15. veebruar 1934 – 17. juuni 2023
17. juunil 2023. a lahkus New Yorgis 89-aastasena Andres (Andy) Männik – New Yorgi väliseesti kogukonna võtmefiguur, kes oli varastel 1970ndatel New Yorgi avangardis oluliseks kultuurikorraldajaks ning kes on olnud aastakümneid eesti kultuuriringkonna jaoks kui New Yorgi kultuurimajakas.
Andres Männik sündis 15. veebruaril 1934. aastal Tartus arhivaaride Olga Männiku ja Erik Tenderi pojana. Andres elas esimesed eluaastad koos ema Olgaga Tartus ning suviti sugulaste juures Vaivaras, Kannuka külas. 1941. a juuniküüditamisest pääsesid ema Olga ja Andres tänu Valga tänaval kohatud sõbrale, kes neid juhuslikult piknikule ja ujuma kutsus. Pärast seda pagesid nad sugulaste juurde maale ja sealt enam kui nädalaks metsa.
Andres Männik lahkus Eestist 10-aastasena koos emaga Saksamaale, kus nad elasid pea kuus aastat erinevates põgenikelaagrites. Danzigi põgenikelaagris haigestus Andres tuberkuloosi, kuid sai pärast mitut aastat kestnud ravi terveks. Ühtlasi sai selgeks ka saksa keele.
Männikud soovisid asuda elama USA-sse, kuid USA-s oli eestlaste vastuvõtmise piirarv veidi üle saja inimese aastas, ent juba ainuüksi Saksamaa põgenikelaagrites oli mitutuhat eestlast. 1948. aastal taheti Saksamaa põgenikelaagreid likvideerida ja muudeti kvoote, kui palju põgenikke riigid vastu võtavad. Männikud esitasid palve, et neid USA-s vastu võetaks ja umbes aasta hiljem löödigi templid peale ja suunati laevale. Inimesi puupüsti täis vana sõjaaegse laevaga sõidetigi 1950. aastal New Yorki.
Ameerika Ühendriikides asusid Männikud elama esialgu Ohio osariiki, kus Andy õppis 2,5 aastat Ohio kohalikus keskkoolis. Andy suunati Ameerika sõjaväes olles Lääne-Prantsusmaale, kus omandas prantsuse keele.
Hilisteismelisena nägi Andy esmakordselt flamengotantsu etendust ja mõistis, et tal on vaja elada seal, kus on kultuur ja kus miski saab olla “nii uljas”.
Tagasi Ameerikasse tulles asus ta elama New Yorki ning alustas sotsioloogia ja ajaloo õpinguid Columbia ülikoolis, ent pärast mõjuvate balletietenduste nägemist otsustas jätta ülikooliõpingud pooleli. Andy alustas mööblivalmistamisega ning õige pea oli tal juba oma puutöökoda Manhattanil all-linnas.
Seejuures paelus Andyt aga väga tants, eriti ballett. Ta käis palju balletti vaatamas ja huvitus ka teistest tantsuvormidest. Puutööoskused ja huvi tantsu vastu viisid ta sõprade abil Ameerika kaasaegse tantsu juhtfiguuri ja ikooni Merce Cunninghami trupi juurde, millega ta tegi kaasa mitmed gastrollid. Esialgu valmistas ta lavastuste dekoratsioone, kuid samuti osales ta Cunninghami tantsukursustel.
Tantsuarmastus viis Andy mõttele kriitikukarjäärist, ent Merce Cunninghami ja John Cage’i trupiga ringreisil vaatas ta tantsijate igapäevast tööd ja pingutust, luges tema hinnangul pealiskaudseid arvustusi ja otsustas, et ta ei suudaks kunagi oma kirjutistega loojate tööd õiglaselt hinnata, ehkki eesti koreograaf Mai Murdmaa on teda suunanud tantsukriitika kirjutamisele.
