Jaanika Peerna: „Praegu tuleb eelkõige toetada New Yorgis tegutsevaid kultuuriloojaid ja seepärast on koostöö teiste maade kultuuriesindajatega üha tähtsam.“
Hille Karm
Kunstnik Jaanika Peerna. Foto: Sten Martin
Euroopa riigid on hakanud esimesest viirusepuhangust toibuma ja piiranguid tühistama, USAd aga räsib endiselt pandeemia. Kõige rängemini on kannatanud New York, mis on olnud suletud juba üle kahe kuu.
Sellest hoolimata ulatub kaheksa miljoni elanikuga New Yorgis viirusesse surnute arv juba mitmetesse tuhandetesse.
Linna raputavad tänavarahutused, mis ähvardavad võtta üha suuremad mõõtmed. Kõik, kellel on olnud võimalus linnast lahkuda, sõita suvemajja või mõnda rahulikumasse paika, on seda juba teinud.
Ka New Yorgis tegutsev kunstnik ja Eesti kultuuriesindaja Jaanika Peerna viibib peamiselt oma ateljees Hudsoni jõe orus, kuhu on Manhattanilt tund aega rongisõitu. New Yorki külastab ta vaid siis, kui seda on tõesti vaja.
Viimasel ajal näidatakse New Yorki paigana, kus normaalne elutegevus on lakanud, tänavatel liiguvad vaid meeleavaldajad. Sellele lisanduvad kaadrid ülekoormatud haiglatest. Uudiste põhjal jääb mulje, et metropolist, kus elu veel hiljuti ööpäev läbi pulbitses, on saanud viirusest laastatud kummituslinn.
Kas meedias levivad uudised on üle dramatiseeritud? Milline on praegune New York?
New York pole vist kunagi nii laiahaardeliselt halvatud olnud, ka mitte pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakut. Magnetiline energia, mis seda linna on kaua aega iseloomustanud, on saanud hoobi, millest väljatulekuks on minu nägemist mööda vaja midagi sellist, mida ma kahjuks ei oska isegi ette kujutada.
New York on linn, kus nii erineva kultuuritausta, usu ja elatustasemega inimesed on koos elanud suhtelises rahus.
Just pidev talentide sissevool üle kogu maailma on taganud niivõrd mitmekesise ja tipptasemel kultuuri oma lõpututes väljundites.
COVID-19 pandeemia on aga halastamatult toonud välja kriitilised aspektid ja nõrgad kohad, mis on küll alati olemas olnud, aga mitte nii tugevalt esile tulnud. See puudutab uskumatult kõrge hinnaga eluaset ja tervisekindlustussüsteemi, samuti rassilist ebavõrdsust ja suurlinna habrast haldussüsteemi.
Praegu toimuvad veel igas linnajaos protestid politsei brutaalsuse vastu, mis on eriti puudutanud mustanahalisi.
Protestid vallandas Minneapolises relvastamata mustanahalise mehe tapmine politsei poolt, videote vahendusel levis see sündmus kiiresti üle terve USA.
See pilt (enamasti maskides) tänavatele läinud suurest rahvahulgast, kes New Yorgis pärast pea kolmekuulist eriolukorda meelt avaldab, on täielikult sürreaalne.
Minu tuttavad tegutsevad enamasti kultuurivaldkonnas ja on tundliku sotsiaalse närviga, mitmed neist on protestidega solidaarsed ja osalevad meeleavaldustel.
New York Timesist võib lugedes mitmesuguseid teooriaid viiruse leviku ja päritolu kohta. Samuti prognoositakse lähiajaks suuremat majanduskriisi.
Viimatisena on meeles 2008. aasta Lehman Brothersi kokkuvarisemine ja börsilangus, mis mõjutas kogu maailma.
Kultuur ja sponsorlus on alati esimesed, mis sellistel aegadel kannatavad.
Kas mäletad ka eelmist kriisi? Kuidas kultuurivaldkond sellest siis välja tuli?
Eelmine kriis tundub praegu väga kaugel olevat, aga sellel oli pikaajaline mõju. Kuna New Yorgis ja USAs üldiselt tuleb kultuurirahastus suures osas eraannetajatelt, ei olnud ei siis ega ole ka nüüd loota riigitoetustele, mis kriisi leevendaks.
Mäletan, et kunstimaailmas sulgesid uksed just väiksemad ja keskmise suurusega galeriid. Sellest ajast saati on suhteliselt tavaline, et galeriid ei saa endale lubada pidevat näitusepinda, sest kunstiäri tehakse enamasti messidel, kus osalemine on galeriile väga kulukas ettevõtmine.
