Tegelen praegu meie talus uue põranda panemisega ja avastasin, et ma polegi nii osav ja tugev, nagu ma mõtlesin, et ma olen. Tõtt öelda ei ole ma üheski asjas hea. Oskan seda ja teist, aga sügavuti ei lähe milleski. Õnne on mul küll olnud, aga kunagi ei ole see olnud seotud raske töö ja vaeva nägemisega. Enamasti on selle õnne taga olnud head inimesed, kes on viinud lõpuks ellu need ettevõtmised, mis mina olen untsu keeranud. Nii juhtus, kui ma jõudsin Eestisse ja alustasin Eesti Maja restoraniga ning ajakirjaga Global Estonian.
Oma naise Heliga kohtusin 1996. aastal Eesti Kaitseväe Peastaabis, kui kindral Einseln pani meid ühte tuppa töötama. Me abiellusime New Yorgis, aga elama otsustasime jääda Eestisse. Kümme aastat tagasi hakkasime korrastama Heli lapsepõlvekodu Klõbi talu Võrumaal. Sel ajal ei mõelnud me, et lähme sinna kunagi elama, kui Heli vanemaid enam ei ole. Vähemasti Heli ei mõelnud siis nii.
Esimene asi, mis ma talu juures tegin, oli see, et palkasin mõned naabrid, et nad puukuuri katuse tõrvapapiga üle lööks, sest katus laskis läbi. Maja juures ongi kõige olulisem katus. Kui see on korralik, siis peab kõik muu sajandeid vastu.
Kui Heli ema suri ja isa jäi üksinda tallu, siis otsustasime ehitada tualeti sinna, kus oli sahver. Kui Heli isa seda kuulis, polnud ta meie otsusega üldse rahul, vaid teatas kindlalt: „Ma ei lähe kööki asjale!“ Kui aus olla, siis kasutas ta sõna „asjale“ asemel ühte teist sõna, aga ma ei hakka seda siin kordama. Lugeja on kindlasti nii taiplik, et saab aru, mida ma mõtlen.
Lõpuks rahunes äi siiski maha, sest ta sai aru, et ma tõepoolest hakkan viima läbi suuri muutusi ja ei tagane oma soovist. Alustasin väikestest muutustest, kuni elu talus oli juba nii mugav, et iga kord, kui ma maale läksin, ei tahtnud ma sealt enam ära minna! Heli isa aga ainult naeratas ja raputas pead, kui nägi, mida ma talus korda olin saatnud. Lubasin talle siiski, et ainuke tuba, milles ma midagi ei korralda, on tema tuba.
Mu naisele meeldis, et ma jäin tihti maale, sest siis ei pidanud ta isa üksinda olema. Seda oli meeldiv teha, sest mu äi oli tõesti tore mees. Ta oli olnud nii Vene kui Saksa sõjaväes, aga polnud kordagi püssist lasknud. Ta oli pillimees ja oli mänginud kunagi ka koos Raimond Valgrega.
Klõbi, nagu teda kutsuti, oli igas pulmas pillimees, sest ta meeldis rahvale. Kui tal oli juba raske kõndida, võtsin ma tubade vahelt ära lävepakud, kui peaks juhtuma, et ta jääb ratastooli. Aga seda ei juhtunud kunagi.
Muretsesin Klõbile kiiktooli, kus nüüd meeldib mulle endale kiikuda ja mõtelda. Täna, uue aasta esimestel päevadel, mõtlengi, miks ma ikka veel talu korrastan. Kümme aastat tagasi tegin seda Klõbi pärast, nagu mulle tundus. Suvel saan ma ise 70 aastat vanaks, kui palju mugavusi ma enam vajan? Meil on uus kamin ja uus pliit. Täna alustasin aga ometi Klõbi toas remonti. Mul on tunne, et kunagi aastate pärast tuleb keegi ja rõõmustab kõige üle, mis Klõbi talus on tehtud. Ja sellest teadmisest on mulle küllalt, et edasi minna.
Sartre kirjutas, et elu on vaid bussireis hällist hauani. Sel juhul peame me võimalikult hästi läbi saama teiste reisijatega, kes meiega koos bussis on.
Viido Polikarpus
