Ajaloolane Jaak Valge kirjutab värskes ajakirjas Tuna, et toonased suurriigid Suurbritannia, Saksamaa ja Nõukogude Liit ei mõjutanud Konstantin Pätsi ja Johann Laidoneri 1934. aasta riigipööret – see oli sisepoliitiliste protsesside tulemus. Postimehe arvamusportaalis ilmus artikli lühikokkuvõte.
1934. a. 12. märtsi riigipööre, mis tähendas Eestile ka demokraatia kaotust, oli Eesti sisemiste jõudude terav kokkupõrge.
Kuid Eestis ristusid ka kolme suurriigi – Nõukogude Liidu, Ühendkuningriigi (Suurbritannia) ja Saksamaa huvide jõuväljad.
Eestist rahvaarvult 150 korda suuremat naabermaad kommunistlikku Nõukogude Liitu ning 60 korda suuremat natslikku Saksamaad peeti Eestis julgeolekuohuks. Demokraatlikku Ühendkuningriiki loeti seevastu suurimaks sõbraks ning mõjukaimaks toetajaks. Need kolm suurriiki olid ka piisavalt mõjukad, et piisava huvi korral Eesti sisepoliitilisi protsesse otsustavalt kallutada. Artiklis käsitletaksegi nende kolme suurriigi hoiakuid ja tegevust 1933.-34. aastal.
Ühendkuningriigi huvi Eesti sisepoliitikat mõjutada peaaegu puudus ja teadaolevalt ei tehtud selleks ühtegi katset. Selle põhjuseks oli Balti regiooni madal prioriteet Londoni silmis. Londonit huvitas eelkõige Saksamaa mõju pidurdamine Baltikumis ning Eesti siseolud vaid selle taustal. Informatsioon Eestist oli puudulik ja tõenäoselt usuti Londonis mõnda aega riigipöörde eel ja järel, et Eesti vabadussõjalastel, kelle võimuletuleku vältimiseks Konstantin Päts ja Johan Laidoner riigipöörde toime panid, olid tihedad sidemed Saksa natsidega.
NSV Liidu Välisasjade rahvakomissariaadi piiratud sammud Pätsi toetamiseks riigivanema valimistel kujunesid saamatuteks ning hilinenuteks ning ei tõstnud kuigivõrdki Pätsi šansse. Majandushoobi ei kasutatud. Kremli juhitud Kominterni allasutuse Eestimaa Kom-munistliku Partei näol oli tegemist zombi-organisatsiooniga, mis võis parimal juhul Eesti sisepoliitikat destabiliseerida, ent mitte suunata.
Eesti sotsialistide koostöö Moskvaga kahtlemata teravdas Eesti sisepoliitilist olukorda, ent mitte otsustavalt. Niisiis ei olnud NL sekkumine Eesti demokraatia kaotusel määrav.
Ehkki Berliini poliitika osas on andmete puuduse tõttu rohkem küsitavusi, näib et ka Saksamaa katsed Eesti sisepoliitikat sobivas suunas mõjutada olid väheulatuslikud. Sarnaselt N. Liiduga olid Saksamaa võimalused piiratud, sest ka Saksamaad nähti Eestis julgeolekuohuna ning Saksamaa ähvardused või läbipaistvad «positiivse hõlmamise» katsed võinuksid rahvast hoopis Saksameelsete poliitikute vastu häälestada.
Kokkuvõttes järeldatakse artiklis, et 1934. aasta riigipööre oli Eesti sisepoliitiliste protsesside tulemus.