Ja juhul kui füüsiline galeriipind New Yorgis on olemas, on galerii sunnitud ka oma boksi New Yorgi kunstimessil üles seadma ja see kahekordistab kulud.
New York on siiani suutnud ligitõmbavuse säilitada: niipea kui erasektoril hakkab hästi minema, voolab ka kultuurivaldkonda raha, sest maksusüsteem soodustab annetusi.
Paljudele kunstnikele on kriisiaeg olnud tuttav teema ka siis, kui enamik heaoluühiskonnast sellele isegi ei mõtle. Kuidas sa kunstnikuna kriisiaegadele vaatad?
Kunstnikud tegutsevadki pidevalt justkui kriisiolukorras – olgu siis sisemiselt või välises maailmas, lühemalt või pikemalt. Viimasel kümnel aastal on ateljee eest maksmise probleem visuaalkunstnike seas nii raskeks muutunud, et mitmed on kolinud kas kesklinnast kaugele või sealt hoopis välja.
Teine suund, mida olen märganud, on oma tegevuse muutmine: palju rohkem on koostöös teiste kunstnikega sündivaid projekte, mida luuakse ajutistes ruumides või siis hoopis avalikus ruumis.
Pandeemiaga on probleemid muidugi mitmekordistunud: töötuse tase on rekordiliselt kõrge ja on teada, et suur osa kultuuriorganisatsioonidest peab uksed sulgema.
On kunstnikke, kes sulguvad üha enam endasse, kuid on ka neid, kes ühiskonnaelus aktiviseeruvad.
Minu enda kunsti on viimasel kümnel aastal suunanud kliimakriis. Kõik, mis sünnib kas minu ateljeevaikuses või avalikus ruumis publiku osalusega performance’ite käigus, on kantud teadmisest, et inimtegevus on looduskeskkonda haavanud peaaegu tagasipööramatult.
Viimasel viiel aastal olen otsinud teed, kuidas selle teadmisega kunstnikuna jätkata. Nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Millise ökoloogilise jalajälje ma kunstnikuna jätan, kui reisin isikunäitust tegema Sydneysse? Kuidas leinan liustikke, mis iga sekundiga kiirenevas tempos sulavad ning tekitavad pöördumatuid laineid meie ökosfääris?
Elame maailmas, kus kõik on omavahel tihedalt seotud.
Praegune kriis on andnud loodusele hingetõmbeaega, inimühiskonnal tuleb aga arvestada keeruliste aegadega, millest väljatulek võib võtta aastaid. Kuidas praegused sündmused mõjutavad sinu loomingut?
Olen kunstnikuna juba pikemat aega otsinud kestlikumat mudelit ja kliimakatastroofile vastavat sisu.
Peale loodusjõududega tihedalt seotud loomingu olen loonud süsteemi, mille järgi saan üles seada suuri installatsioone väga väheste kulutustega.
See tähendab, et ma ei transpordi suuri raamitud töid ja skulptuure ümber maakera. Selle asemel saadan saja sentimeetri pikkuses papptorus joonistuste paindlikke elemente, millest saab kokku panna kohaspetsiifilisi mahukaid installatsioone.
Tallinna kevadnäitusel tulen välja uue suundumusega: „Ümbersuunatud lend“ koosneb kahest elemendist, mida külastajad saavad seinal ümber paigutada.
See on kollektiivselt loodav ajas muutuv teos. Nii nagu kunstnik peab suhestuma elus teda ümbritsevate ootamatute jõududega, nii on ka selle seinaskulptuuri puhul.
Oled New Yorgis oma töös Eesti kultuuriesindajana pidanud tegelema palju organisatoorse tööga. Kas sul on ikka jäänud aega loominguks?
Eesti kultuuriesindajana olen tegutsenud viimased 2,5 aastat, ja algusest saadik osalise koormusega.
Alguses jätkasin ka oma pikaajalist tööd Dia kunstifondis (Dia Art Foundations), kus olin kuusteist aastat õpetav kunstnik (teaching artist): pidin mõtlema välja ning korraldama põnevaid töötubasid, mis publikut Dia kollektsioonile lähendaksid.
Dia kollektsioon on maailma suurim 1960ndate ja 1970ndate minimalistliku jakontseptuaalse kunsti kogu. Dia kogu paikneb mitmes osariigis.
Püsikollektsiooni suurim näitusepind on tunnise rongisõidu kaugusel Manhattanist Beaconis, aga Dia omanduses on ka näiteks Robert Smithsoni maakunstiteos „Spiral Jetty“, mis asub Utah osariigis Salt Lake Citys.
