Kui kaks aastat tagasi ei teadnud ma midagi ei Kevadtormist (iga-aastane liitlasvägede, Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu suurõppus) ning igasugune militaar- ja kaitseteema oli minule sama kauge kui Kuu Maast, siis Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu muutis kõik. See oli isiklik, on ju mul sõbrad Ukrainas (Kiievi lähistel, Odessas, Hmelnitskõis).
Naiskodukaitsega liitusin aprillis 2022 ja selle raames olen tasapisi õppinud ja toimetanud, kõige enam toitlustusgrupis (toitlustame õppustel osalejaid). Aga nüüd Kevadtormi juurde.
Kui kõik ausalt ära rääkida nagu Agu Sihvka (tegelane Jaan Rannapi raamatust, kes oma lugusid alati nõnda alustab), siis asi sai alguse sellest, et minu jaoskonna juht saatis kutse neile, kes on huvitatud malevkonna köögiga missioonidel käima (neid on paar korda aastas) ja kuna ma olen Naiskodukaitse toitlustuskursuse läbinud ja ka mitmel korral õppusi aidanud toitlustada, andsin oma nime üles.
Ja siis tuli küsimus, et kes saavad Kevadtormil osaleda – tõenäoliselt tuleb olla kõik kuus päeva metsas, elada telgis. Olin sellega arvestanud, kuupäevad liitsin puhkusele otsa – miks mitte proovida.
Kolm nädalat varem läksin koos teise uustulnukaga lattu varustuse järgi: saime täisvarustuse mütsist saabasteni, magamiskoti ja mati, seljakoti. Hiljem ka pealambi. Võttis päris tõsiseks. Hiljem saime ka kirja, mis kaasa võtta (söögiriistad jms) ning info, millal ja kus kohal olla.
Pean ütlema, et olin juba mõned päevad varem väikeses ärevuses, et kuidas kõik läheb, kas kõik vajalik saab kaasa, kas ma saan hakkama jms. Neljapäeva hommikul oma suurt seljakotti vaadates tundsin kergendust, et ei pea bussi peale minema, vaid üks „köögikatadest” võtab mu auto peale.
Kohal olime varem, nagu tublid viielised … ja siis hakkas ootamine pihta. Kuna olime unustanud söögipoolise kaasa võtta, siis läksime meie, uustulnukad, lähedalasuvasse poodi ja ostsime süüa.
Ootamine kujunes pikaks, sest formeerimisel selgus, et mehi oli rohkem kui relvi ja varustust ning need tuli kusagilt kaugemalt laost tuua, nii et ootasime mimeid tunde, enne kui meid autodele paigutati ja kolonn kogunemiskohast liikuma hakkas.
See muster: pikad ootamised ja siis kiire tegutsemine – ilmestasid kõiki neid päevi Kevadtormil. Õnneks oli mul luger kaasas, loomulikult sai kaaslastega juttu puhutud ja nalja visatud. Ka see muster kordus.
Enne väljasõitu jaotati esmased tööülesanded: kes võtavad kööki lahti, kes panevad telgid kokku, kes kaevavad solgi- ja kempsuaugud…. Vahepeal jagati meile ka toidupakid, et me päris kokku ei kukuks (nali), millest osa sellest jõudis minuga lõpuks koju.
Meid oli hoiatatud, et võib tulla kolonni peatamine ja jalastumine (ehk siis autost kiire väljumine) vähemalt 20 m kaugusele ja maldalasendisse laskumine, pea sõiduvahendist eemale. Esialgu polnud midagi, kolonn, mis linnaliikluses veidi laiali pudenes, sai kokku linnast väljas bensiinijaama juures, kus sai viimast korda tsiviliseeritud tualetis käia. Siis suundusime juba laagrikoha poole, kui kolonn peatati. Algul oli käsk, et kõik relvaga isikud jalastuvad ning meie köögistaffi nelik istus kuulekalt autos edasi, kuni tuli järgmine käsk: kõik autodest välja, autojuht esiratta juurde (arutasime ise keskis pärast, et kas tema võib surma saada), meie siis pikkade sammudega autost eemale, kõhuli maha. Päike paistis, linnud laulsid, meil oli mõnus lohk – polnud vigagi kõhutada 25 minutit enne kui võis jälle auto peale minna. Edasi juba laagripaika, mille pioneerid olid ette valmistanud. Ja siis: köök lahti pakkida, laager üles.
