Seekord rikastas New Yorgi Eesti Kultuuripäevi kodumaine MTÜ Mõisateater Keila kihelkonna kunagisest rüütlimõisast. Mängiti amee-riklanna Marsha Normani Pulitzeri preemiaga pärjatud lavateost “Head ööd, ema”. Kuna need näidendi pealkirjaks pandud kolm sõna on võetud Shakespeare’i tragöödiast “Hamlet” pärast Ophelia isa tapmist, võib kõnealuses teoses oodata traagilist süžeed. Normani näidendi, mille oli tõlkinud Ann Alari, lavastas Vilja Nyholm-Palm ning see kanti ette Eesti Majas 11. ja 12. aprillil. Siinkirjutaja nägi etendust esimesel õhtul.
Langetõvega nuheldud ning nii mehest, vennast kui ka pojast võõrdunud keskikka jõudmas Jessiet kehastas Anne Veesaar, kes esines põhimõttekindlalt, ent nukralt vaoshoitud hoiakuga vabasurma valinud eluvalude võrgus sipleva naisena. Jessie ema Thelma, seevastu, nagu mäletan ka 1983. aastal Broadway esietendusel nähtud ameeriklanna Anne Pitoniaki näitlemist, heitles igapäevase üksluisuse ja meeleheitlikkusega, mida eestikeelses etenduses tagas Helgi Sallo suurepärane ning erakordselt nüansirikas mäng, mis näidendi kõrgpunkti jõudes saavutas otse metafüüsilise jõulisuse.
Suitsiid on teatavasti kõikide uskude poolt keelatud, kuigi mõned sügavalt hingestet hindud ja budistid valivad erakorralistel põhjustel vabasurma. Seda teevad ka paljud läänemaised inimesed, kes ei pruugi olla isegi usklikud – ning sagedamini kui võiks arvata. Näiteks Vikipeedia/Wikipedia andmeil (artiklid “Enesetapp” ja “Suicide in the United States”) sooritas 1994. aastal Eestis 614 inimest suitsiidi. USA-s tegi seda 2009. aastal 30,909 isikut.
Näidendi alguses, kui tütar on teatanud emale, mida ta kavatseb teha isa revolvriga, võtab aega, enne kui ema jõuab seedida olukorda ning püüab Jessiele aru pähe panna väitega, et me kõik kardame surma. Tütre otsus on aga vankumatu. Ema ähvardab siis Jessiet, kelle nimi on tuletet Vana Testamendi Taaveti isast Jesse, patu ja põrguga. Pandagu siin tähele autori mängu nimedega (Jesse ja Jessie), kus usk ja uskumatus olenevad vaid ühest saledast kirjatähest, kui Jessie pareerib ema argumendi väitega, et ka “Jeesus läks vabasurma”. See lubab omakorda oletada, et isa revolver võis olla “Meie Isa” oma.
Normani tragöödias esineb kui mitte just vormiliselt ega täielikult, ent laias laastus ikkagi sümboolselt muinaskreeka dramaturgia ja (nagu juba öeldud) isegi terake Shakespeare’i mõju. Nagu paljudes klassikalistes kurbmängudes, annab autor tüki alguses revolvri mainimisega märku, et ka siinne lugu ei lõpe õnnelikult.
Ent kus ussirohi ei aita, aitab siiski püssirohi. Olgu seepärast muistne manalajumal Hades Jessie'le armuline – isegi siis kui Vana Testa-mendi Jesse sellega teps mitte ei nõustu.
Mardi Valgemäe