Kunstnik olen olnud niikaua kui mäletan – Kopli liuväljalt, kus uiskudega jääle joonistasin, kuni praeguseni, kui juba viisteist aastat olen oma loomingut näidanud.
Loominguks lihtsalt peab aega olema – isegi kui pole kohta ja aega, et isikunäitust teha, saab jätkata joonistamisega ja muutlike tuulte kiuste edasi liikuda.
Sinu loomingu algelemendiks on alati olnud joon, mis on lõpuks jõudnud eri vormide ja dimensioonideni. Vaadates üha uusi versioone sellest lihtsana näivast ja ometi täiuslikust algusest, tundub, et see kõik tuleb mingist ammendamatust allikast.
Kuidas sa nii erinevate tulemusteni jõuad? Kas tööd alustades juba aimad, kuhu see välja jõuab, või on see ka sulle endale üllatuseks?
Just – joon! Nagu eespool mainisin, olid jooned jääl mulle juba pisikese lapsena põnevad, nii võimalusterohked, et jätsin oma unistuse iluuisutamises olümpiavõitjaks tulla sinnapaika ning alustasin hoopis kunstiõpinguid Kopli kunstikoolis (24. keskkool tol ajal).
Joon kui element tuli väga selgena taas esile, kui nüüdseks pea 22 aastat tagasi New Yorki kolisin. Sellest ajast saadik olen ennast määratlenud joonistava kunstnikuna, isegi siis, kui see võtab ruumisuuruste installatsioonide või ka publikuosalusega performance’ite vormi.
Olen ka kureerinud näitusi, kus olen lahanud joonistamist kui täielikult demokraatlikku ja eksperimentaalset meediumi.
Kas pole joonistamine meiega hetkest, kui teadvus registreerib, et käe (või jala, keha?) tagajärjel võib jääda jälg pinnale? Kas pole joonistused kaljudel inimkonna loomingulise tegevuse kõige vanemad näited?
Oma loomingus olen palju kasutanud lihtsaid HB koolipliiatseid, kõige kättesaadavamaid ja taskukohasemaid vahendeid.
Sealt edasi saab juba pinda, millele kord joonistatud, painutada, ruumiliselt rippuma panna või seinale vormida, lõigata, liikumise käigus koreograafia luua jne.
Olen teinud koostööd tantsijate, muusikute ja viimasel ajal ka publikuga, kes on mulle kaasautorid.
Minu loominguline protsess on selge sisemise püüdluse (ingl impetus) ja juhusele avali olemise ühendus. See on justkui Manhattanil punkist A punkti B minek: plaan on selge, aga see, mis tee peal vastu tuleb ja kurssi muudab, on lõpuks see, mis käigu elusaks teeb.
Manhattan ja hiljem Brooklyn on sümbolid, kust on alguse saanud paljud uuenduslikud kunsti- ja kultuurisuunad. Kas NY on ikka veel trendilooja? Missugune on NY kultuurielu, kui mõelda ka seisakueelsele perioodile?
Elukalliduse tõttu on New Yorgist lahkunud tohutul hulgal vingeid tegijaid. Kuigi talente voolab endiselt juurde, on siiski näha, et midagi sellist, mis siin linnas näiteks 1970ndatel kunstialade ühendamisel tekkida sai, ei ole enam võimalik, sest selleks puudub vajalik jõudeaeg – aeg, mis on vajalik uute kunstivormide tekkeks.
Et siin ellu jääda, tuleb rabeleda nagu orav rattas. Või olla rahakas. Kumbki neist pole parim pinnas põhjapanevate loominguliste suundade arenguks.
Praeguse aja kultuuripüüdluste huvitav näide on 2019. aasta kevadel Arvo Pärdi muusika ja Gerhard Richteri kunsti ühisprojektiga avatud innovatsioonile pürgiv kunstide keskus The Shed.
Keskusehoone füüsiline vorm on paindlik, seda saab projekti omapära järgi vormida, muidugi piiratud variantides.
The Shedi erilisus seisneb ka selles, et kõik selle keskuse katuse all toimuvad näitused, kontserdid ja performance’id on selle paiga jaoks loodud, tihti residentuuris viibivate loojate poolt kohapeal.
Kuid pärast aastast tegutsemist tundub, et kõrgete klaastornide vahele surutud ekstravagantse väljanägemisega
The Shed on saanud rohkem kriitikat kui omaksvõttu. Seda osaliselt pretensioonika, kuid ebaühtlase taseme tõttu.