Meil on üks malevkondi, millel on väliköök, mis mahutab kahte katelt, varudekappe, piisavalt ruumi toimetamiseks ja lahtivõetult ka varjualuseid toidujagamisalaks ja toidutegemise alaks. Köögitoimkonna julgestusmehed tegelesid köögiga, püsti said välikemmergud: meestele lihtsalt varjevõrguga ümbritsetud augud, kööginaistele oma pisike telk koos tooliraamiga! Ja telgid püsti koos ahjudega.
Õhtusöök sai valmis kella 10ks ja magama sai pärast seda kui kõik korras ja puhas kell 1 öösel.
Enne kui jõuda järgmise päevani, tutvustan veidi köögitoimkonda ja tööd. Meid oli kokku seitse pluss peakokk Kaitseliidust, kes igapäevaselt töötabki koka-na. Tema otsustas ja kamandas kui vaja, tema jagas põhiroogasid, meie NKK-st olime tugitiim. Kokku siis see, keda laiapõhjalises riigikaitses nimetatakse võimaldajateks ehk nendeks, kes toetavad võitlejaid. Peale selle on veel võimestajad, kes tegutsevad varjatult ja kuuluvad nn valgete jõudude sekka.
Väliköögis tehakse süüa suurtel puudega köetavatel välipliitidel, millel on kaks katelt, mahutavusega ca 50 liitrit. Tavaliselt alustatakse sooja vee tegemisest (seda läheb alati vaja) ja esimesena valmivad alati vähemalt termosejagu (15 l termoses) kohv ja tee.
Sooe toit oli põhiliselt puder ja supp, peamiselt konservidest, kuid juurde sai lisatuid maitseaineid ja liha/lihakonserve, juurde alati leib/sai/saib ja magustoiduks šokolaad. Kui oli tatar või makaronid (esimene veiselihakonserviga, teise juurde kuulusid suitsusardellid), siis oli ka mingi purgisalat (peedisalat oli peakoka maitsestatud-täiendatud). Meil oli tänu sponsoritele jagada ka puuvilju: õunu, pirne, banaane.
Toidu jagamine toimub kindlal väljastusalal ja peale leiva jagab seda köögitoimkond. Söögiriistad/nõud on igal võitlejal endal kaasas ja kuna pesemistingimused on kehvad, siis läheb supikausi sisse kilekott, mis pärast ära visatakse. SOS olukorraks on ka ühekordseid nõusid, kuid neid saab ainult küsimise peale.
Söögitegemine õppuste ajal tugineb ainult käsule, st kui pole käsku teha nt lõunasööki, siis seda pole, jagada saab ainult leiba ja konservi, puuvilja ja eelmisest korrast üle jäänud kohvi/teed. Käsu saamise ja sooja söögi jagamise/väljasaatmise vahele jääb minimaalselt kaks tundi. Mõnikord on üksused maastikul ega saa sööma tulla, siis saadetakse toit välja: saad arvu ja kas teed kuivpakid (nt konserv kahe peale pluss 4 viilu leiba/sai inimese peale pluss šokolaad ja puuvili) või saadad sooja toidu termosega välja. Jook (morss, kohv/tee – sõltuvalt soovist) termosega samuti.
Oma toitlustuskogemuse põhjal võin öelda, et toitu läheb paraku raisku, sest toiduhügieeni tõttu ei või kauem kui kaks tundi termoses olnud sooja sööki enam pakkuda. Koos ühe teise koeraomanikuga võtsime seda „mittekõlbulikku” toitu kaasa, õnneks sai külmik-autosse hoiule panna.
Ööd olid külmad ja seetõttu tuli telki kütta. Meie telgi ahi oli vilets – korraga sai lisada vaid paar peenikest halgu, mis 15-25 minuti jooksul ära põlesid, siis tuli lisa anda. Mis tähendas, et keegi pidi olema tulevalves ja tegelikult läks telk jube palavaks; samas kui ei küta, siis jahtus väga ruttu maha. Ühel ööl me ei kütnud, sest ahi jäi puhastamata (teadmatusest) ja oli ikka külm küll – kaasa võetud talvejope magamiskoti peale oli hädavajalik, et keha soe oleks.