1971. aastal asutas Andres Männik koos Steinaga ja Woody Vasulkaga New Yorgi avangard kunstiruumi The Kitchen, mis tähistas 2021. a viiekümnendat tegutsemisaastat. The Kitchen algatati varajase performance- ja videokunsti loomiseks ja esitamiseks ning selle esimene asukoht oli Mercer Street hotellis, kus tegutsesid teisedki kaasaegse kunsti grupeeringud. Kuna Männik oli seal ehitustöid teinud ja näinud vabana seisvat hotellikööki, pakkus ta selle Vasulkadele välja. Nii sai esimese asupaiga järgi ka koha nimeks The Kitchen. Esimestel tegutsemisaastatel oli Männik seal tantsu- ja teatriürituste organiseerijaks ja kuraatoriks. Hiljem on The Kitchenis aktiivselt tegutsenud kunsti ja muusika suurkujud nagu John Cage, Laurie Anderson, Nam June Paik, Hannah Wilke, Cindy Sherman, Arthur Russell, Laurie Spiegel, Robert Mapplethorpe ja paljud teised. Ka tänane Kitchen kannab seda otsingulist ja protsessi väärtustavat vaimu, milleks Männik ja Vasulkad ta omal ajal lõid.
1971. a tõlkis Andres Männik koos Mardi Valgemäega Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” inglise keelde ja tõid selle Eesti kultuuripäevade raames senini tegutseva legendaarse off-off-Broadway teatri La MaMa lavale
.
“Tuhkatriinumängust” sai nõnda esimene Eesti näidend, mis lavastati professionaalsel tasemel Ameerika Ühendriikide teatrilaval. Andy valis oma teatrikontaktide hulgast lavastaja, kunstniku ja näitlejad ning koos Valgemäega otsiti sponsoreid, nii New Yorgi eestlaste kui teiste kohalike teatritoetajate seast. Etendus tekitas kohalikus kultuurielus poleemikat. “Tuhkatriinumängu” lavastamine New Yorkis vahetult peale esietendust Vanemuises on aga kindlasti eesti kultuuriloos tähelepanuväärne sündmus.
Männik on olnud aastakümneid aktiivne New Yorgi kultuuriskeenel, osaledes näiteks ka korea-ameerika kunstniku ja videokunsti rajaja Nam June Paiki performance’itel ning ehitades üles mitmeid Paiki installatsioone. Sõprus Paikiga viis 1981. a teineteisele pühendatud performance õhtuni, kus Paik avaldas austust Andy Männikule kui The Kitcheni “leidjale” (finder of The Kitchen).
Andres Männik on aastakümneid olnud eesti kultuuriringkonna jaoks kui New Yorgi kultuurimajakas, võttes vastu ja võõrustades paljusid eesti ärksaid kultuuritegelasi.
Alates üheksakümnendate aastate algusest aitas Andy ka kümneid Eestist suurlinna liikunud noori, pakkudes neile tööd oma puutöökojas, sealhulgas viies neid ka teatrisse.
Tööotsa võis saada igaüks, ükskõik, kas päev varem astuti maha laevalt, tuldi kontserdisaalist või kartrist. Miks Andy ka kahtlasemad tüübid vastu võttis? “Mõtlesin, et nendega koos võin elu kohta midagi teada saada. Midagi, mida muidu ei saaks.”
Ehitati New Yorgi restoranide ja lokaalide fassaade ja sisustusi, baarilette, raamaturiiuleid. Mitmest endisest töötajast said puutöö professionaalid, kes tegutsevad tänaseni. Sotsiaalmeedias kirjutavad endised töökojas tegutsejad, et neid, kes Andylt nõu ja abi, tööd või ulualust said, pidi olema sadu.
