Publitsist Jegor Holmogorov kirjutab sellest, miks Balti riikide iseseisvuse vastu suunatud agressiivseid žeste ei saa võtta sealse vene elanikkonna toetusena.
Vene peaprokuratuur, tunnistades ebaseaduslikuks Krimmi andmise Ukrainale 1954. a., laskis pudelist välja sõjadžinni. Nüüd on saabunud peaprokuratuuri, seaduste täitmist valvavasse kõrgeimasse instantsi, ühe riigiduuma saadiku järelepärimine: kas 1991. aasta Nõukogude Liidu Riigikogu otsus Balti riikide iseseisvuse tunnustamisest oli seaduspärane või mitte?
Kui peaprokuratuur asja menetlusse võtakski, siis – lähtudes Krimmi loogikast – saab otsus tulla vaid negatiivne. 6. septembril 1991 tunnustas Nõukogude Liidu Riigikogu Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust. Kuid konks seisab selles, et taolist organit nagu riigikogu polnud Nõukogude Liidu konstitutsiooniga ette nähtud. Riigikogu kui organ loodi alles eelmisel päeval, 5. septembril 1991 rahvasaadikute koosoleku seadusega “Riigivõimu organid ja Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu juhtimine üleminekuperioodil”. Objektiivselt oli juba too seadus ise konstitutsioonivastane riigipööre, millele järgnes koosoleku otsus istungi enese likvideerimisest.
Niisiis küsimusele, kas Nõukogude Liidu Riigikogu otsus tunnustada Balti riikide iseseisvust oli seaduslik, on peaprokuratuur lihtsalt kohustatud vastama: ei! Põhiseadusevastane organ rikkus konstitutsiooni, võttis vastu ebaseadusliku otsuse.
Kas sel arutelul, kui ta peakski ellu rakenduma, oleks tagajärgi tänase Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tunnustamisele Vene Föderatsiooni poolt? — Ei, ei oleks, kuna Vene Föderatsioon pole mitte Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, vaid Vene Föderatiivse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õigusjärglane, kelle president Jeltsin tunnustas Balti riikide iseseisvust veel ka 20. augusti 1991 ukaasiga.
Juriidiliseks uurimiseks oleks samuti huvitav küsimus: kas Jeltsinil oli antud hetkel selleks õigust või mitte? Kuna Vene Föderatsiooni riigivõim tegutseb tollest ajast peale õiguse- ning järjepidevalt, siis on ka Balti riikide iseseisvuse tunnustamise otsus õigusjärgne ega sõltu kuidagi gorbatšovlikust riigikogust.
Nõukogude Liidu Riigikogu otsuse kuulutamine ebaseaduslikuks ei too endaga kaasa mingeid tagajärgi, kuid paneb närvitsema nii Balti riike kui ka Euroopa Liidu võime, kes faktiliselt kasutavad Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu heatahtlikkust.
Tolle nõukogudeaegse iseseisvuse tunnustamise otsuse peamine vastuolu seisneb Balti riikide iseseisvuse alustes. Balti riigid ise väitsid, et nad taastasid oma 1918. a. väljakuulutatud iseseisvuse, mille oli katkestanud vägivaldne “nõukogude okupatsioon” 1940. a. Sellele rajanevad nii nende maade poliitiline mütoloogia, omandi tagastamise kampaaniad kui ka vene elanikkonna, niinimetatud “mittekodanike” diskrimineerimise poliitika.
Tol ajal rõhutasid nõukogude võimud läbirääkimistel vabariikidega, kes pidasid liidust lahkumise plaane, et kõne all olid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu subjektid, kes juhul, kui nad soovisid liidust lahkuda, pidid läbi tegema selleks puhuks ette nähtud kohustusliku protseduuri, mille hulka kuulus rahvahääletus. Seda nendes maades aga ei tehtud.
Kas meie ees on sõltumatud riigid, kes olid kaotanud ajutiselt oma iseseisvuse 1940. a. ja taastasid selle 1990–1991? Või endiste Nõukogude Liidu vabariikide asemele tekkinud poliitilised moodustised? Territoriaalsest vaatevinklist on see keeruline küsimus, eriti Leedu puhul. Stalin andis Vilniuse Leedule juba siis, kui Leedu veel iseseisev oli, kuid Leedu sai omale Druskininkai, aga veel tähtsama, Klaipeda, alles pärast seda, kui Leedu oli juba Nõukogude Liidu koosseisus. Jah, kuni 1938. aastani oli Klaipeda Leedu osa. Aga kui Leedu Nõukogude Liidu koosseisu läks, oli Klaipeda Saksa võimu all. Nõukogude Liit sai Klaipeda endale Potsdami lepinguga 1945.
Klaipeda esineb Leedu Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi osana Nõukogude Liidu seadusandlikes aktides alates aastast 1948. Tähendab, taastades oma 1940. a. kaotatud sõltumatuse, oleks Leedu pidanud Klaipeda Nõukogude Liidule tagastama.
