EESTI MAJAD: TIIBADEL KANDJAD, TIIBADE ANDJAD
Ines Horton (paremal) ja Eha McDonnell Vaba Eesti Sõna toimetuses ajalehe 70. aastapäeva juubelipidustustel. Fotod: VES
Kui New Yorgi Eesti Majja esimest korda tulid, milline Eesti Maja oli?
Ines Horton: Me tulime Ameerikasse 1949. aastal.
Kõigepealt tulin ülikooli ja kui ülikooli lõpetasin, siis hakkasin siin Eesti Majas käima, siin oli palju üliõpilasseltside koosolekuid.
Siin olid Eesti üliõpilaspäevad, Balti üliõpilaspäevad ning esimest korda tulid üle Ameerika kokku need noored, kes olid igal pool ülikoolides.
Nad kõik tulid siia siis kokku ja meil oli palju väga toredaid koosolekuid Eesti Majas alates 1954. aastast.
Kui Sa esimest korda siia New Yorgi Eesti Majja tulid, kes siin olid?
Ines Horton: Siin olid kõik. Oli vanaeestlasi veel olemas, kes olid selle maja ostnud, Eesti Haridusseltsi algatanud.
Siis tuli terve voog Eesti pagulasi, kes said esimest korda 1949. aastal Ameerikasse.
Ameerika tegi selleks eraldi seaduse, et DPsid Ameerikasse sisse lasta; siin Ameerikas pidid olema sponsorid – keegi, kes sinu eest vastutas, et sa ei satuks riigi hoolekandele.
Siis äkki oligi see maja täis eestlasi, kõiki, kes olid tulnud siia.
1949. a. hakati siin ajalehe “Vaba Eesti Sõna” juures töötama.
Ajaleht oli juba varem algatatud, aga nüüd kogunesid siia kõik need inimesed, kes selle kallal töötasid.
Eesti Maja oli kogu aeg täis inimesi, kes tahtsid eestlaste hulgas olla, eestlastega koos olla.
Siin olid ühtmoodi inimesed, sest neil kõigil oli ühtmoodi kogemus – nad olid tulnud Eestist ära sellepärast, et nad olid olnud sel aastal Eestis*, kui venelased tulid ja kõik Eesti ära hävitasid, kõik meie koolid, ja siis hakati inimesi küüditama.
Seepärast inimesed juba teadsid, et kui venelased tagasi tulevad, siis hakatakse jälle küüditama. Seepärast põgeneti Eestist.
Nad kõik oli Eesti haritlaskond põhiliselt.
Kõik hakkasid oma Eesti asja ajama.
Ma abiellusin, läksin ameerika ühiskonda mõneks ajaks ja hakkasin oma lapsi kasvatama.
Eesti Majas oli proua Juta Kurman (1912-2015), laulja ja talendikas muusik, kes oli Muusikaseltsi esimees ja veel 90ndates eluaastates õpetas Eesti Majas eesti keelt.
Tema tuli pärast, kui kõik see Eesti riigi vabastamine oli läbi, kui see hoog oli mööda läinud ja tegus põlvkond oli hakanud siitilmast lahkuma, tuli ta Eesti Majas mööda treppi üles toimetusse ja ohkas:
“Oh kui tühi kõik see maja on! See maja oli NII TÄIS INIMESI.”
Ja tõesti, see Eesti Maja oli kogu aeg nii täis tegusaid inimesi alates Eestist põgenenud inimeste saabumisest kuni 1980ndate aastateni, maja oli kogu aeg inimesi täis.
Siin oli oma eesti köök. Eestlane pidas eesti kööki, iga päev saime eesti toitu.
Eesti Maja on palju läbi elanud, pagulastele oli see väga oluline koht, see oli meie kodu siin, meie teine kodu.
Kõik inimesed töötasid siin kuskil.
Väga vähesed said oma erialal töötada, nad pidid minema väga lihtsatele kohtadele.
Advokaadid olid kojamehed, paljud olid vabrikutes töötamas – nad kõik tegid lihtsaid töid, aga nende lapsed said ülikoolidesse.
Mitu inimest oli enda peale võtnud noortele ülikoolikohtade muretsemise, me kõik pääsesime ülikoolidesse.
Pastor Rudolf Kiviranna oli tegev uute inimeste aitamisega.
Ühe näitena võiks välja tuua kuulsat uksehoidjat, kes oli me tuntud näitleja Kadi Taniloo abikaasa.
Ta oli siin küll uksehoidja, aga tal oli Waldorf Astorias võimalus näha New Yorki saabuvaid kuulsusi, – Waldorf Astoriasse kui kõige uhkemasse hotelli tulid maailma kuningriikide pead ja kuulsused –, tihti ta jutustas meile värvikalt nendest inimestest.
Minu abikaasa karjäär ajakirjanduses viis mind kogu aeg ühest kohast teise.
Chicago Eesti Seltsi juures oli ühing, et need inimesed, kes on abielus mitte-eestlastega, et neid ka eesti juures hoida.
Ja meie Chicagos elades hakkasime ka seal käima.
Mina hakkasin muretsema, kuidas Eesti saaks vabaks.
Vestlesin seltsi esimehega, et mis Eestist saab, kes taastab Eesti riigi?
Tema ütles: meie teeme!
See vastus oli nii võimas ja sisemise jõuga, et ma sain sel hetkel aru, et see ongi meie teha.
Siin loodi BATUN (Baltic Appeal to the United Nations – Balti Apell ÜRO-le loodi 1966), mis hakkas siin tegutsema, et aidata Balti rahvaid vabastada; neile pidevalt öeldi, et meie saame toetada, aga meie ei saa midagi ette võtta, Eesti ise pidi peale algama oma poolt, hakkama nõudma oma vabadust.
Kui tulime New Yorki tagasi Californiast ja hakkasin jälle eestlusega tegelema, siis läksin härra Raudsepa toimetamise oleva Vaba Eesti Sõna juurde tööle vabatahtlikuks.
Siis kohtasin ka 1944. aastal Eestist lahkumisel samal aurikul olnud “tütarlast”, tema viis mind korporatsiooni Filiae Patriae, kus tegutsen tänaseni.
Maarja Pärl – Lõhmus
____
* jutt on aastatest 1940 – 1941, mil moonutatud Eesti riigikoguvalimiste abil saadi võim, mis andis võimu Eestis ära Moskva kätte.
Ines Horton (paremal) ja Aire Salmre Vaba Eesti Sõna 70. aastapäeva juubelipidustustel.