Tänu pidevatele kontaktidele eestlastega rääkis Andy tänapäevast ja aktsendita eesti keelt, samas kui ameeriklastele kõlas ka ta inglise keel kohalikuna. Mõlemad keeled olid võrdselt esindatud ka tema suures raamaturiiulis, kuhu Eesti sõbrad värskeid lisandusi saatsid. Andy kaalus mõttekäike ja sättis sõnu enne kui midagi ütles – ta tahtis, et sõnastus oleks täpne ja tabav ja et faktides ei tehtaks vigu.
Männik osales ka 2017. aastal Performa festivalil, kui fookusriigiks oli Eesti. Performa biennaali “Eesti avatud paviljoni” programmi keskmes olid Flo Kasearu, Anu Vahtra ja Kris Lemsalu uudisteosed. Männik tegi kaasa Flo Kasearu New Yorgi Eesti Majas aset leidvas kohaspetsiifilises performance’is “Members Only”.
2018. aastal külastas ta ka oma tütre Diane Rosenblumiga esimest korda pärast eksiiliminekut Eestit.
Viimased aastad elas Andy oma Chelsea fikseeritud üüriga korteris, ühe tänava-vahe kaugusel praegusest The Kitchenist, käis mitu korda kuus teatris ja näitustel ning tegi märkmeid ajaloolis-poliitiliseks kirjatükiks “Rasputinist Putinini”.
Andy oli eestlasest New Yorgi elanik, mees, kes oskas elada hetkes. Ta ütles, et ei tundnud end selles linnas kunagi üksinda. Teda ning tema uljust ja uudishimu jäävad tänulikult mäletama sajad erinevate põlvkondade eestlased ja New Yorgi elanikud, keda ta ühel või teisel moel aidanud ja kindlasti inspireerinud on.
Siiralt mälestades,
Piibe Kolka,
Kristiina Reidolv,
Paul-Eerik Rummo,
Viiu Härm,
Janika Kronberg,
Priit Tender,
ning kõik Andy sõbrad, sugulased ja tuttavad nii New Yorgist kui Eestist.
MEENUTUSED: Paul-Eerik Rummo
Õige paljude inimestega on elus kokku puututud ja paraku tuleb tunnistada, et kõik ei ole küllalt selgelt meelde jäänud. Piinlik küll, aga mälulaad ilmselt säärasem. Andy aga – Andy on unustamatu.
New York seondub mul tänini Andy kui puutöömehe proosalise, väikselt vist logisevagi veoautoga, mille kabii-nis ta seal meid Viiuga ringi sõidutas, täies enesesmõistetavuses ka kõige tähtsamais ja glamuursemais piirkondades, kaasa arvatud praeguseks maa pealt kadunud kaksiktornide esine (aastal 1989). Nägime ära kõrtsi, kus Dylan Thomas oma viimsed saatuslikud dringid tegi, ja Andy sõbranna peetava jalustrabava lillepoe, mille perenaine oli val-mis iga ekso
otilise õie kohta terve loengu pidama (ja pidaski). Nägime ära Andy kuulsa puutöökoja, mille tähendus ja tähtsus mulle alles hiljem pärale hakkas jõudma. Seal, töökoja väikse kontorikomku seinal rippuva vanamoodsa telefoniga õnnestus meil Andy abiga koguni Eestisse lastele helistada, uskumatu küll. Nägime ära La MaMa teatrimaja off-off-Broadwayl, kus mõni-teistkümmend aastat varem oli mu Tuhkatriinut eten-datud – Andy kui New Yorgi kõnekeele tundja kaas-tõlgituna ja suuresti tema orgunnituna. Aga mis peamine: nägime ära Andy enda tema lihtsuses, lahtisuses ja lummavas loomulikkuses. Ah, mis siin rääkidagi. Ei räägigi.
