3. novembril lahkus igavikku ajakirjanik ja fotograaf, endine ajakirja National Geographic vanemtoimetaja Priit Vesilind, kes selles ülipopulaarses ajakirjas tutvustas 1980. aastal esmakordselt maailmale okupeeritud Eesti tegelikkust.
Vesilind avaldas kaheksa raamatut, nende hulgas “The Singing Revolution” (2008). Ta oli Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) poolt väljaantud kogumiku “Estonians in America 1945-1995. Exiles in a Land of Promise” toimetaja ja kujundaja. 2001. aastal pälvis Vesilind president Lennart Merilt kolmanda klassi Valgetähe ordeni. Avaldame Postimehes ilmunud Aimar Altosaare järelhüüde.
1944. aasta sügisel vanematega Ameerikasse pagenud Priit Vesilind oli maailmas kõige tuntum Eesti fotograaf ja ajakirjanik, töötades aastatel 1973 kuni 2002 ajakirja National Geographic toimetuses. Vesilind oli selle 15 miljonis eksemplaris ilmunud ajakirja üks viiest vanemtoimetajast. Alustanud spordi- ja nädalalõpu ajakirjanikuna, oli tema huviteemade ring väga lai ning töö kvaliteet eriti kõrge, sest nagu ta 2004. aastal Postimehele antud intervjuus ütles, oli nende ajakirjas võimalik vaid väga kõva tööga avaldada kaks-kolm artiklit aastas.
Eestis sai Priit Vesilind tuntuks, kui ta avaldas ajakirjas National Geographic 1980. aasta aprillis fotoreportaaži okupeeritud Eestist. Lennart Meri, kellel oli NG postiga koju tellitud, sai sealt teada eesti nimega ajakirja toimetuse liikmest. 1979. aastal Ameerikasse sõitnud Meri lasi Hellar Grabbil viia ta ajakirja toimetuses kokku Priit Vesilinnuga. Meri andis Vesilinnule idee teha julge reportaaž Eesti tegelikkusest, mille ajakirjanik suutis kohe ka oma toimetuse juhtidele edasi müüa. Lennart Meri põhjendas suurt vajadust aastakümneid kaardilt kadunud Eestist maailmale teada anda, sest ta kartis, et kümme aastat hiljem võib olla hilja, kui annekteeritud riiki ei mäleta enam keegi.
Kõiki sidemeid ja tutvusi kasutades veenis Meri Eestis siinset välismaalastega sideme arendamise organisatsiooni (VEKSA) lubama NG fotograafi siinset elu pildistama. Lootes propagandas lääne ajakirjanikku ära kasutada, näitasid nõukogude ametlikud tegelased Vesilinnule sotsialistliku Eesti saavutusi, kuid selle käigus sai kogenud fotograaf, kellel olid siin ka head nõunikud, pilte Nõukogude Eesti reaalsusest koos murelike ja kartlike nägudega inimestega piltidel. Seda ajakirja numbrit nõukogude postiteenistus enam tellijatele koju ei viinud, kuid keelatud ajakiri imbus siia teisi kanaleid pidi ning käis siin üle Eesti käest kätte. Vesilindu seejärel enam N. Liitu ei lubatud, kuid perestroika ajal, kui eestlased hakkasid juba oma lippe lehvitama, sai tuntud ajakirjanik taas kodumaale.
Eesti vabanemise järel sai ta tagasi oma vanemate kodu Pirital, kuhu rajas oma kodu tema kolmest lapsest noorim, William, kes lõi siin ka oma pere. Priit Vesilinnust sai üks väljapaistvamaid eestlasi, mitte ainult oma kutsetöö tõttu, vaid ka tänu viimastel aastakümnetel kasvanud aktiivsusele eesti ringkondades.
Ameerikas on ta oma Ladina-Ameerika päritolu abikaasa ja paljud teised lähedased ja sõbrad innustanud eesti rahvatantsuga tegelema, kodumaal käies oli ta innustajaks kohalikele loodusfotograafidele ning on aidanud kaasa ka eestikeelse National Geographicu ilmumisele. Ameerikas ilmuvas suures ajakirjas on Eesti-teemalisi materjale ilmunud neljal korral, mis Vesilinnu hinnangul on nii väikse rahva jaoks erakordne. Oma huvi eestlaste vastu võttis ta kokku 2004. aastal ilmunud raamatus «Eestlane igas sadamas». Kaks aastat hiljem avaldati eraldi raamatuna ka tema kuulsad pildid 1979. aasta Nõukogude Eestist.
Kanadas Metsaülikoolis käis Vesilind rääkimas viikingitest, kellest oli ta väga sisse võetud. Aastatuhande vahetusel ilmus NGs temalt pikem artikkel viikingitest, kelle seosed Eestiga ei olnud tollel ajal veel nii tugevalt tõestatud kui tänapäeval.
Oma kirglikku ajakirjanikusoonet näitas Vesilind ka 1989. aasta novembris, kui nägi TVst, et Berliini müüri hakatakse lammutama. Ta sõitis kohe ajakirja toimetusest taksoga lennujaama, teel vaid kõige hädavajalikumat varustust abikaasalt taksosse vastu võttes. Ta jäi Kesk-
ja Ida-Euroopa riikide vabanemist jälgima mitmeks kuuks, edastades sealt toimetusele materjale.
Eesti rahvas on kaotanud ühe suurmehe.
Postimees avaldab kaastunnet Priit Vesilinnu lähedastele!
Postimehe artikkel: https://tinyurl.com/y536ezfm