Reedene äratus küll hirmus varane polnud, sai magada kuueni (hommikusöök kell 8), hiljem jäi hommikusöök 6-7 kanti, mis tähendas kella 4st äratust. Enamasti lõpetasime köögitööd 9-10ks ja siis oli ootamise aeg. Reedel tuli lõunasöögi teade alles päris hilisel pealelõunal, nii et sisuliselt oli tegu varase õhtusöögiga. Muidu oli rahulik, hiljem kuulsime, et lahingutegevus viibis, sest kumbki pool ei teadnud kindlalt, kes ründama peab. Üks mu sõber kommenteeris seda hiljem nii, et küll oleks tore, kui sõjad ka niimoodi ära jääksid. Laupäeval võeti mingi meie üksus vangi (st nad otsiti läbi ja pandi üksteisest 2 m kaugusele istuma – ja nii veetsid nad mitu tundi, kuni välja vahetati), vangi langes vahepeal ka meie veetooja autojuht.
Vett tuli tuua iga päev, sest köögis kulub seda palju. Aga igal päeval saime hakkama, kuigi ühel õhtul ootasid katlad ja termosed hommikuni pesemist.
Laupäeval ja pühapäeval oli mitu häiret (st tuli olla varju all ja vaikselt – mina kasutasin aega lugemiseks), kuid laagrit ei vallutatud. (Mõnel õppusel “lastakse laager õhku”, st pannakse miine tähistavad märgid maha – ja siis oled mitu tundi “surnud” ega tee midagi.) Toimus ka käsigranaadiheite õppus, millest ma osa võtsin. Pühapäeval oli pikk õhuhäire, mis tähendas, et tuli istuda köögis – kasutasime aega inventuuri tegemiseks ja kappide korrastamiseks!
Pühapäeva öösel tuli teade, et esmaspäevane hommikusöök on kell 7 ja tund hiljem hakkame kööki kokku pakkima ja ärasõiduks valmistuma.
Köögi kokkupakkimine pole niisama, sest ahjukivid peavad täielikult jahtunud olema, et need ahjust välja võtta ja turvaliselt pakkida, et nad katki ei läheks. Ja muidugi peavad kõik katlad ja termosed puhtad olema.
Kell 10 olime ärasõiduks valmis, kiiresti riknev toit oli laiali jagatud, kompaniiülem tuli viimaseid sõnu köögi tiimile peale lugema (kes mis autole, kuidas tagasi jõudes käituda, st kuidas ja kuhu relvad ära anda jms), kui talle tuli raadiokõne: “olukord on peal, kõik varjuda”. Varjusime ühte lohku, kus päikse käes istusime ja tukkusime. Kella 1 paiku läksid kõhud tühjaks ning jagasime võitlejatele (ja endale) allesjäänud leibu kanakonserviga.
Siis tuli teade, et lähima tunni jooksul selgub edasine plaan. Ja siis tuli käsk: köök lahti, laager üles, õhtusöök valmis! Mehed ütlesid, et mott on maas, kuid laager sai seekord tunduvalt kiiremini üles kui neljapäeva õhtul. Söögiks sai suppi ja leiba (mida meil veel päris hulka oli), šokolaadi oli ka veel. Kuid värsket kraami enam polnud.
Öö jäi lühikeseks, sest hommik algas jälle kell 4, et riisihelbeputru (kaneeliga!) jagada kell 6. Mina jagasin sel korral moosi (varem sai seda igaüks ise võtta), ikka jaopärast, et kõigile jaguks.
Seekord viivitamist ei olnud. Sellal kui köögikatad kööki korrastasid ja kokku panid, käisid mehed rivistusel. Ja siis juba läks kähku: kotid autole, ise autole ja läksime! Mina igal juhul tukkusin ja sõit läks üllatavalt kähku. Kogunemiskohal pandi asjad kohe värava juures maha ning relvata isikud said loa kohe kodu poole minna. Bolt tõi mind koos seljakoti ja kolme toidupütiga ukse ette ning siis… lõpuks ometi duši alla!
Küll need tsivilisatsiooni hüved olid ikka head! Saad end peast jalatallani puhtaks nühkida, sooja veega… vajuda linade vahele ja end lõdvaks lasta! Muidugi oli vaja ka pesu pesta ja kott lahti pakkida ja kogu see muu värk, kuid nii kiire ju ka selle kiire asjaga ei olnud.
Igal juhul oli põnev kogemus. Oli hea tiim, arusaamatusi ja pingeid ei olnud, nalja, tögamist ja huumorit küllaga. Lahkumine oli kui pioneerilaagrist, kus lubasime järgmistel õppustel jälle kokku saada – kompanii köök läheb välja sügisel ja olen end mõttes valmis pannud.
