal valminud Rein Marani filmile “Hiite lummus”.
Kuid tagasi laulupeo juurde. Jah, armastus on kõige ema. Armastus on ka hiiepuude, hiietantsude, tantsu- ja laulupidude, meie inimeste ja meie püha maa ema. Ja kui argipäevil kipume seda unustama, tuletab laulupidu selle taas meelde.
Tantsu- ja laulupidu on taig, mis ühendab ja tervendab meie rahvast. Ja mida enam on ühiskonnas vastuolusid ja raskusi, seda enam on seda pidu vaja.
Ahto Kaasik
Hiite Maja sihtasutuse juhataja
ERR.ee Arvamusportaal
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu