Heli, mu õde Pia ja õemees Arijs. Viido foto
Ilm on praegu imeilus, kui sa just ei ole talupidaja. Vihma puudumine tekitab talunikele probleeme ka seemnete külvamisel, kuna pinnas on liiga kuiv. Juba mõnda aastat ei ole meil sellist kevadet olnud. Eelmisel aastal oli ka 1. jaanuaril soojem kui jaanipäeval!
Heli tuli terveks nädalaks maale. Pean harjuma mõttega, et minu aeg ei kuulu enam täiega mulle. Millal iganes ta küsib: „Kas sul on natuke aega oma naise jaoks?“, olen ma valmis talle kuuletuma. Just nüüd, kui ma istusin maha, et kirjutama hakata, kutsus ta mind vaatama, mis riideid ta mulle oli linnast ostnud.
Ameerikas olles imestasin ma oma lätlasest õemehe Arijse üle. Ta on professionaalne massöör, kellel on palju kindlaid kliente kuulsate inimeste seas. Arijsel on kuldne süda. Ta on siiras ja proovib alati aidata, kui abi vajatakse. Ta rääkis mulle dieedist, mida ta just oli hakanud pidama. See põhines ühel uuel raamatul, milles lähtuti täiesti teistsugusest filosoofiast toidu suhtes. Kõik senised tõekspidamised olid pööratud pea peale. Olin selle suhtes algul skeptiline, aga kui ma nägin, kui heas vormis Arijs oli ja ka mu õde Pia, siis otsisin selle raamatu internetist üles ja hakkasin lugema.
Viido Võrus. Heli foto
Tagasi kodus olles otsustasin seda uut dieeti proovida. Esimesel nädalal ei söönud ma midagi, tõesti mitte midagi. Tahtsin muuta oma söömisharjumusi. Nädala pärast hakkasin teraselt jälgima, mida ma suhu pistan. Üks minu probleeme on olnud see, et ma joon päevas rohkem kui poolteist liitrit õunamahla, mis on segatud banaanide ja meie aia sügissaadustega. See tähendab, et olen tarbinud suurel hulgal puhast suhkrut iga päev. Nüüd segasin mahla veega nii, et õuna maitset on vaevu tunda. Kuuga olen võtnud alla viisteist kilo. Ma ei ole näljane, jalutan endiselt kümme kilomeetrit päevas ja lisasin sellele ka kaheksakilomeetrise rattasõidu. Ma ei taha sellega öelda, et igaüks peaks nii pikki vahemaid katma. Kuna ma istun suurema osa päevast arvuti taga või vaatan televiisorit, siis on vaja end liigutada, et panna sooled tööle, saada värsket õhku ja mediteerida.
Veel üks asi, mille ma võtsin kaasa Ameerikast, on mu sõbralt Harry Suckowilt. Tuleb kontrollida oma hingamist kõndimise ajal – loen neljani, kui hingan sisse, ja kuueni, kui hingan välja. See on üks mediteerimise viise ja sellest on abi. Sa ei pea oma tähelepanu pöörama millelegi muule kui arvude lugemisele. Kui sa hakkad mõtlema millelegi muule ja sa järsku taipad seda, siis pea kinni ja hakka uuesti oma hingamist kontrollima. Harry ütles, et niiviisi saab võidelda ka depressiooniga. Depressioon on midagi, millele ma olen vahetevahel järele andnud. Minu emal olid maniakaaldepressiivsed hood ja siis jälle vaimustushood ja ma arvan, et see kõik on ka minu
DNA-s. Jalutaminegi aitab depressioonist üle saada või vähemasti viib mõtted mujale. Jalutades olen ma looduse keskel ja mulle meeldib iga aastaaeg. Vahel ma kõnnin pool teed varahommikul, enne kui läheb valgeks, ja tagasi juba siis, kui päike tõuseb. Teinekord kõnnin ma keskpäeval ja võtan vastu suures koguses D-vitamiini päikeselt. Olen nautinud ka kesköist jalutuskäiku, olgu siis väljas paks udu või paistku taevas kuu. Alati on see olnud nauditav olla üksinda keset loodust.
Ja mis mu päevad veel ilusaks on teinud – Merit Männiste, kes laulab kahte minu laulu, „Dont Hold Me Down“ ja „Dancing On A Glass Floor“, valiti äsja parimaks nooreks alla 30 aasta vanuseks lauljaks! Tema videosid võib näha ka YouTube´is.
Mul on olnud imeline aasta: sain Ameerikas külastada oma tütretütart ja oma sealset perekonda. Ja minu kunstinäitus viiakse Petserist ka teistesse Venemaa muuseumidesse.
Oleks vaid jaanipäeval päikesepaisteline ilm!
Viido Polikarpus
