Käesolevaga teatan: eelmises lehenumbris, 22. märtsil ilmunud arvamuslugu oli mu viimane kindla ajalise korrastusega kaastöö Vaba Eesti Sõnale hinnanguandjana sündmustele Eestis.
Otsus lõpetada, vähemalt praeguseks, ei sündinud otseselt seoses sõjategevuse dramaatilise intensiivistumisega Ukrainas 24. veebruaril. Mul on juba pikemat aega liikunud peas see mõte, et vajan rohkem aega enese ja oma pere jaoks.
Muidugi avaldab suurema sõja lahvatamine Ukrainas mulle/meile siin Eestis survet. Näen Ukraina sõjas analoogi sõjale Hispaanias ajavahemikus 1936-1939, kus sakslased ja venelased oma relvi katsetasid enne Teist maailmasõda, kuid ühe suure erinevusega. Hispaania kodusõjas osales kaks kurja poolt või õigemini riiki, Ukrainas seisab aga vaba rahvas südikalt üheainsa pahatahtliku jõu vastu.
Püüan omaenda kitsas sfääris tõsimeeli selliseid küsimusi lahendada, nagu kust oleks võimalik soetada enesele tulirelv ja kuulivest. Igaks juhuks siis! Mu abikaasa ütleb mulle, et tema ei taha minust tulevikus lahus elada, näiteks mõnes teises riigis. Seega esineb meil siin Eestis nii mõtlemisainet kui ka uusi, meile hiljuti peale surutud tegevusi küllaga.
Kujuteldamatu: sellisena näeb välja Eesti tulevik. Viimasel ajal Eestisse lisandunud 25 000 ukraina põgenikku kujutab endast lausa kahte protsenti meie elanikkonnast, ja seda vaid mõne nädalaga – nii nagu Ameerikasse oleks ühe ropsuga tulnud rohkem kui kuus miljonit uustulnukat. Pole välistatud ka see, et meid ootab ees hüperinflatsioon. Covid-19 möllab meil edasi ja vaibub alles aeglaselt. Kuidas järgmine eesti valitsus saab eelarve tasakaalu, nõuab Toompealt ilmselt tõelist kübaratrikki! Sellega, nagu hiinlased ütlevad, ootavad meid ilmselt ees “huvitavad ajad”!
Olen alati näinud siinsetes reportaažides ja Eestis arenevate situatsioonide kirjeldada püüdmistes üritust, mis on tahtnud sarnaneda briti raadioajakirjaniku Alistair Cooke’i sarjale “Letter from America”. Selle erinevusega, et Cooke tutvustas Ameerika elu ja ameerika nähtusi briti publikule, mina aga eesti sündmusi sihtgrupile, mis koosneb inimestest, kes mind maapaos suureks kasvatasid ning keda ma oma armastatud suurpereks pean.
Loodetavasti elab pagulasajakirjanduse vaim väikesel viisil siin ja seal veel edasi. Et mina ei jää täiesti viimaseks mohikaanlaseks. Nende samade teemadega tegelevad mingis ulatuses tänapäevalgi edasi Riina Kindlam, aga näiteks ka Laas Leivat ja Tõnu Naelapea Torontos.
Minu eeskujudeks pagulaseesti vabas ajakirjanduses on olnud sellised inimesed nagu mu oma (mitme aasta eest siit ilmast lahkunud) ema Heldia Estam, aga ka Johannes Västrik, Vera Poska-Grünthal, Harald Raudsepp, Ilmar Mikiver, Vello Helk ja teised. Või siis Aleksander Terras ja Juhan Kokla Stockholmis, teiste hulgas. Ka need viimased nimed jäid juba tüki aja eest manalameesteks.
Mu isa – Eesti Vabariigi Mereväe õppekompanii kasvandik ja purjetaja meie pere kunagisel kahe mastiga laeval nimega Tuju – rääkis isamaalises ülekantud kontekstis sellest, et kui sa üleval purjedega tegeled, siis peab üks käsi olema laevale ja teine sulle enesele.
Mul tuleb lähitulevikus isiklike asjadega veidi tegeleda, nii et võin vajada esimest korda pika aja tagant mõlemat kätt endale, kas sõda siia Eestisse jõudma peaks või mitte. Või hakkab Eesti hoopis vajama nii ühte kui ka teist kätt samal ajal?
Ütleme, et Putin taltsutatakse siiski kuidagi maha, ja praegune karikas läheb meist mööda… Kui tervis vastu peab, tahan jõuda selleni, et minu sulest ilmuks raamatuid, äkki rohkem kui ühes keeles. Minus võiks peituda isegi veel üks film või koguni kaks.
Los Angelese eesti segakoori repertuaaris Rein Neggo ja Jaak Kuke juhtimisel oli omal ajal üks sentimentaalne-romantiline, kuid samas ka ilus laul nimega “Nii ajaratas ringi käind”.
Võib ju juhtuda, et kohtume jälle, isegi siin samas, Vaba Eesti Sõna veergudel. Seniks aga paar salmi eelpoolmainitud laulust:
“Meid lahkumine kurvaks teeb, ja süda põues nukralt lööb. Me kaunid päevad mööda läind, ja edasi meid viib me tee. Ei keegi tea, kuhu kulgeb see. Õnn kaasa, sõbrake! “
Jüri Estam