Ütlustel “kui lahkusid, siis las ka tagastavad” (mida armastavad korrata meie teatud patriootlikud ringkonnad) on ka teine pool. 1940. a. kuulusid Eestile Ivangorod ja Petseri, Lätile Põtalovi rajoon. Neid alasid tunnustas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit aastal 1920 Tartu rahuga, mis fikseeris Baltikumi väljalangemise lagunenud Vene impeeriumist. Näidates näpuga Leedu peale, võime ise saada mitte väiksema näpuganäitamise osalisteks 1940. a. piiride palju tundlikemates lõikudes.
Praegune status quo, kus Balti riigid peavad endid maailmasõdadevaheliste riikide järeltulijateks, kuid eksisteerivad 1991. a. piirides, rahuldab teatud mõttes kõiki.
Pidagem meeles, et kolmest Balti riigist kahe riiklus põhineb separatistlikul eraldumisel Vene impeeriumist 1918. a. Saksa okupatsiooni ajal. Leedut kuni 1793. a. Poola jagamiseni, kui ta Vene koosseisu läks, ei eksisteerinud. Öelgem nii, et kogu nõukogude juriidilise pärandi annulleerimine on mõnevõrra hiljaks jäänud. Kõik meie targutused Balti riikide separatistlikust staatusest meenutavad “tagantjärele targaks” olemist.
Sel juriidilisel manamisel võivad olla aga tõsised tagajärjed. Balti riigid on NATO liikmed. Tähendab, neile rakendub automaatselt NATO lepingu §5 “Vastastikusest abist agressiooni puhul”. Lääne massiteabes arutatakse pidevalt Venemaa Baltimaadesse tungimise tõenäosust “vene elanikkonna õiguste kaitse” ettekäändel. Lääne inimese alateadvusse sisendatakse pilti Krimmi stsenaariumi kordumisest.
Tähendab, ühel hommikul ärkab Venemaa ja kuuleb, et on toimunud sissetung NATO liikmesriiki. Näiteks Daugavpilsi või Narva tänavatel luusivad ilma eraldusmärkideta Vene sõjaväe mundrit meenutavas riietuses isikud, kes vastavad küsimustele jahedas vene keeles. Tõestada lääne inimesele, et need pole venelased ega ka kohalik omakaitse, vaid provokaatorid, on praktiliselt võimatu. Niimoodi tehakse agressiivse sõja vallapäästmisest Venemaa vastu NATO liikmesmaa kaitsesõda.
Et nii ei juhtuks, peab Venemaa olema suhetes Balti riikidega ülikorrektselt rahvusvahelise õiguse tasemel. Me võime venelaste õigusi kaitsta diplomaatiliselt, kehtestada majanduslikud embargod, avaldada humanitaarsurvet, s.t teha kõike seda, mida meie välispoliitika kõigi nende aastakümnete vältel praktiliselt teinud ei ole, ei Baltikumis, Ukrainas ega mujal. Aga žeste, mida võidaks kasutada agressiivses vaimus Balti riikide suveräänsuse vastu, ei saa lubada.
Vabandage, aga me ei suuda kuidagi lahendada isegi meie välispoliitika peaprobleemi, Ukraina küsimust. Meie poliitika Ukraina suhtes näib vastuolulisena, kohati isegi skisofreenilisena. Sellistes tingimustes provotseerida juba niigi poliitilise psühhopatoloogilise kalduvusega Balti naabreid pole tõepoolest just parim idee. Me riskime sattuda inimese olukorda, kes ei märganud, millal tühi loba konfliktiks üle läks, ning leiab äkki vajaduse end õigustada: “Sõbrad, mis nüüd? Ma pole midagi sellist öelnud!” — Pole just parim sellisesse situatsioon sattuda!
Me ei tohi minutikski unustada, et Baltimaade juhtkonnad pole meie sõbrad, vaid põhimõttelised, agressiivsed venevaenulikud. Me ei tohi unustada, et neis maades on vene elanikkond, kes näeb Venemaas oma õiguste kaitsjat ja moraalset toetajat. Me ei tohi mingil juhul oma kaasmaalaste toetamisel lobisemisse langeda, vaid peame neid toetama tegudega.
Kuid Balti riikide suveräänsuse vastu suunatud agressiivseid žeste ei saa pidada mitte vene rahva toetuse vormiks, vaid suure konflikti provotseerimise vormiks. Selles konfliktis võime Baltikumis elava vene rahva unustada. Ukrainale müüdava gaasi soodushinna taustal näib Balti riikidele adresseeritud “manamine” lihtsalt rumalana. Seda mõistetakse seal väga hästi. Baltlased võivad välja tulla ettevaatamatute väljenditega Venemaa, vene päritoluga kodanike ja mittekodanike vastu.
Tõlkinud 1. juuli 2015 Izvestijast J. Tagger
