Vene merevägi ja õhuvägi harjutamas avalikkust mõttega, et nende tegevus Läänemerel laieneb tulevikus Eelmine selle artiklite seeria osa lõppes n.ö "pingereaga", mis kirjeldas halvimaid mõeldavaid julgeoleku-riskide stsenaariume Eesti jaoks juhul, kui Venemaa tahaks kasutada gaasitorustikku "Nord Stream" tulevikus turvavaid mere- ja õhuväestruktuure selleks, et muuta meie elu ebamugavaks. Sellised stsenaariumid on teoreetilised, ega tarvitse tegelikkuses sündida. Siiski näitavad need ilmekalt, miks oleks parem Balti riikide ja Poola, aga ka teiste Põhjala riikide vaatevinklist, kui Nord Stream’i projekt jääks lihtsalt teostamata.
Vene sõjalaevade ja – lennukite patrullid Läänemerel sagenevad niigi praegu teiste asjade hulgas selle tõttu, et on suurenenud maaõli (naftat) transportivate tankerite arv, mis sõidavad välja 2001. a. tegevust alustanud Primorski sadamast Peterburi lähistel. Primorski sadamat käiku andes nimetas Vladimir Putin seda "Venemaa akna" avamiseks. Olulisem tähtsus on siiski Nord Streamil. Sellest kujuneb edaspidi tõeline magnet, mis meelitab vene mereväe- ja õhuväe alaliselt ligi, nii nagu leegi valgus meelitab koisid. Eelmise artikli viimaseid lauseid üle korrates: Venemaa poolt vaadates oleks ilmselt kummaline, kui ei toimuks teiste riikide laevade inspekteerimist Vene mereväe poolt Läänemere rahvusvahelistes vetes Eesti ja Soome või siis Eesti ja Rootsi vahel. Eriti nüüd, et tabati laeva Arctic Sea kaaperdanud piraadid, või kas tuleks kirjutada "kaaperdanud" ja "piraadid"? Kas Nord Stream kujuneb de facto eraldusjooneks keset Läänemerd? Seda ei tea veel keegi. Kas praegusest veel ekstreemsemalt käituv Venemaa julgeks kunagi tulevikus Balti riike ajutiselt või pikemaks ajaks asetada piiramisrõngasse Berliini blokaadi stiilis? Seda ei tahaks uskuda, aga kaitseplaneerijad ei tohi kunagi öelda "ei kunagi". Venemaal oleks küllaltki lihtne piiramisrõngast teostada, kuna Moskval on arvestatavad merejõud nii Peterburis kui Kaliningradis, ja kahe sadamalinna vahel toimub juba praegu aktiivne liiklus. Kaliningradi oblast on Vene Föderatsiooni kõige militariseeritum piirkond. Kaliningrad on ka Euroopa rekordihoidja, mis puutub kõikvõimalike militaarsete baaside tihedusse territooriumi pindala kohta. Sellele lisaks ühendab Kaliningradi, Minski ja Moskvat rongide ja autode transiitkoridor Läänest Itta, mida reguleerib leping Vene ja Leedu vahel. See annab Venemaale spetsiaalseid lepingulisi õigusi juba praegu (sisuliselt viisavaba reisimise läbi koridori Leedu osa vene sõjaväelaste ja tsiviilisikute jaoks jms). Selliste koridoride oma kontrolli alla võtmine käib suhteliselt kerge vaevaga. Tõsi küll, Balti riigid on NATO liikmed. Tänu sellele ei tohiks nad olla sama kergesti rünnatavad-haavatavad kui näiteks Gruusia, ent ometi oleks parem, kui Nord Stream jääks rajamata. Kas on üldse võimalik Nord Stream peatada? Selle teema juurde tuleme tagasi tulevikus, ent Balti riikide julgeolekuhuvide lähtekohast oleks parem kui Nord Streami ei tekiks ega viiks Läänemere veel suurema militariseerimiseni Venemaa poolt. Venemaa suhtub Balti riikidesse pooleldi kui "kadunud poegadesse", või siis enesest pidevalt märku andvasse "fantoomjäsemesse". Kas on vaja Nord Streami sugust jõulist tegurit, mis viiks Eestile, Lätile ja Leedule hammast ihuvaid vene irredentiste kiusatusse? Vene vägede liigutamine ligemale Soome ja Eesti piiridele Idas ja nende tugevdamine ning aktiivsemaks muutmine on viimaste aastate tegelikkus. Seda on täheldanud nii Soome kui ka Eesti kaitseväed, seda trendi suure kella külge küll riputamata. 