Jaanipäeval rääkis mu kaasa Mikk Sarv alati lugu sellest, kuidas nõukogude võim ei suutnud vanu traditsioone hävitada, see mis oli rahva südames, see kestis ikka edasi. Ja kuigi ametnikud püüdsid meie vanu pühi tühistada, siis jaanipäeva peeti ikka oluliseks surnute austamise pühaks, mil kogu perega surnuaiale mindi. Tõstetud siis nn suve keskne püha ikka siia ja sinnapoole jaanipäeva ja nimetatud seda surnuaiapühaks, aga nii kerge seda hävitada polnud. Kord olid Rapla lähedase küla naised läinud kirikuõpetajalt küsima: “Mis päeval meil sel aastal jaanipäev on?” Jaanipäeval ehk siis surnuaiapühal sai kokku ikka kogu suguvõsa ja meie inimeste ühistes lugudes ja sugulussidemetes peitub jõud, mida kartsid nõukogude tšinovnikud.
Käisin sel aastal jaanipäeval oma Viljandi vanaema haual. Ja kuigi Eesti on ju tegelikult imeväike, ei jõua ma sinna kalmule kuigi tihti. Tema pojad, minu isa nende hulgas, on ammu mulla all ja ainus tütar lähenemas üheksakümnendale eluaastale. Nooremal rahval aga juba esivanemate ring laiem ja kohti, kus mälestamas käia, rohkem.
Aga miks ma sellest käigust kirjutama hakkasin? Kalmistulkäigud on alati erilised, aga jaaniaegsel kalmude korrastamise ajal on kalmistutel rohkem rahvast. Ja siis kuuled, millest inimesed räägivad. Nii näiteks oli seal seekord keskeas abielupaar, hoolega lõigati hekki, istutati lilli ja tõmmati liivale triipusid. Vahepeal käis meesterahvas toomas kriiksuvast käsipumbaga kaevust vett ja kui ta naases, siis uuris naine temalt pingsalt: “Millesse see onupoeg õieti suri?” Mees ja naine arutasid seni, kuni naine võttis telefoni ja helistas kellelegi ja sai teada veel palju-palju fakte selle mehe elust. Kui naine ja mees kalmu korda said, lahkusid nad ikka veel perekonnaloost vesteldes, nende kõnekõmin kadus puude taha.
Just puude taha, sest Eesti kalmistu on erinevalt paljude teiste kultuuride kalmistutest puuderikas. Ikka istutab keegi hauale hingepuu või on hauaserva istutatud hekk, mis kalmukorrastajate surma järel suurteks puudeks sirgunud.
Just need unustatud hauad meenutavad mulle meie pühapaikasid, kohti, kus sai ja saab käia esivanemate hingedega rääkimas. Eesti kalmistu puud on enamasti laialehised puud, tammed, pärnad, vahtrad – just nagu hiies. Nende hiiepuude all on suured maarjasõnajalad, sinililleväljad, meelespea sinisilmad. Ja haudadel on ikka valgemast valgem liiv, mida igal aastal uuendatakse, mille jooned peavad olema kunstiliselt sirged või erilise mustriga.
