See algas uue aasta esimestel päevadel. Külm ja lumi hakkasid vaikselt kanda kinnitama üle me maa.
Alul sadas rohkem põhjarannikul. Ida-Virumaal oli tegelikult juba vanas aastas maa valge nagu ei mujal ning 4. jaanuaril oli sõit Narva suunal aga juba nagu Lapimaa piltpostkaart, puud paksu piparkoogi-glasuurikihi all. Ei saanud pilti teha, olin roolis, ämmal oli Kohtla-Järvel arstiaeg ja tuli takus. Pealegi sõitsin kahes rattarööpas, mis lumisel maanteel, ja nendest niisama välja hüpata ei tihanud.
Tol päeval Vikerraadio hommikuse “Huvitaja” saate juht Krista Taim muudkui õhkas, “Milline imeline kingitus meile uueks aastaks, see valge, valge maailm…”. “Mis seal ikka?” mõtleb kauge eestlane, “lumi ikka talvel tuleb ja läheb”. Kanadas suht laiaulatuslikult tõesti. Seda sai ise tunda – näha – rookida läinud aastal Torontos, kus veetsime kogu aastaringi. Tunnistan, et just lumerohke talve ootus (nagu muiste!) oli üks oodatumaid osi sellest ettevõetavast pereseiklusest.
Aga mäletate, mis läinud aastal Eestis oli? Või pigem ei olnud. LUND. Kui välja arvata paar üksikut suvalist kirmekest, ei olnud Eestis möödunud talvel üldse lund! Ei suusatatud, ei kelgutatud. Tundsin ja elasin kaugel kühveldades eestlastele väga kaasa.
Keskkonnaagentuur (nii Facebookis, kui Instagramis) andis teada, et “Aasta 2020 oli esialgsetel andmetel Eesti kliimaajaloo kõige soojem aasta.” Ühtlasi oli ka Euroopa kõige soojem aasta kliimaajaloos (on record). Mäletate vast, kuis Soomes ja Rootsis oldi ka hämmingus. Ning läinud aasta oli kogu Maa teine soojem aasta, 2016. aasta kannul. Need viimased faktid pärinevad NOAA võrgulehelt, National Oceanic and Atmospheric Admistration.
Sellest too rõõm lume ja külmakraadide saabumisest! Ja veel koroona-ajastul, kui tohib õues ja isegi suusamäel rassida. Vähemalt Eestis… Ainuüksi pealinnas on olnud alla nulli 17 päeva järjest, lund parimal päeval 23 cm, ning nädal tagasi saabus võimas lumi ka saartele. Niisiis pole hetkel ainsatki paika Eestis, kus maa oleks must. Isegi Vilsandil 12 cm, Ristnal 19 cm, Kihnus 15 cm.
Ja mismoodi see kingitus saabus? Tuttavalt Ontario moodi! Või õigemini Suurjärvistule (Great Lakes) kohaselt kõikidele paikadele, mis järvedest allatuult ehk idakallastele jäävad. Selle nimi on JÄRVEEFEKT (lake effect snow), meil siin aga antud juhul MERE-EFEKT. Seda kahjuks ei juhtu meil nii tihti, kui Suurjärvistu kallastel, sest selleks on siin vaja kirde- või põhjatuult, mis siis külma õhu üle soojema merevee, Soome lahe, liikuma paneb. Tekivad pilved, mis toovad rannikule lund! Efekti toimimiseks peab antud veekogu mõistagi ka jäävaba olema.
Päevade viisi Soome lahe vesi auras nagu nõiakatel, sest õhutemperatuur aina langes taliharjapäeva, 14. jaanuari järgselt. Seda pildistas üle lahe Helsingi vahet sõitev Sibeliuse Akadeemia üliõpilane, sest jah, ka seda tohib siin teha, kui töötad või õpid, kannad maski ja lubad olla sõnakuulelik.
Seekordne külmahari saabus tõnisepäeval, 17. jaanuaril, kui sündis selle talve uus külmarekord. Õhutemperatuur langes tol ööl sisemaal -25 kraadi ümbrusesse. “Viimati oli ilm nii külm 2019. aasta jaanuaris,” teatas ilmateenistus.
Esialgu lumekaardi sentimeetrinumbrite järgi kirre juhtis kagu 35-30, nüüd lõpuks vahetasid kohti. See on tugitooli suusatajale üks mõnusaim sport, jälgige ise: www.ilmateenistus.ee > ilmavaatlused > vaatlusandmed > “sademed ja lumi” ehk lumekaart.
Kui pikk on see pidu? Noh, täna hommikul, 21. jaanuaril kella 5 järgselt läks Sõrve sääres üle nulli ja punased ehk sulanumbrid liiguvad sealt edasi edelatuule tiivul. Juba on säärest jõutud üle põlve. Roomab nagu rästikumürk südame poole. Kas keegi saaks sulgeda tuiksoone mandrile?! (Teatraalne liialdus, vabandage!) Praegu lubab nädala jagu looklevat punast joont graafikul, tähistamaks ülenulli seisu, kuid õnneks mitte ülearu kõrget. Ja ühtlasi mitte vedelasademelist, ütlevad norrakad, keda me usaldame. (Eestlased järgivad lisaks oma riigi ilmateenistusele truuilt ka nö norrakaid ehk Norra Meteorologisk institutt’i (www.yr.no) andmeid. Räägitaksegi sellest, “mida norrakad lubasid”.)
Ootame ja loodame, et sama toredaid lumepäevi ootab ees.
Sügis algas enneolematult agara talisupluslainega, nüüd räägitakse uudistes, et poed on suuskadest-uiskudest tühjaks ostetud. Ka Nõmme spordikeskuse laenuletti tekib nädalavahetustel järjekord, mis ümber maja ulatavat (hoida tuleb ikka 2 m vahet). Tütre jooksutreener Mati lohutas: “Need mõned soojakraadid tee midagi, kõva põhi on all.” Mati on sama usaldusväärne kui norrakad. Rahunesin silmapilkselt.
“Hoia, mida armastad!” kõlab keskkonnaameti üleskutse looduskaitsele. Hoiame siis ka lund. Nõmmel ja mujal (Tartu Maratoni mail) on kahuritega toodetud suuri lumevarumägesid. Ja loodame norrakatelt lisa. Vaikse tänulikkusega, sest ega ahnitseda ka maksa. Kuid meie kõigi igakülgse tervise nimel. Lumi pakub ju helgust ja valgust, tõstab tuju ja toonust, toob õnne – nägite kuis uue presidendi ametisse vannutamise tseremoonia käigus oli enne päikesepaistet ka lumehelbed õhus!
Riina Kindlam, Tallinn