9. augustil märgati suhteliselt haruldast nähtust – Soome lahe rahvusvahelistes vetes pinnale tõusnud Vene allveelaeva, mis Riigikogu liikme Marko Mihkelsoni arvates tundus olevat naaberriigi mereväe järjekordne demonstratsioonkäik. Veerand tundi pinnal liikunud allveelaev suundus Peterburist Lääne suunas. Mitte et rahvusvahelistes vetes liikumine oleks keelatud. Mõned päevad enne seda märgati Vene allveelaevu seiklemas Põhja-Ameerika rannikuvetes. 14. augustil algasid Siberi sõjaväeringkonnas arvestatava suurusega õppused pikki Venemaa ja Aasia vahel rajatavat gaasijuhet, et harjutada kaitset terroristide rünnakute vastu, aga ka teistsugustes kriisiolukordades toimetulemist. Augusti viimastel päevadel algasid ja septembris-oktoobris jätkuvad oma suuruse poolest erakordsed Venemaa sõjaharjutused Läänemere piirkonnas – Ladoga 2009 ja Zapad-2009 ("Zapad" tähendab vene keeles Läänt). Õppustel osalevad nii Leningradi sõjaväeringkonna, Musta mere, Läänemere laevastiku ja Venemaa liitlase Valgevene üksused ja koondised. RIA Novosti andmeil saab osavõtjaid olema 60 000 ringis. Rootsi allikate kohaselt võtab "Zapadist" osa sadu soomukeid ja õhusõidukeid lisaks dessantväelastele. Helsingin Sanomat nimetab kogu ettevõtmist "erakordselt pilkupüüdvaks", ja kirjutab, tsiteerides üht Soome julgeolekueksperti: "kui Nord Stream valmib, osutub see Venemaale nii oluliseks, et selle kaitsmise harjutamine väärib pingutamist," ja seda juba praegu. Nezavisimaja Gazetas kirjutas Vladimir Mutshkin formaalsest seosest Nord Streami ja õppuste vahel pealkirja all "Relvajõud naftatööstuse teenistuses". Niisiis soovib Venemaa näidata end uuesti, kui arvestatav militaarne jõud. Vene sõjalaev KielerWochen 2008.
See on sündinud tõsisasi, mida eitada pole mõtet; seda takistada ei saa, seni kaua kui militaristid on Venemaal võimul. Kuna Nord Stream ise osutub suureks ja suure hinnasildiga rajatiseks (kui see ükskord päriselt ka valmis saama peaks), siis iga sellise rajatise ehitanud riik võtaks abinõusid kasutusele selle kaitsmiseks. Selles pole midagi imestada. Vastuabinõudest ja – mürkidest Kuna Balti riigid ja Rootsi ja Poola ei soovi eriti näha Nord Streami teket, tuleks mõelda vastuabinõude peale. Nii näiteks tuleks püüda juhtida tähelepanu sellele, et teisiti saaks ka (üks analüüs näitab, et kõige otsesem tee maismaad pidi kulgeva gaasitoru jaoks viiks läbi Läti territooriumi, kus asuvad ka suured maagaasi hoidlad). Kindlasti on vaja, et keegi – olgu tegemist Balti riikide valitsustega, valitsusväliste jõudude, võis siis baltlastega ja idaeurooplastega kes elavad väljaspool kodumaad – juhiks tähelepanu Nord Streami latentsele ohtlikkusele praegusel kujul just geopoliitilisest ja militaarsest vaatevinklist. Ei ole kedagi, peale Balti riikide ja Poola, keda Nord Stream