22. novembril koguneti Tartusse Baeri majja avamaks Heino Jõe 100. sünniaastapäevale pühendatud näitust. All vasakul on näituse koostaja ja korraldaja Vaike Hang, kes oli Heinoga üle kümne aastat kirjavahetuses ning on Baeri majas töötanud aastakümneid Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaite Komisjoni teadussekretärina.
Tema kõrval on dr. Heino Noor, kes aastal 1930 alustas oma skauditeed Heino esimese hundukarja liikmena Haapsalus. Juht Heino oli siis 17 ja hundu Heino 7-aastane. Ülal vasakul on Heino noorima venna Siimo Jõe tütar Triinu Pert (sündinud Tallinnas) ja Heino tütretütar Riina Kindlam (sündinud Torontos). Ajakirjanik Black Joe on ise ka foto peale sattunud.
Foto: endine Tartu linna peaarhitekt Raal Kivi
Heino Jõe, skaudinimega Jämesäär, ühes Toronto Lembitu Maleva skautide lumelaagris Kotkajärvel.
Tegelikult oli noortejuhi ja kirjamehe Heino Jõe (1913 – 1990) sünniaastapäev 4. oktoobril. Siis saanuks ta saja aastaseks. Kus ta hing parasjagu viibida võis? Võibolla sünnikohas Vihulas Virumaal või tema teises sünnikohas, nagu ta ise ütles, Rakveres ehk seal, kus ta skaudiks hakkas.
Üks terve hulk toredaid inimesi, suur osa neist Eesti Looduskaitse Seltsi Tartu osakond, tuli kokku Tartus 22. novembril avamaks näitust “Heino Jõe 100”. Näituse paik on koht, kus Heino on pagulasaastate vältel mõtetes ja vaimus palju ise viibinud ja kahtlemata ka sel päeval – Baeri maja, Veski tänav 4.
Selles hilisklassitsistlikus majas elas oma viimastel eluaastatel, ehk 1867 – 1876 loodusteadlane ja kuulus kirjeldava ja võrdleva embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer, Järvamaal Piibe mõisas sündinud, Tartus Vana-Jaani kalmistule maetud ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 2-kroonise rahatähe peal kujutatud mees. Praegu istub mõtlik Baer igavesti pronksi valatuna Toomemäel ja tema ümber kogunevad üliõpilased muuseas igal aastal volbriööl.
Hiljem töötas seal puumajas aastakümneid ornitoloog ehk linnuteadlane professor Eerik Kumari (1912 – 1984), kellel oli Heinoga Toronto-Tartu teljel tihe kirja- ja kirjandusvahetus. Eerik Kumari oli Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni üks asutajaliige ja selle esimees kuni tema surmani ning tema algatusel rajatigi Baeri majja muuseum. Ka juuresoleval fotol (7. lk) olev Vaike Hang, (kelle puhul eales ei aimaks, et läheneb oma 82. sünnipäevale), on olnud 1957. a. siiamaani antud Looduskaitse Komisjoni teadussekretär ja järjepidevuse hoidja. Ka tema oli Heinoga üle 10-ne aasta kirjavahetuses, kusjuures tutvuse aluseks ei olnud ainult Eerik Kumari vaid ka hõimlus – nimelt oli Vaike Hangu õde Heino venna abikaasa.
Igal ühel, kelle elu Heino Jõe, Akela, Jämesäär või Black Joe puudutas, on oma kindlad ja erilised mälestused temast ja tema õpetustest ning eeskujust. Neid inimesi asub rohkem merede taga, Eestist kaugel, sestap oli huvitav kuulda Heinot meenutatuna ja näha temast talletatut Tartu Tähtvere linnaosa südames.
Heino noorima venna Siimo tütar Triinu luges koosviibimise alustuseks ette tervituse, mida olid saatnud Torontost tütred Mai Kindlam ja Anu Jõe. Anu oli ka koostanud ja läkitanud näituse tarvis Heino detailse eluloo Eesti, Rootsi ja Toronto etappidest. Loeti ette ka Toronto Lembitu Maleva tervitust, seda siis skautüksuselt, mille vanemaks ja vaimseks juhiks Jämesäär oli pikki aastakümneid.
Päev pärast näituse avamist tähistati Torontos Lembitu Maleva 64. aastapäeva, kus mälestati kringliga Jämesäärt tema 100. sünniaastapäeva puhul ning räägiti kohalolijatele ka Tartu näitusest. Näitus on küll ka Heino perekonnast veidi laiemalt, kuid siiski mitte pere korraldatud, nagu varem lehes kirjas. Näituse pani kokku Baeri majas töötav Vaike Hang, kui Heino kauaaegne kirjasõber ja samas vilunud näituste korraldaja ning osav arhivaar.