Kuidas ma evakueerimispunkti julgestaja koolitusel käisin
Nagu ikka, on Kaitseliidu (Naiskodukaitse) liinis igasuguseid pakkumisi. Siiani olen olnud üsna toimekas toitlustuse liinis – mitte et söögitegemine mulle nii väga meeldiks, aga enamasti on see lahe tiim ja hoopis teistsugune tegevus kui mu tavaline töö.
Nüüd aga juhtus nii, et ühel päeval ilmus postkasti teade, et evakrühmades on puudu julgestajatest ning toimub kursus, kus saab aimu, mida see ametipost endast kujutab.
No ma olen mõelnud evakrühmaga liituda juba mõnda aega, ikkagi väga konkreetne ja praktiline tegevus, vajalik ka.
Väljakäidud teemad, milles PPA meid koolitama pidas, olid järgmised:
- vahetu sunni rakendamine – sidumisvahendite kasutamine koos turvakontrolliga
- gaasipihusti kasutamine ABC – tehnilised andmed, toime, enesekaitsevahendid ja esmaabi
- korrakaitse meetmed – korrakaitse alused ja KL kaasamine, isikusamasuse tuvastamine, viibimiskeeld, isiku kinnipidamine, turvakontroll, isiku läbivaatlus, vallasasja läbivaatlus
- vahetu sund – hoiatamine, füüsiline jõud, erivahend, relv, protokollimine, esmaabi
- grupivägivald – viibimiskeeld, kehtestamise alused, viibimiskeelu jõustamine
- kontroll läbilaske punkt – eesmärk, vormid, punkti moodustamine
Kõlab tõsiselt, mis?
Ette rutates ütlen, et kõiki teemasid me peensusteni ei läbinud (läinuks liialt paljuks), kuid oh kui palju targemaks ma sain!
Aga nüüd lähemalt.
No ma arvan, et kõik on kuulnud, mis on evak punkt: kui inimesi on mingi kriisi tõttu vaja viia teise kohta (olgu sõja jalust või praegu Lõuna-Ukrainas tulvavee eest või Tallinna hiljutise jäätmejaama põlengu valguses – mitmesuguste sedasorti õnnetuste puhul ohupiirkonnast eemale) – ja no inimesi on ju igasuguseid. Evak punktis aga peab tagama inimeste ohutuse, nii seal töötajate kui ka muude isikute jaoks ning selleks ongi julgestajad, kelle ülesanne on tagada esmane ohutus ja “olukorra” puhul lahendada esmane kriis kuni politseid või muu institutsiooni (meditsiin, päästeamet) esindaja tulekuni.
Kõigepealt saime ülevaate seadustest, mis puudutavad “sundi”. See peab olema proportsioonis olukorraga (et kui sul närvis inimene keeldub näiteks oma kotti lahti tegemast, siis sa ei löö teda kohe oimetuks). Sunnivahenditeks võivad olla: füüsiline jõud, erivahendid (käerauad, sidumisvahendid, tõkked, väljaõppe saanud koer, külm- või tulirelv). Rõhutati, et kõige tähtsam on – tagada iseenda turvalisus, sest ainult nii saame oma tööd teha.
Enne sunni kasutamist on alati selgitamiskohustus (lühidalt: hoiatus). Milla neid on evak-punktis vaja kasutada?
No näiteks tuleb mõni narkouimas või alkojoobes isik, siis need tuleb eraldada ja kui nad ei nõustu, siis kõigi ohutuse tagamiseks tuleb kasutada sundi. Evak punktidesse ei tohi lubada relvi (ka siis kui inimesel on relvaluba) ega võimalikke teisi ohustavaid esemeid (eelkõige puudutab nuge, kuigi ka pastakas pidi olema päris tõhus tapariist).
Saime selgeks turvakontrolli ja isiku läbivaatuse juriidilise vahe (esimest ei pea protokollima, teist peab, sest kui sa juba paned juba käe kellegi püksitaskusse, siis sa ületad turvakontrolli piiri). Ohtlikud esemed, ka lubatud relv, võetakse protokolli alusel hoiule.
