Jõulupühade ajal lugesin taas Ernst Jaaksoni „Eestile“ ja Anne Velliste „Ernst Jaaksonile,“ milles on nii mõndagi, mille peale mõelda eeloleva Riigikogu valimiskampaania käigus. Juba nüüd on olnud kokkupõrkeid, nii sõnalisi kui ka füüsilisi poliitikute vahel ning ühiskonnas on aina kuulda eestlase õelusest, väiklusest ja üksteise sõimamisest. Pahatihti kasutatakse ka sõnu, mis ei kannata trükimusta.
Lugesin Jaaksoni kirjutisest Päevalehele 28. juunil 1931 eestlastest Californias: „Näib, et nende vahel ei valitse mingisugune arusaamine. Igaüks elab omaette ega taha teisega palju tegemist teha. Ainult teatud üksikud grupid on välja kujunenud. Ja kui ühe niisuguse kamba liige vahest satub teiste eestlaste seltskonda, siis loetakse teda omas ringis vihavaenlaseks. Kõige suuremaks mürgiks kohalike eestlaste vahel on nende igasugused lahkuminevad poliitilised vaated.“
Mul tekkis küsimus, kas tõesti peaaegu sajand hiljem, kui oleme läbi elanud nii palju kannatusi, on ikka meie rahvas nii tige, et ei taha teisega arvestada? Mõistlik oleks meil ajaloost õppida.
Loomulikult on meie hulgas ka inimesi nagu Ernst Jaakson, keda tuttavad ja sõbrad kirjeldavad kui inimest, kellel oli „tugev sisemine distsipliin“ ning et ta „suutis kõike hoida õiges perspektiivis“. Lähenedes riigikogu valimistele märtsis, oleks mõistlik neid omadusi kampaania käigus silmas pidada ja teha teadlik valik.
Tõstatan seda teemat, sest alles hiljuti oli Indrek Tarandil kemplus EKRE omadega Toompeal. Jätan kõrvale sündmuse detailid ning küsimuse, kes on süüdi, kuna selline arutelu võib olla lõputu. Häbiväärne on see, et ei osata ennast valitseda. Indrek Tarandil on kombeks provotseerida või solvata. Ega see polnud esimene kord, kus ta haaras mikrofoni enda kätte. Meenub ka aeg, kui ta avalikkusesse ilmus „kommarid ahju“ T-särgiga ning välisministeeriumi kantslerina ei arvanud ta mittesobivaks nimetada välisministrit „vene litsiks“. On kaunis ilmne, et ta edevus ja vastutustundetus saab olla Eestile ainult kahjulik.
Seoses majanduslike küsimustega oli Jaakson enda suhtes samuti distsiplineeritud. Ei olnud kerge tal EV peakonsuli kohta täita, sest polnud riiki, kes esindust USA’s rahastaks. Tuli loota Washingtoni peale ja ka laenata raha. Tema palk oli USA tingimustes väga tagasihoidlik ning töökoorem suur, sest esindusel puudus raha täismeeskonna palkamiseks. Vaatamata sellele tegutses ta väärikalt ja edukalt Eesti iseseisvuse taastamise nimel ja mitte kunagi ei tulnud talle rahaahnuse mõtteid pähegi.
Olukord on nüüdseks muutunud ja Eesti esindused välismaal ning riigisisesed institutsioonid saavad tegutseda suhteliselt normaalsetes tingimustes. Jaaksoni saavutused ja suhtlemine näitavad, et suured rahasummad pole need, mis toovad häid tulemusi, vaid väärtustele truuks jäämine ja töökus.
Tulles tagasi eeloleva kampaania juurde väidan, et meie riigi jätkusuutlikkus sõltub tasakaalustatud poliitikast just nagu Ernst Jaaksoni edu ainukese tunnustatud EV järjepidajana USA’s ja paljude teiste valitsuste juures toimis ettevaatliku ja ausa suhtlemise tagajärjena.
Mõeldes kogui selle rumaluse, korruptsiooni ja rahaahnuse peale – mida eelkõige on kehastanud Reformierakond – mis meie riigis on peale riigi taasiseseisvumist toimunud ja soovides, et see ei korduks, tuleks silmas pidada Ernst Jaaksoni sõbra Ilmar Pleeri arvamust, kes nägi Jaaksoni saavutuste võtmena: „ta ei püüdnud lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad“.
Pragmaatiline poliitika toob häid tulemusi, mitte äärmuslikkus ja ahnus. Antud poliitilises õhkkonnas, mis on praeguseks tekkinud, oleks mõistlik lugeda 20. sajandi Euroopa ajalugu ja endale selgeks teha, mis tõi lõpu nii parem- kui ka vasakäärmusliku poliitikaga juhitud riikidele ning otsustada, et seda me Eestile küll ei soovi.
Ilvi Jõe-Cannon,
politoloog