Vaike on nimelt korraldanud kokku üle 274 näituse nii Baeri majas, keskkonnaministeeriumis ja mitmel pool Tõstamaa vallas, kust ta ise pärit on ja mille elustolust ta on kogunud koduloouurimismaterjali, mille ta on talletanud kaheksaosalisse raamatusarja. See ei olnud ka Vaike esimene näitus Heino Jõest. Esimest korda oli Baeri maja vitriinides ja laudadel tutvustus Heinost ja tema tööst ning pärandist pärast tema surma ehk aastal 1992. Seda näitust külastasid Tartus tookord ka Heino lesk Ellen Jõe, tütar Anu ja tütre Mai tütar Riina.
Järgmisena astuski rahva ette Riina Kindlam, kes nüüd polnud enam külaline isademaal, vaid juba 10 aastat isetallinlane. Riina rääkis oma suhtest Taadiga ning ka oma põlvkonna nimel, kes Torontos õnnelikuna sellise noortejuhi mõjul koondustel ja laagrites kasvas. Erilist huvi tunti Kotkajärve ilusa emakeele samba vastu, mille ehitamislugu kohta küsiti.
See, et näitus “Heino Jõe 100” on üleval Baeri majas Tartus on ülimalt sobilik. Ajal, kui Eesti polnud vaba, pidas Heino selles majas töötanud loodusteadlaste, eeskätt linnuteadlase Eerik Kumariga pikki aastaid kirjavahetust ning saatis neile tollel ajal antud maailmajaos haruldasi teatmeteoseid, mis nüüdseks paiknevad Tartu Ülikooli raamatukogus.
Maja seos loodusega sai alguse aastal 1867, kui sinna kolis oma viimasteks eluaastateks mitmekülgne loodusteadlane Karl Ernst von Baer. Maja kuulub nüüd Eesti Maaülikoolile ning selles asuvad Baeri muuseum, ajakirja Eesti Looduse toimetus, Maaülikooli Teadusajaloo Uurimise Keskus, Eesti Ornitoloogia Ühing ning sekka ka kalade uurijaid. Foto: Eesti Looduse peatoimetaja Toomas Kukk
Heino esimene hundu
Dr. Heino Noor, Heino Jõe esimese hundukarja poiss oli kohal Baeri majas ka 1992. a. aset leidnud näitusel, kus ta pärast pikki aastaid kohtus taas oma endise õpetajaga Haapsalu I algkoolist Ellen (Ein) Jõega. Novembris oli “Heino Jõe 100” näitusel avamisel kohal nüüdseks 91-aastane Heino, ikka veel ärksa keele ja meelega arst. Ta tervitas kohaletulnuid eesti peaskaudi skm Kristjan Pommi nimel ja ka kauaaegse skaudi, nüüdse EV presidendi Toomas Hendrik Ilvese nimel, sest “kord skaut, alati skaut”.
Heino meenutas, kuidas teda 7-aastaselt hundukarja vastu võeti (mitte ei astutud) ja et tema isa seda väga toetas, kuna oli Skaudisõprade Seltsi liige – “Tol aja oli Haapsalus seltskondlikult hea toon sinna kuuluda”. Esimest suurlaagrit mäletab ta erksalt, k.a. toimumiskuupäevi 15.- 25. juulini 1932 Valgerannas. Neid poisse kannustas omal ajal “metsajõud”, mida austati ja mille oskusi õpiti. Heino Noor veetis aastaid ka Siberi vangilaagris ning väidab “liialdamata”, et ta jäi “seal surmalaagris ellu tänu nendele samadele Heino Jõe sisendatud ja õpetatud juhtmõtetele”, mis teda kogu sealse aja saatsid.
“See kasvatus ja need põhimõtted ja see hoiak, sisemine ja eriline rüht kui sümbol – Eesti ja hariduse sümbol, see saatis mind. Heino Jõe kuju ja eeskuju saatis mind kogu elu rohkem kui ükski teine mõjutaja,” rääkis Heino Noor. “Olen homme parem, kui olin täna” ning mõistmine, et isiklikud väiksed huvid alluvad suurtele ühiskonna huvidele olid selged maast madalast. “Ta oli meie juht, selle kõige avaramas, kõige paremas mõttes,” lausus “teine Heino”.
Kunagine hundu (keda Püha Jüri kutsikateks hüüti) andis oma juhi tütretütrele üle mõned Heino (Haapsalu hundujuhina tuntud kui Akela) saadetud “reliikviad”, k.a. nahast käsitöö, millel oli peremärk ja muud sümbolid ning mille kohta ta pidi aru andma tolleaegse riikliku julgeoleku Tartu osakonnas. Heino Noor veetis lausa paar tundi seletades julgeolekumeestele, mis asi see skautlus on – “Väidan, et see mõjus ka neile pedagoogiliselt,” meenutas dr. Noor.