Aga teguriks on ka see, et kultuuritarbijad ja loojad pööravad üha enam tähelepanu mittetulunduslike kultuuriasutuste rahastusallikatele. Nii The Shed kui ka Whitney muuseum on pidanud viimasel ajal üle vaatama, kes kuuluvad nende juhatusse ja kes on sponsorid.
Seisaku ajal kolisid näitused, kontserdid ja teatrietendused internetiühiskonda. Kas on oht, et mugandutakse ja harjutaksegi sellega, et diivanilt tõusmata saab ühe näpuliigutusega teha veebituuri nii teatrisse, kontserdile kui ka näitusele?
Seda ma ei usu. Meile jääb endiselt alles soov olla füüsilises kontaktis ja tunda puudutust. Internetimaailm on aga suhteliselt hea koht kultuuriliste tegevuste ning kohtumiste tarvis.
Hübriidvariandina sobib see nii mitmelgi puhul. Võin nii oma tööst Eesti kultuuriesindaja kui ka kunstnikuna tuua isolatsioonis kaugtööst häid näiteid. New Yorgis tegutseva grupiga Bodies Intersect Buildings, kellega koos olen mitu aastat (linnaruumis) tegutsenud, lõime Zoomi platvormil koreograafia, kus püüdsime lõhkuda oma ristküliku kujuga akna vormi.
Nimelt puudutasime terve kehaga oma akna piirjooni, meie liigutused ulatusid ka ühest aknast teise.
See andis meile erilise kogemuse ja tekitas tunde, et füüsiline puudutus on võimalik ka distantsilt. Kui võimalik, saame kokku, kogeme ja loome ühes ja samas ruumis, aga kui ei ole võimalik, saab ühise hingamise luua ka tehnoloogia abil.
Näib, et pärast liikumiskeelu lõppu on Euroopas vähemalt väliselt elu normaliseerumas.
Näiteks Pariisis oli linna „avamisel“ peatänavatel ja kohvikutes lausa tunglemine.
Pariislased olid koduarestist nii väsinud, et tüdimus oli nakatumishirmust suurem.
Tõenäoliselt saab NewYorgi tänavatel pärast eriolukorra lõppemist näha samasugust suhtlemis- ja kultuurinälga.
Praeguse seisuga on kuberner Andrew Cuomo lubanud linna avamisega peagi alustada.
Millised on sinu plaanid Eesti kunsti tutvustamisel NYs, kui linn avatakse?
Olen viimastel kuudel olnud tihedamalt kui kunagi varem kontaktis nii kolleegidega, kes eesti kultuuri maailmas esindavad, kui ka suure hulga maailma riikide kultuuriesindajatega New Yorgis.
Kui Euroopas võivad kultuurisündmused ja -vahetus tasapisi taas toimuma hakata, siis New Yorgi ja Eesti vahel on veel väga lai kuristik – nii reisikeelu tõttu USA ja Euroopa vahel kui ka New Yorgi pandeemia kriitilise olukorra tõttu.
Metropolitan Museum, mis on suunanäitaja enamikule USA muuseumidele, on juba praegu teatanud, et kõik publikuprogrammid on 2020. aasta lõpuni ära jäetud. Nii on ka minu sügiseks planeeritud üritused enamasti küsimärgi all.
Balti filmifestival, mida korraldame koostöös Skandinaavia Majaga, muudab oma vormi ja kolib internetti.
Paindlikkus ja kohanemine on tähtsad ka kultuuriesindaja töös: praegu tuleb toetada New Yorgis tegutsevaid kultuuriloojaid ja seetõttu on üha olulisem ka koostöö teiste maade kultuuriesindajatega.
On vajadus ka haavades, kuid endiselt lummavat New Yorki ümber mõtestada.
Selle kõige valguses mõtlesime Leedu kultuuriesindaja Gražina Michnevičiūtėga välja Euroopa Liidu maadega koostööprojekti ning leidsime siinse partneri, kellega koos loodame selle projektiga alustada juba lähinädalail.
Projekti käigus teevad koostööd eri maadest pärit New Yorgis elavad kunstnikud, disainerid ja arhitektid, keda konsulteerivad siinsed visionäärid.
Alustatakse dialoogi kaugtöö vormis ja kui tohib juba vahetult kokku saada, jätkatakse edasi.
Teema on New Yorgi tulevikuvisioon.
Artikkel ilmus kultuurilehes Sirp 12. juunil 2020
Jaanika Peerna. Foto: David Rothenberg
