Kohtusime Imbi Sepaga Lakewoodis kümmekond aastat tagasi ja ta rääkis, miks ning kuidas 1944. aastal kodu jätma pidi.
Tema Pärnust alanud ja kuus aastat hiljem New Yorgis lõppenud põgenemistee võis teismelisele tüdrukule ja ta pisiõele toona tunduda põneva seiklusena, aga pere sõjaväelasest isa jäi ju Eestisse venelaste kätte, ema ja tädi pidid laste ning endi päästmiseks tohutult riskima ja seiklus ei olnud see muredega pikitud Kolgata teekond, kus sageli otsustas asjad vaid see, kas õnne oli, kaugeltki mitte.
Imbi isa, Eestis ka hea kergejõustiklasena tuntud August Kongas oli vaeslapsena leidnud tasuta haridustee Eesti Vabariigi sõjakoolis ja temast saigi elukutseline sõjaväelane. Ema Leida-Pauliine (neiuna Kals) oli põgenemiseni Pärnus lasteaia juhataja.
August Kongasel oli õnne või õnnetust teenida nii Eesti, Vene kui Saksa armees, sealjuures panid kaks viimast võimu Kongase vangi. Kui venelased 1939 Eestisse tulid, võeti ta kui elukutseline Eesti ohvitser automaatselt punaväkke. 1941. läks Kongas Eesti vallutanud sakslaste poolele, aga nemad viisid ta siiski kui Vene ohvitseri Saksamaale vangi. Sealt rääkis hea suhtleja end 1942. aastal Eestisse tagasi ja oli Saksa armees Eesti 6. piirikaitserügemendi ülema, Vabadussõja kangelase Paul Lillelehe adjutant. Piirikaitserügement, õigemini selle riismed pidasid oma viimase lahingu venelaste ülekaalukatest jõududest ümber piiratuina 1944. aasta 20. septembril Avinurme lähedal. Lõpuks, kui kodumaad kaitsnud eestlaste laskemoon lõppes ja vastane relvitute peale tankid saatis, läksid mehed ülem Lillelehe loal laiali, püüdes läbi metsade kuidagigi koju ning seejärel ehk ka vabasse maailma pääseda.
„Isa olekski meiega läände pääsenud, aga ta kirjutas rindelt emale, et ei saa oma mehi maha jätta. Kui nad puruks löödi, jõudis ta läbi metsade rännates Pärnusse kaks päeva pärast meie lahkumist. Venelane oli siis juba 23. septembrist sees, mingi aja suutis isa end varjata, aga siis andis keegi kaasmaalane ta üles ning tribunal saatis „kodumaa reetja” 25+5 aastaks Karaganda vangilaagrisse lubjaahje kütma,” rääkis Imbi Sepp. „Tal oli küll õnne 1955. aastal Eestisse naasta ja surra 1992. aastal taasvabal kodumaal, aga meie juurde Ameerikasse teda Vene ajal ei lastud. Isa nägin uuesti 1977. aastal Põltsamaal, kuhu meil emaga Eestit külastades tuli Tallinnast sõita „giidiga” autos.”
August Kongas oli abikaasale öelnud, et kui olukord nõuab, põgenegu lastega Eestist. Ja 1944. aasta 20. septembril ütleski Pärnu linnapea Voldemar Ernesaks Leida-Pauliine Kongasele – nüüd on aeg!
„Pakke sai meil palju, aga paanika pole parim abimees. Nii jäi maha perekonna hõbe, samuti jalanõud ja nii olime vaid nendega, mis toona jalga juhtusid. Hea otsus oli haarata kaasa vatitekid, halb mõte vedada raskeid taldrikuidtasse. Palusime vanaemal võimalikult kiiresti meie korterist väärtuslikuma maha jäänud kraami enda juurde viia, aga ta miskipärast ei teinud seda ja kui isa kahe päeva pärast tuli, leidis eest tühjaks tehtud kodu.”
Imbi sai koos ema, väikese õe ja hooldajaga Pärnu sadamas tasu eest lahtisele kalalaevukesele. Veel oli seal peretuttava, Pärnus kuulsa spordiõpetaja Johan Meimeri pere. Seegi ilma peata, keda naine ja tütar enam ei näinudki, kuna olümpiasportlane lasti Ristil punaste käest põgenemisel maha.
Kalalaeva sõit ei olnud pikk, Lätis Liibavis pandi reisijad koos pakihunnikuga kai peale ja kapten ütles – nüüd vaadake ise, kuidas edasi.
„Ema oli meil hakkaja, õige pea leidis suure ookeaniauriku „Doonau”, kuhu üsna valimatult saksa sõdureid, haavatuid ja paanikas põgenikke peale läks. Sellega saime sõja käigus Poola linnast Saksa linnaks tehtud Gotenhafenisse. Too oli rahvast, eelkõige sõjapõgenikke puupüsti täis.”
Ordnung siiski veel kehtis – tulijaile anti midagi hamba alla ja neile, kel oli Saksamaal koht, kuhu minna, kirjutati välja rongipilet. Kel aadressi öelda polnud, saadeti läbikäigulaagrisse. Imbi mäletab, kuidas teda täisaunas mürgise DDT-ga pritsiti ja ta kuumtöödeldud riided beebimõõtu tõmbusid.