Pea kolmkümmend aastat hiljem saime uuesti kokku Tallinnas, seekord taustaks koosviibimine kirjanike ma-jas veel ühe toreda inimese, Hellar Grabbi mälestuseks ja samas teadasaamine, et elu oli just äsja Andy kokku viinud tema täiskasvanud tütrega, kelle olemasolust tal seni aimugi ei olnud. Ime-väärne elev meeleolu oli seal, mis sobis Andyga võrratult kokku. Ja samas ruttas ta juba Estoniasse balletti vaatama, läksin teda saatma, et tee peal veel tema juttu kuulata, mis – nagu see käib – muidugi pooleli jäigi.
Paul-Eerik Rummo
26. juuni 2023
Tutvuse eest Andres Män-nikuga võlgnen tänu Hellar Grabbile, kes 2003. aastal kutsus mind külla ja appi oma arhiivi korrastama Washingtoni külje all asuvasse Alexandriasse. Et saaksin rohkem ka New Yorki näha, oli Grabbi korraldanud mulle öömajad Long Islandil Kalle Velle-nurme ja Manhattanil Andres Männiku juures. Grabbi meenutas seejuures Männiku suurimat teenet eesti kultuuri ees, milleks tema sõnul oli koos Mardi Valgemäega Paul-Eerik Rummo “Tuhkatriinumängu” inglise keelde tõlkimine ja Broadwayl lavale toomine. Valgemäe oli sellest varem kirjutanud ja muud ma tollal eriti ei teadnudki.
Ja kas tean praegugi? Õhtu-sed ja hommikused jutu-ajamised esimesel kohtumi-sel või ka hiljem tema kodus või kuskil pubis, kus istusi-me tema töökojas valmistatud baarileti taga, on mälus jäänud fragmentideks, milles korduvad mõned nimed, sündmused ja motiivid. Männik oli sündinud ja üles kasvanud Tartus, Kastani tänava majas, ja mäletas ka käike läheduses asuvasse, tollal Eesti Rahva Muuseumi koosseisu kuulunud Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi, kus töötas tema ema. Sama maja oli mu töökohaks aastail 2005–2015. Juunis 2008 saime Vallo Kepi ja Triinu Ojamaaga temalt Eesti Majas videolindile mälestusi kohtumisest Henrik Visna-puuga Saksamaa põgenikelaagris.
Aga juttude sekka pudenes alati ka muid mälestusi ja tähelepanekuid pagulusest, kohatud inimestest, New Yorgi kunstielust ja eriti teatrist – ja kõike seda pidanuks kohe ja rohkem talletama, jäädvustama. Mulle sai harjumuseks helistada talle aastavahetustel nii, et tervitasin Uues maailmas elavat Andyt Vanast maailmast ja uuest aastast. Neil kohtumistel ja telefonikõnedes püüdsin teda ikka ärgitada oma elulugu või mälestusi kirjutama – olgu siis eesti või inglise keeles –aga üsna tulemusteta. Ka säilinud e-kirjad jäid fragmentaarseiks.
Viimati kohtusime sügisel 2018, kui ta oli pärast pikka eemalolekut esimest korda Eestis ja see käik sattus samale ajale Hellar Grabbi peiedega. Männik võttis sõna ja kõneles Grabbist kui marueestlasest, kellel tema teada ei olnud Ameerikas teistest rahvustest sõpru. Ta ise oli täiesti teist masti mees, kes tundis end kodu-selt New Yorgi multikul-tuurilises õhkkonnas, nautis rahvusvahelist kunstialast suhtlemist, kuid jäi samal ajal ka Eesti patrioodiks. Nii oli üheks tema viimaseks korduvalt väljendatud soo-viks “Tuhkatriinumäng” New Yorgis uuesti lavale tuua.
Tol viimasel kohtumisel rääkis Männik rõõmu ja elevusega, kuidas ta oli leidnud üles ja tutvunud oma tütre Diane Rosenblumiga, kes on edukas kunstnik USA lääne-rannikul. See sobis talle. Ma tahan uskuda, et huvitava elu elanud Andres Männik oli õnnelik inimene. Sest ta oli seda kõigiti väärt.
Janika Kronberg
