Ilmar Külveti tähtpäeval täname tema tööde eest ja mõtiskleme ka ajastu vaimu kandja paradokside üle.
Aastal 1972 saabus “Ameerika Hääleks” 52-aastane Ilmar Külvet, kelle igaõhtuseid maailmasõnumeid kodueestlased vileragina tsensuuri takistusest hoolimata huviga kuulasid, aga samas polnud Ameerikas endas Ameerika Hääle saated kuulatavad.
Külvet sobis maailma mõtestajaks ja avardajaks, veidi paradoksaalselt võibki öelda, et ameerika-eestlased jäid ebaõiglaselt ilma väga heast kultuuriraadiost, sest Külveti intervjuude eriline ajakirjandusmeisterlikkus, kujundades jõulist eestlust ja elutunnet, tutvustas eestlasi ja loomingut.
Eriliselt köitsid meeli Külveti reisikirjeldused, kandes suurepärast tunnetust ja maailmaseiklust.
Külvet on kultuurisild.
Ilmar Külveti enda ja mitme ta kaasaegse, sh Ivar Ivaski arvates on olnud ta aegumatuim näiteteos “Sild üle mere”, mille lavastamist Toronto seltskond isegi takistas, kuid mille lavastamist Stockholmis aga eriliselt tervitati.
Eestis seda mängitud pole.
Külveti “Menningu lavastamisest Vanemuises” möödub nüüd 30 aastat.
“Menningu” etendamine võimaldas Eesti noortel meestel Jüri Lumistel, Andrus Allikal, Raivo Adlasel jt hiilgavalt kõnelda rahvusliku perspektiivi otsingutest, täiel häälel ja lavalt.
Etendus “Menning” ehitas mõttesilla sellessamas Vanemuise teatris 75 aastat hiljem kui etenduses toimunud sündmused 20. sajandi algul… ja see tegi Ilmar Külvetist sovetiaastakümnetest üle ulatuva suure küsimuse esitaja, 20. sajandi Eesti kultuuri mõtestaja.
Meil on aeg Ilmar Külveti kandvat loomingupärandit edasi mõelda, kanda ja mõtestada.
Maarja Pärl-Lõhmus