„Magasime topeltnaridel, sõime suures saalis, miskipärast anti lastele kord päevas tumedat magusat lahja alkoholisisaldusega õlut. Köögis jooksid ringi suured prussakad, ja öösel hakkas kohe, kui tuled kustutati, laest lutikaid sadama. Päeval oli elu lõbusam, sest lapsi oli laagris palju.
Sel Berliini-lähedasel laagril oli küll aed ümber, ometi võisime minna ja tulla, nagu tahtsime. Nii sõitsime mu sünnipäeval Berliini! Ema ostis mulle prossi, sõitsime U-Bahn’iga maa peal ja S-Bahn’iga maa all. Oli ka pommitamist ja varjendisse jooksmist, ema muretses meie elude pärast, aga mul oli põnev. Leidsime üles eestlaste kokkusaamiskohviku, kus pakuti ilma toidukaartide ja rahata mingit punastest kontsentraat-kuubikutest tehtud suppi ja marineeritud aiatigusid, mis olid vintsked, maitsesid nagu heeringas, aga läksid alla küll,” mäletas Imbi Sepp.
Vene vägede eest oldi küll pääsetud, aga ei teatud, et suuremad katsumused on põgenikel veel ees. Sakslased leidsid nende grupile koha Tšehhi Leština külas Elbe jõe lähedal, paraku oli see vana hallitanud ja härmas vabrikuhoone, pealegi laager Saksa ohvitseride peredele ja vabriku peremees ootas pikisilmi sõpru venelasi.
„Vatitekkidest oli meil seal suur abi. Nagu ka emast, kes rääkis sakslastelt välja isa ohvitseripalga ja laagri eest-kõnelejana hankis võimudelt toiduaineid.”
Kui sõda 1945. aasta mais lõppes, olid Kongased koos teiste eestlastega ikka hajusal rindejoonel Leština külas. Ja siis märkas Imbi ühel päeval kaht ratsanikku metsast tulemas. Venelased!
„Ema võttis rahva kokku ja rääkis, et Elbel on küll sillad lõhutud, aga ameeriklased on lähedal, me peame laagri maha jätma ja igaüks omal käel end päästma. Sel õhtul me lahkuda ei jõudnud, ja öösel olidki purjus vene sõdurid tehaseust prõmmimas. Õnneks läksid nad omavahel tülli, aga lubasid peagi naasta ja siis selle, selle ja selle naise kaasa võtta,” oli Imbi Sepal meeles.
Laagrirahvas hakkas koos oma pampudega lääne poole liikuma, Imbi perel abiks tšehhitarilt saadud aiakäru. Lõpuks jõudsid nad Aussigi jaama, kus valitses põgenike ja kohalike segadus ning lärmas ka vene sõdureid. Kui saabus läände suunduv rong, topiti kõigepealt vaguniaknast sisse Imbi väike õde, seejärel upitati järele 13-aastane Imbi ja pere pakid.
Ema ja tädi rippusid kaks esimest jaamavahet puupüsti täis rongi välisseinal.
„Vahetasime rongi, saime läänetsooni viidavate haavatud sakslaste vagunisse. Seal üritas ema hävitada kõike, mis võinuks meid läände pääsemisel kompromiteerida – ohvitserist isa pabereid, fotosid, märke. Kui Vene ja Ameerika tsooni piirile jõudsime, hoidsime end vaikselt nagu hiired, et mitte tähelepanu ärata. Ja siis veeres rong vaikselt USA tsooni ning julgesime jälle hingata.”
Nagu oldi justkui teist korda venelaste käest pääsenud, aga tegelikult saadi ikkagi vaid suure tuule käest ära. Sest edasi viidi eestlased Saksamaa lääneosas asunud Bambergi – laagrisse, kust NSV Liidu rahvaid tagasi kodumaale veeti!
Siira naeratusega – saate ju koju, olete muidugi rõõmsad! Imbi ei mäleta, et ema ja tädi rõõmustanuks.
„Aga sealtki pääsesime tänu meie hakkajale emale. Ütles mulle, et võta väike õde käe otsa ja jaluta väravast välja, kes lapsi ikka peab. Nii oligi, ja kuidagi pugesid välja nemadki tädiga. Kui Pärnust olime lahkunud pakikoormaga, siis nüüd polnud meil enam midagi, ka vatitekid olid jäänud ühe laagri porisele põllule,” meenutas Imbi Sepp.
Ometigi oldi nüüd lõpuks pääsenud. Leiti esmalt leedulaste laager, siis kohtuti jälle eestlastega, elati lahkete sakslaste kutsel võõrastemajas, saadi kokku USA töökompaniis teeninud eesti poistega, Imbi käis esmalt Bambergi väikeses eesti koolis ja edasi gümnaasiumis Geislingeni suurlaagris.
Ameerikasse lahkusid Kongased sõjas palju kannatada saanud Saksamaalt 1950. aasta juunis. USA-sse kutsus neid vaid aasta varem üle ookeani läinud tuttav 18-aastane neiu, fiktiivse garantii lisas legendaarne New Yorgi, Toronto ja Chicago kirikuõpetaja ehk koguni sadu eestlasi toona Ameerikasse aidanud Rudolf Kiviranna.
„Bostonis võeti meid laevalt vastu, anti igaühele 25 dollarit, McDonald’si eine ja kotitäis apelsine. Nii uuel kodumaal alustasimegi,” rääkis Imbi Sepp.
Enn Hallik