Ja seejärel läksime praktiliste harjutuste juurde. Kuidas küsida isikut tõendavat dokumenti (kui kaugel oled, kuidas vaatad – silmade kõrgusel, oled kahe käeulatuse kaugusel), seejärel harjutasime gaasiballooni vöö vahelt väljavõtmist (meil olid veega, mitte gaasiga täidetud balloonid) ja ka vastasele gaasi näkku pihustamist (sihtida tuleb otsmikku, sest oluline on see, et gaas läheks SILMA). Kõik politseinikud proovivad gaasi enda peal ära (et kui tööl saab ise gaasi, kasvõi kolleegi käest kogemata, siis teab, kuidas edasi käituda). Meile seda harjutuse osa ei tehtud, kuid soovitati ikkagi järgi proovida, sest kõige hirmsam on esimene kord.
Siis tegime harjutusi käeraudadega – filmis tundub imelihtne, aga tegelikkuses ikka vajab oskust. Muide, kui YouTube’i videos on politseinikul käerauad selja taga taskus, siis meile öeldi, et see on ohtlik (kui kukud, siis teevad viga), need peavad olema kõhu peal, soovitavatalt keskel, sest nii saad neid mõlema käega haarata. Harjutasime algul nuiade peal, mida kaaslane kaenla all hoidis (et oleks õige lähenemisvõte) – kunagi ei läheneta potentsiaalsele “tantsijale” otse, vaid ikka nurga alt, st külje pealt. Kui nuiade peal selgem, siis rauastasime üksteist – kinni ja lahti. Ikka õiged võtted – ja ütlen veel, nagu gaasiballoonigi puhul – ikka tahab harjutamist! YouTube’i videod, muide, ei näita väga turvalisi võtteid 🙂
Seejärel oli “kuuleka tantsija” käerauastamine pikali asendis ja tema läbiotsimine – jälle terve hulk võtteid, et olla ise turvatsoonis (ja “tantsijal” oleks võimalikult ebamugav, sest nii on ta meile ja teistele ohutum), seejärel tema konvoieerimine. Tegime ka läbiotsimist nii, et “tantsijal” olid käed vastu seina (jalad-käed harkis, jällegi meie oma ohutuse tõttu). Ja lõpuks tõeline tants, et harjutusnuiaga löömine (vastu kaaslase hoitud löögimatti). See oli juba veidi kõrgem matemaatika, aga midagi sai tuttavaks
. Juhendati väga rahulikult, aeglaselt, suurepäraselt ette näidates – no ikkagi neli proffi politseinik-instruktorit! Ja kui sageli öeldi: kui nii teed, siis su vastane saab väga suuri vigastusi või nüüd on sinu see või teine kehaosa kaitseta või teie eesmärk ei ole “tantsijat” teise ilma saata. Seda enam, et kui teed teisele viga, pead talle ka esmaabi andma.
Ja lõpuks tuli veel kolm abilist politseist ning mängisime läbi evak punkti töö, kuhu tuleb kolm konfliktsert tüüpi. Eelnevalt tegime plaani, jagasime ära rollid, määratlesime erinevad alad (sisenemisala, vastuvõtuala, relvade hoiukoht, naiste puhkeala, meeste puhkeala, “rahustamisruum”). Kuna meil raadiosidet sel hetkel ei olnud, siis sõnumeid pidi saatma virgatsiga (kulleriga) ja kasutama märksõnu, nt “tango” oli kahtlane tüüp ja IKEA oli võimalik lähisuhte vägivald. Muidugi tegime vigu, näiteks ei otsinud korralikult läbi – nääpsul naisel oli nuga saapas; ühel mehel, kes tunnistas, et tal on relv ja andis püstoli ära, jäi nuga siiski alles (selle oleks pidanud ka üles leidma), sest temalt ei küsitud. Rõhutati, et turvakontrolli tuleb teha igas evakuatsiooni etapis, sest inimeste ohutuse eest vastutavad evak punkti töötajad.
Kokkuvõttes – see oli huvitav ja arendav 10-tunnine õppus. Kindlasti tahaks neid “nuusutatud” oskusi lihvida ja õppida uusi. Suurõppus tuleb septembris ja selleks ajaks võiks olla veidi vähem abitud kui olime – enamik esmakordselt üldse evak teemaga kokku puutujad.
Kui ma nüüd oma veidi enam kui aastasele NKK karjäärile mõtlen, siis see on tohutult võimestanud – ma olen sisemiselt vähem jänku. Ma loodan, et ma ei pea neid õpitud oskusi kunagi rakendama (nagu ka õpitud enesekaitse võtteid ohutushoiu baasväljaõppe raames), kuid on parem tunne, kui mingid teadmised käitumisjuhistest keeruliste olukordade tarvis on teada.
Heili Einasto
teist aastat Naiskodukaitses
