Kirjanik Indrek Hirv meenutab ERR Arvamusportaalis kolme mälupildiga, mida tähendas 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul raadios Vaba Euroopa töötamine.
Esimene mälupilt. Raadio Vaba Euroopa
Minult on viimasel ajal järjest sagedamini küsima hakatud, mida ma seal Hollandis õigupoolest tegin. Olin ju oma 1987. aastal ilmunud “Uneraevuga” ennast juba eesti luulesse sisse istutanud, mind kui luuletajat tunti, minuga arvestati… ja siis äkki selline ootamatu pööre. Olen tegelikult siin-seal juba seletanud, kust mu kindel tahtmine “ära karata” alguse sai ja kuidas see “ärakargamine” ise aset leidis, räägin nüüd natuke oma tööst seal, raadiotööst, siis saab ka see tühimik täidetud.
Mu töö Vaba Euroopas sai õige hoo sisse alles Sahharovi kongressiga. Seda peeti ühes Amsterdami moodsas konverentsikeskuses 1990. aasta hakul. Neli päeva arutlusi sellest, kuidas Nõukogude liit laiali lõhkuda, kõik maailma olulisemad sovetoloogid kohal. Olin seni vaid üksikuid saateid teinud ja Visnapuu saja aasta juubeliks kümmekond tema luuletust linti lugenud, aga nüüd oli mul korraga ülesanne, mida tõsiselt võtta. Kongressil oli palju ameeriklasi, inglasi ja muidugi poliitilisi põgenikke Nõukogude Liidust, ka mõned külalised sealt – Sahharovi lesk Moskvast ning Eestist äsja vabanenud poliitvang ning akadeemik Sahharovi sõber Mart Niklus. Mina olin Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetusest ainuke, minul oli siin täitsa tõsine koorem ja vastutus kanda. Toomas Hendrik Ilves oli mind muidugi instrueerinud, oli ka kümnel järgneval päeval mu veerandtunnisteks saadeteks eetriaja kinni pannud. Ja oli mul käskinud ennast Paul Goble’ile esitleda. Goble pidavat mulle siis ütlema, millistele ettekannetele tähelepanu pöörata.
Monument to the 1944 Great Flight Opened in Pärnu