Palju on räägitud sellest, et meie kalmistud ongi vanad hiiesalud, sinna viidi ka vanasti lahkunuid. Sest hiiekombed ja kalmistukombed on meil üsna sarnased. Üksjagu on sellest 1962. aastal kirja pannud Helme lähedal Patkülas sealne kooliõpetaja Olga Parts: “Ajal, kui see mägi veel meie esivanematele – muistsetele eestlastele kuulus, kasvasid seal toredad tammed. Neljapäeva õhtuti käisid vanad eestlased hiies Taarale ohverdamas ja lõbutsemas. Igal kevadel puude lehtemineku ajal peeti siin püha. Siia kogunes terve kihelkond. Noored neiud, et oma ilu ja puhtust säilitada, ohverdasid helmeid allika kaitsevaimule. Sellest sai oma nime allikas ja ka kogu ümbrus. Noormehed kaapisid mõõgalt hõbevalget ja ohverdasid allikale, see pidi mõõga tugevaks tegema. Vanad, paganlusega uskumused olid visad kaduma. Taara hiide ja Helmede allikale kogunemise traditsioon kestis kaua, kuigi soldatid valvanud hiit ja ajanud rahvast laiali. Lõpuks hävitati hiis: raiuti maha lehtpuud ja istutati asemele okaspuud. Viimaseid eestlased enam pühaks ei pidanud. Hiiemäest aeti läbi maantee. Hiie ohvrikivi viidi Helme lossi värava alla. Kui loss õhku lasti, päästis lossi väravavaht, eesti rahvusest sõdur, ohvrikivi ja viis ta oma kodukohta Jõgeveste Laose tallu.
Vaatamata hävitamisele ja rüvetamisele püsis rahva hulgas traditsioon koguneda igal aastal taarausu suurimal pühal jällegi hiiemäele, kuigi ammu olid kadunud vanad hiiekombed ja säilis vaid kauem komme teeradadele riputada valget liiva, nagu hiie rüvetamise mahapesemiseks.”
Mul on kahju, et mida aasta edasi, seda vähem meie kalmistud sellised välja näevad. Puuderaiumise õhin on jõudnud metsadest ja parkidest ka kalmistutele. Iga väiksemagi õõnsusega puu, mille südames vanasti öökullid pesitsesid, peale tehakse kevadel punase aerosoolvärviga ringid ja nii nad lõpetavad oma elutee kellegi ahjus küttena või linna prügimägedel. Kellegi hingepuud. Ja heakorrastamise tuhinas trimmerdatakse maha ka sõnajalapadrikud, millesse vanasti igivanad raudristid mattusid. Just omaniketa hauad saavad lagedaks väljaks laastatud.
Seda kummalisem on kuulata tänavuse looduskaitseaasta soovitust mitte muru nii sageli niita. Kes võiks soovitada linnade kalmistukorrastajatele, et hingepuud ja jaanililled haudadel rahule jäetaks?
Siiski on vanu ja pühas rahus kalmistuid Eestis veel palju. Küllap seda valdade vaesusest, sest ei jätku raha elavatele hingedelegi. Aga muinsuskaitseseaduses võiks olla klausel, et lisaks looduslikele pühapaikadele tuleb meie kalmistud hoida vanas tavas, hiiesarnastena?
Aga pühapaikadena püsivad metsavendade hukkumisepaigad, mõned mehed ja naised pole veel metsast välja toodud. Ehk ongi neil parem seal koduste metsade keskel? Kui vaid inimesed mäletaksid neid teid jaanipäeval. Samal ajal, kui mina olin vanaema haual Viljandis, käis mu vend oma tütrega jaanipäeval metsavennast vanaonu ja tema kaasa punkri juures, kus nende maine keha ka maetud on. Vend ütles, et aasta-aastalt on seda paika raskem üles leida, sel aastal tuli sinna minna kolm ja pool tundi. Sest mets kasvab ja metsa raiutakse ja maamärgid muutuvad. Siiski ma loodan, et noored leiavad need paigad edaspidi üles. Ja metsa paigaldatud risti kaunistavad ka edaspidi jaanipäeval lillevanikud.
Kas pole nii, et kõige suurem jaanipäevakommete muutus on meil tekkinud suhtumises lilledesse ja puudesse? Meie naaberrahvas – lätlased kaunistavad oma kodusid ja inimesi jaanipäeval lillepärgadega. Meil on haruharv, kui pärjaga noort neiut näed, koduukse või jaanitule juures lillevanikuid pole.
Ehk peaksime Eesti õnne otsima lillesidemete sõlmimises ja hingepuude kummardamises.
Kristel Vilbaste,
