Gunnar-Ülo Laev sündis 17. juunil 1927.a. Tallinnas. Tavaelus kasutas ta edaspidi ainult esimest nime. Isa Karl-Herbert Laev – sündinud 1899 Rakveres, sõjaväelane, lõpetanud Tallinna Sõjaväe Tehnikakooli Tondil I lennus 1923. a. suurtükiväe ohvitserina. Oli Eesti Vabariigi Sõjavägede Varustusvalitsuse ülema kt. Major Laev vangistati 14. juunil 1941. a. Petseris ja küüditati Norilskisse, kus 1943. aastal Siberi surmalaagris nimega Taišetlag suri.
Ema Helmi – sünd. Kalm – Laev sündis 1900 Iisakus, suri 1985 Tallinnas, oli Virumaal algkooliõpetaja, sõjajärgsetel aastatel töötas lasteaias. Vanemad tutvusid Malla mõisas ja abiellusid 1925. a. Kundas. Peres olid veel vennad – Arved (sündinud 1926 Kundas, surnud 2013 New Yorgis, maetud Tallinna Rahumäe kalmistule) ja Alar sündinud 1941.
Kooliteed alustas Gunnar 1935 aastal Nõmmel Hiiu Algkoolis, 1936 koos vennaga Rahumäe Algkoolis, järgmisel aastal Inglise Kolledžis. Nõukogude ajal 1940, kui erakoolid kaotati, jätkas ta õpinguid taas Nõmmel.
Saksa ajal 1944, 17-aastasena, lahkus ta koolist ja astus Liibavi lennukooli. Pärast kooli lõpetamist suunati ta Pärnus asuvasse lennuväeüksusesse. Seoses nõukogude vägede pealetungiga viisid sakslased väeosa üle Saksamaale, Gunnar otsustas jääda Eestisse. Sügisel jätkus ta koolitee Nõmmel. Keskhariduse omandas ta Tallinna X Keskkoolis – endise ja ka praeguse nimega Nõmme Gümnaasiumis, mille lõpetas 1946. aastal.
Õ̃pingud jätkusid Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI) 1946 -1951, mille ta lõpetas teedeehituse insenerina, diplomitööeelse praktika läbis Moskvas. Samaaegselt õpingutega töötas ta projekteerijana PI «Kommunaalprojektis». Esimene töökoht oli Tallinna Teedevalitsuses 1953 a., kus ta töötas vaneminseneri ja projekteerijana. 1954. a. aastast alates oli ta mitmetel juhtivatel kohtadel Teedeehituse- ja Remondi alal. Korduvalt oli ta ametis juhataja kohusetäitjana, kuid juhatajaks ei nimetatud teda põhjusel, et ta ei olnud NLKP liige. 1991. a. asus Gunnar Laev tööle Riikliku Maanteeameti tehnikadirektori nõunikuna, edasi AS Titania arendusdirektorina – ametinimetus – euroinsener, kust ta 2003.a. lahkus pensionile.
Gunnar Laev abiellus 1951. a. oma keskkooliaegse klassiõe Astrid-Monika Vohnjaga. Abielu kestis 51 aastat, abikaasa suri 2002.a. Gunnar Laeva töid ja tegemisi iseloomustas äärmine põhjalikkus. Ta oli Eesti Inseneride Liidu asutajaliige, kuulus Eesti Asfaldiliidu juhatusse. Ta oli teenistuskoerte klubi liige ja esines oma dogidega ka võistlustel, harrastas autoturismi, oli Nõukogude ajal läbinud kohti Läänemerest Sahhalinini Kaug-Idas, Kesk-Aasiast Põhja-Jäämereni. Kogu elu tegeles ta fotograafiaga, olles koostanud mahuka fotoarhiivi, valdas vene, saksa ja inglise keelt.
Aastaid oli Gunnar Laev tegelenud represseeritud Eesti ohvitseride mälestuse jäädvustamisega. Kui 1990. a. organiseerisid Eesti, Läti ja Leedu represseeritud ohvitseride lähedased ühisekspeditsiooni Norilskisse, kus nad püstitasid Lama järve äärde hukkunud Balti vanemohvitseridele mälestusmärgi, oli Eesti rühma juht Gunnar Laev. Pikki aastaid oli ta Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees. Oma järjekindla ja visa töö tulemusi – Eesti vabadusvõitluste tunnustamist ja Maarjamäe Memoriaali valmimist jõudis ta oma silmaga ära näha.
Vabariigi President autasustas Gunnar Laeva Kotkaristi V järgu aumärgiga.
Järelhüüe ilmus Eesti Vabadusvõitlejate Liidu aprillikuu infolehes.
