Eestis alanud hõimupäevad pole üksnes pidu, kus on nii tantsu kui laulu, vaid ka püha, kus räägitakse sellistest tõsistest ja pühalikest asjadest, nagu keel, kultuur ja identiteet, ütles hõimupäevade korraldaja, Fenno-Ugria Asutuse nõunik Jaak Prozes.
Jaak Pzozes rääkis ETV saates "Terevisioon", et soomeugrilaste arv väheneb ja näiteks mordvalaste ja karjalaste arv on kümnekonna aastaga vähenenud umbes viiendiku võrra. Samas mõne soome-ugri rahva liikmete arv paistab suurenevat.
"Siin on muidugi ka erinevad põhjused. Näiteks, handid, neenetsid, mansid, kus Vene riik lihtsalt maksab dotatsioone ja siis on kuidagi kasulik olla hant või mansi või neenets. Siis on näha, et on toimunud nende arvukuse suurenemine. Aga hirmuga muidugi ootan eestlaste rahvaloendust – et mis hakkab juhtuma," rääkis Prozes.
Prozese sõnul on soome-ugrilaste eripära, et Venemaal elavad paljud neist väljaspool oma rahvusterritoriaalset piirkonda. Nii elab Mordva vabariigis vaid 30% mordvalasi, 70% aga väljaspool. Maride puhul on vastav protsent üle 50.
"Need on siis nii-öelda ilma kodumaata rahvad, ja muidugi, mis põhjust peakski olema Permi või Penza või Orenburgi oblastil tegeleda näiteks mordva keelte õpetamise ja selle kultuuri säilitamisega – see ei ole nende oblastite eesmärk. Ja seal on ju ka näha kõige suuremaid vähenemisi just nende soomeugrilaste puhul, kes elavad väljaspool oma rahvusterritoriaalset piirkonda," rääkis fennougrist.
Prozes nentis, et Venemaal kodanikuühiskond eriti arenenud ei ole, ja et soome-ugri rahvastel on see veelgi vähem arenenud.
"Ja muidugi Vene riik ka ei tee midagi selleks, et see kodanikuühiskond – vähemalt, mis puudutab rahvuslikke motiive – areneks. Nii et tegelikult nende endi võimalused on suhteliselt nõrgad. On olemas ju üksikud sellised rahvuslikud organisatsioonid, rahvuskongressid, mis püüavad nende huve välja tuua seadusandluse tasandil, aga sellest kindlasti ju ei piisa. Muidugi Eesti, Soome, Ungari on igati püüdnud olla abiks, et nende keelte arengut eelkõige toetada läbi erinevate programmide ja väärtustada. Sest põhiküsimus on ju ikkagi soome-ugri keelte prestiižis: et nad oleksid hinnatud keeled, et nad oleksid vähemalt kirjanduse, kultuuri- ja hariduskeeled. Aga mida saavad eestlased, keda on endidki alla miljoni, nii väga teha?!"
Hõimupäevadele Eestisse on Prozese sõnul saabunud pea kõigi soome-ugri rahvaste esindajad, keda on ligi poolsada, ja üritused toimuvad üle Eesti. Ta ütles, et hõimupäevad on ühest küljest toredad kokkusaamise päevad – nagu suguvõsa kokkutulek, pidu, kus on tantsu ja laulu. Aga teisalt on hõimupäevad pühalikud, mis tähendab, et nagu ikka pühalikel hetkedel, räägitakse ka väga tõsistest asjadest: keele, kultuuri ja identiteedi probleemidest.
1928. aastast peetavad hõimupäevad on kujunenud olulisemaks üritustesarjaks soome-ugri rahvaste tutvustamisel ja omavaheliste side-mete tugevdamisel. 1931. aastal Helsingis toimunud IV soome-ugri kultuurikongressi otsusel peetakse hõimupäevi Eestis, Soomes ja Ungaris iga aasta oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel. Viimastel aastatel on sel ajal soome-ugri teemalisi üritusi korraldatud ka Venemaal.
2010. aasta veebruaris võttis riigikogu vastu seaduse, mille kohaselt on oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistatav hõimupäev riiklik tähtpäev. Sel päeval tuleks heisata ka Eesti lipp. ERR