asetab sama haavatavasse olukorda, kui meie. Ametlik Soome väldib j u l g e o l e k u r i s k i d e küsimuse arutamist Helsingin Sanomati kolumnist Olli Kivinen kirjutab (25.08.2009), et Nord Stream on Soome välispoliitika arutelude "must auk" – teema, mida ametlik Soome väldib. Ometi "muudab gaasijuhe ja vene nafta kasvavate koguste teele lähetamine Primorskist strateegilist situatsiooni kogu Balti mere piirkonnas. Selle tasakaalu kallutamine jätkub," kirjutab Kivis, kes võrdleb Läänemerd teise tundliku kütusetranspordiks kasutatava veeteega – Hormuzi väinaga. Olli Kivinen küsib koguni, kas hiljuti aset leidnud veidrana tunduv vahejuhtum kõigepealt Läänemerel kaaperdatud ja seejärel "kadunud" laeva Arctic Sea’ga ei olnud Venemaa etteplaneeritud operatsioon, "tõestamaks", et Läänemere mereteed on osutumas ebaturvalisteks. Selline olukord loob vajaduse võtta kasutusele ennetavaid meetmeid, vältimaks taoliste vahejuhtumite kordumist tulevikus. Kivis kirjutab: "rääkida asjadest nende õigete nimede alusel tundub olevat sama keeruline, kui vanasti", ja lõpetab kommentaariga, et ametlik vaikimine Soomes on "puru silma ajamine avalikkusele küsimuse suhtes, mis on oluline riigi julgeoleku vaatevinklist". Soome erineb selle poolest märgatavalt Rootsist, kus Nord Stream’i potentsiaalset militaarset probleemsust on korduvalt avalikult arutatud. Nord Streami suhtes peaks olema võimalik püüda rakendada mitmeid "vastumürke". Ka sellisel juhul kui näiteks viivitamistaktika Soomes ja teisal ei anna tulemusi, ja isegi kui S a k s ama a l e – E u r o o p a Liidule ei õnnestu auku pähe rääkida mõeldavate alternatiivide suhtes, oleks vaja tõsist diskussiooni Euroopas selle üle, kas Venemaa peab Nord Streami gaasijuhet ilmtingimata üksinda valvama. Soome ärimeeste püüe Nord Streami teerulli peatada ? Augusti viimastel päevadel oli väikeseks pommuudiseks Soomes ja Eestis teade Soome lahe põhjas metallimaaki kaevandada sooviva nelja soome ärimehe kohta eesotsas Erkki Sederqvistiga, kes ütlevad, et kuna nende plaanid segavad Nord Streami gaasitoru ehitamist, on Venemaa pakkunud neile plaanidest loobumiseks suuri rahasummasid. Need neli on taotlenud kaevamisluba Soome lahes juba ligi aasta, seda sirgjoonel, mis ulatub umbes Helsingist kuni Tallinnani. Mehed lükkasid rahapakkumise tagasi, tehes vastuettepaneku: Venemaa alustagu hoopis läbirääkimisi Karjala tagastamise üle! Soome meedia teatab, et neli ärimeest on tegutsenud suhteliselt salapäraselt ja pole selget pilti, kes nad on ja mida nad tegelikult soovivad. Nord Streami rahastamise küsimus – laenuturgudelt küsitakse 3,9 miljardit eurot Nord Streami juhid pöördusid enne augusti lõppu pankade poole palvega saada laenuks 3,9 miljardit eurot, tähtajaga 16 aastat. Finantsringkondade kinnitusel on laenu peamiseks tagajaks Saksa valitsus. Läänemere põhja kavandatava 1 200-kilomeetrise gaasitorustiku koguhind tuleb üle seitsme miljardi euro. Seeria järgmises osas: Millisel moel võib Nord Stream mõjutada Läänemere loodust? Milline on Saksamaa osa gaasitorustiku projektis? Kas mõiste "uus Molotov- Ribbentropi pakt" kasutamine Nord Stream projekti suhtes on õiglane? © Jüri Estam 2009 All rights reserved