Kõned, sambad, tõnnivakad
Enamus näitusel väljasolev on Vaike Hangu enda kogutud: kirjad, fotod Heino käsitööst, kunstist ja Kotkajärvest (sekka ka pesukaru ja järvekauri postkaardid) ning ajaleheväljalõikeid mitmelt mandrilt. Heino saatis Vaikele ka Toronto noortele loodud lendlehti ja muud vaimukat õppematerjali – ehedad näited sellest, kuidas kaugele sattunud põlvedele nende Eesti pärand köitvaks võluti. Läks kaua aega, enne kui Heino kirjatöid hakati ka Eestis avaldama. Üks esimesi oli ajakirjas Eesti Loodus, kus ta tervitab eesti loodust!
Esimese E.V. aegsete eksponaatide seas on perepildid, sugupuu ja Heino 15-aastaselt kirjutatud kõne Rakvere skautidele. Lisaks skaudimärkmikke ja raamatuid, mis pärit Nõmmel elanud noorema venna koduarhiivist. Sõjajärgselt Eestisse jäänud noorem vend Siimo oli arhitekt ja keskmine vend Väino puutöömeister, kes tegi tavaliselt hallist lepast imesid ning kelle töid võis näha Eesti Rahva Muuseumi suures saalis a. 95. Nii nende, kui ka tütretütre loomet (luulekogu ja artikleid) on Vaike väljapaneku osa.
Kanada loodus Tartusse
“Heino muretses Eerik Kumarile niisugust loodusteaduslikku kirjandust, mis oli Nõukogude Liidus kättesaamatu,” kirjeldas avamisel Vaike Hang. Paljud teosed võeti postimajas ära ja saadeti eriosakonda, kuhu prof. Kumari pidi minema talle saadetud teoseid lugema! “Kumari tahtis kangesti tasuda selle eest ja tegi seda Eestis värskelt ilmunud looduskirjandusega, saates teoseid omakorda Heinole Kanadasse.” Vaike kirjeldas Heino kirjavahetust kui “haaramatut”. “Kuidas ta kõigele muule lisaks nii paljudega Eestis jõudis sidet pidada? Üle 10 aasta on ta meile National Geographic’ut tellinud; seda on ta tellinud paljudele eestlastele. Tohutu panus, mida ta teinud on. Kuidas on see võimalik? Eks omad inimesed teavad…” arvas Vaike Hang.
Kui prof. Eerik Kumari raamatukogu pärast tema surma aastal 1995 Tartu Ülikooli raamatukogule üle anti, oli selle suuruseks 1869 raamatut. See sisaldas 6 korda rohkem looduskaitsealast kirjandust ja 4 korda rohkem ornitoloogilist kirjandust kui oli eelnevalt ülikooli raamatukogus. Nii et ka Heino Jõe saadetud raamatud on jõudnud Kumari kaudu Tartu Ülikooli raamatukokku.
Selline teiselt mättalt vaade siis “meie oma” Heino Jõele, Akelale, Jämesäärele, Black Joele… kelle suurim teene oli vast oskus Eestist kaugelolevaid noori sütitada; neid panna mänguliselt ja põnevust tekitades huvituma oma juurtest ja keelest.
14. jõulukuul jõudsid õhtupimeduses näitust vaatama ka kolm väikest Rävälä Maleva Tormilinnu hundut, kes veetsid parajasti nädalavahetuse Tartus peetud üleriigilises hundulaagris. (Juhus või saatus?) Täiskuu Baeri maja kohal pani maja ees valvaval maakivist öökulli härmas peanupu särama. Lapsed, kellest 2 olid Heino Tallinnas sündinud tütre-tütre-tütred (ning just hundud ja mitte hellakesed,) tundsid näitusel oma jagu tuttavat ära – Kotkajärve sambaid, loomi, Jämesääre töötoa käsitöid ja imevigureid, sugulastest rääkimata. Kuigi elavad Tallinnas, käivad nad nimelt pea iga suvi Kanadas oma Memmel ja Kotkajärvel külas. Läinud suvel ka esmakordselt (hundudena) sealses hellakeste laagris.
Näitus “Heino Jõe 100” on avatud veel jaanuariski. Me võiks kõik proovida meenutada midagi kasulikku, naljakat, olulist või maagilist, mida Heino meile sisestas ja seda mõnele noorele jõulupühade ajal edasi kinkida. Lüüa lahti mõne tema raamatu ja sealt midagi jagada. Kuigi kõik ei saa olla sedavõrd “sündinud talendid, tooniandmise, juhtimise ja kasvatamise mõttes, nagu oli seda Heino Jõe”, võime üritada mõista ja jäljendada tema tahte alget ja põhjust – lugupidamine sellesse, kust me tuleme ja kes me oleme ning teadmine, et selle elushoidmine su sees tagab tõelise rikkuse.
Riina Kindlam,
Tallinn
